Perfektsionism esineb sageli koos kaassõltuvusega. Mõlema mustri juured on sarnased, sest eelduseks on kasvukeskkond, kus reeglid on ranged ja jäigad, kus vähemalt üks vanematest on liiga hõivatud, ettearvamatu, emotsionaalselt külm või väga kõrgete ootustega. Sellises perekonnas võib kasvada inimene, kes tunneb, et ta pole piisavalt hea sellisena nagu ta on ja kes üritab iga hinna eest vältida olukordi, kus keegi võib teda kritiseerida. Ta peab väga oluliseks teiste inimeste ootuste ja vajaduste täitmise ning surub alla oma haavatavuse ja väsimuse. Väliselt tundub ta veatu, tubli ja abivalmis, kuid sisimas ta ei tea, kes ta ise on. Ta on kaotanud oma identiteedi ja on vaid peegeldus teda ümbritsevatest inimestest.
Anonüümsete Kaassõltlaste Ühendus (Codependent Anonymous) kirjeldab veebilehel coda.org kaassõltlaste tüüpilisi käitumismustreid. Toon siin välja neli ühist joont, mis esinevad nii perfektsionistidel kui kaassõltlastel.
Madal enesehinnang
Võiks eeldada, et saavutamisele pühendunud inimesed on kõrge enesehinnanguga, kuid tegelikult näevad nii kaassõltlased kui perfektsionistid tohutult vaeva, et tõestada teistele ja endale oma väärtust. Sügaval sisimas ei tunne nad ennast eriti väärtuslikuna, hoopis vastupidi.
Perfektsionistide ja kaassõltlaste jaoks on enesehinnangu aluseks väline kuvand ja edukus: karjäär, rikkus, ilus kodu, edukas abikaasa, tublid lapsed, veatu välimus või loendamatud diplomid. Välised asjad on alati muutumises ja enamasti ei allu nad kontrollile. Kui elu ei lähe plaanipäraselt, kukub enesehinnang, sest perfektsionistlik kaassõltlane hindab asju must-valgelt. Näiteks kui laps ei saa eliitkooli sisse tunneb ta, et on läbikukkunud lapsevanem. Kui keegi väljendab konstruktiivset kriitikat, siis ta tunneb end üdini ebapiisavana. Enesehinnangut saab alati kasvatada seestpoolt. Seda toetab oma piiride väljendamine, oma väärtuste järgimine, sisemise kriitiku ohjamine, enesekaastunde rakendamine ning endaga sõlmitud kokkulepetest kinnipidamine.
Meeldida tahtmine (ingl.k. people pleasing) on kaassõltuvusega tihedalt seotud muster, mis lähtub hirmust olla eemale tõugatud. Kriitika vältimiseks tuleb olla kohusetundlik, hea, abivalmis ning vaikida oma tunnetest, mõtetest või vajadustest. Meeldida tahtmise muster võimaldab näiliselt kontrollida teiste käitumist ning tekitada endale turvaline keskkond. Kahjuks toob selline käitumine kaasa enese kaotuse. Me enam ei tea, kes me ise oleme, kui identifitseerime end läbi saavutuste või teiste inimeste. Meeldida tahtjad on sageli hinnatud kaaslased, kuna nendega ei kaasne probleeme.
Kontrollivajadus
Kaassõltlased tunnevad vajadust kontrollida teisi inimesi ja nende tundeid, sest sageli näevad nad teisi kui enda väärtuse pikendust. Perfektsionistid on kriitilised nii enda kui teiste suhtes, sest oluline on veatu tulemus ning vigade tegemine on lubamatu. Soov oma elu kaitsta eksimuste ja tagasilöökide eest on inimlikult nii loomulik, kuid see pole alati võimalik. Lahendus on see, kui oskame teha vahet asjadel, mida saab kontrollida ja mida mitte. Hea on osata näha eksimusi kui kasvukohti, sellised olukorrad näitavad meile, mis on tõeliselt oluline ja kus tuleks ennast muuta.
Eitamine
Kuna väline mulje on väga tähtis, siis on vaja vähendada ja varjata seda, mis ei ole perfektne. Kui prestiižiga kaasnevas abielus on suhted keerulised, postitatakse Instagrammi fotosid, kus kõik näib ideaalne. Kuigi raha on vähe, ostame laenuga kalli auto või reisi, et esineda näiliselt edukana. Tungiv vajadus jätta teistele mulje ideaalsest elust, paneb endale valetama ja tegelikkust varjama. Tervenemine kaassõltuvusest ja perfektsionismist algab siis, kui ollakse valmis elu reaalsusega silmitsi seisma ning tunnistama oma tegelikke võimalusi ja vajadusi. Alles siis tekib võimalus muuta oma mõtteid, uskumisi ja käitumist ning teha enda suhtes hoolivaid valikuid.
Kuidas tekib perfektsionism ja kaassõltuvus?
Kui sa tunned end ära ülalkirjeldatud omadustes siis on väga võimalik, et sa kasvasid üles väga hõivatud, stressis vanematega, kes olid nõudlikud ja kõrgete ootustega. Kui laps teeb oma esimesi samme, siis tal on õigus olla ebatäiuslik ja eksida. Ta tohib teha vigu, kui ta õpib kirjutama, ta tohib ajada riietele toitu ja ajada toa sassi. Püüd olla kõiges veatu, on vastureaktsioon, millega laps kaitseb ennast ebaturvalise maailma eest.
Kuna vanemate tähelepanu, armastus ja turvatunne sõltus sellest, kui tubli laps sa olid, siis perfektsusest võis saada sinu hakkamasaamise tööriist, mis aitas kontrollida olukorda ja vältida täiskasvanute pahameelt. Sinust kasvas tubli laps, kellega kiidelda või keda eeskujuks tuua. Need lapsepõlves õpitud oskused viivad täiskasvanuna liigse enesekriitilisuse, tugeva kontrollivajaduse ja sisemise rahulolematuseni. Sulle võib tunduda, et ainult sina oskad asju korralikult teha ning delegeerimine viib läbikukkumiseni. Näriv tunne, et ma ei ole piisav, mul pole piisavalt, ma ei tee piisavalt, võib kanda elus edasi, kuid enesepiitsutamine viib ühel hetkel paratamatult kurnatuseni.
Kuidas mõjutab perfektsionism ja kaassõltuvus meie elu?
Ärevus ja stress. Ma ei mäleta, et oleksin kohanud väga rahulikku ja tasakaalus perfektsionisti. Täiuslikkuse tung ei lase olla tehtuga rahul, see sunnib kõike lihvima viimase hetkeni. Kaassõltlastest perfektsionistid tahavad asju alati üle kontrollida, sest nad ei usalda teisi. Stressiga kaasnevad tervisehäired nagu unetus, seedeprobleemid, ärevushäired, pinged kehas ja väsimus. Must-valged mõtted, katastroofimõtted ja muretsemine, panevad järjest rohkem kontrollima ja täiustama. E.J. Bourne kirjutab raamatus „Ärevushäirete ja foobiate käsiraamat“, et perfektsionism on üks peamistest ärevus põhjustajatest.
Ületöötamine ja läbipõlemine. Ta on saavutustele orienteeritud tööloom, kellel on kogu aeg kiire. Liigne kohusetundlikkus sunnib teda võtma ette rohkem kui on aega ja energiat, lahendama teiste probleeme ja parandama seda, mida teised on ebapiisavalt teinud. Puhkuse ajal ja nädalavahetustel töö tegemine on normaalne, tal ei ole hobisid ega sõpru. Enese piitsutamine ja rahulolematus viivad aga kergesti läbipõlemiseni.
Elamata elu. Soov teha ainult õigeid valikuid, jätab meid elus ilma paljudest võimalustest. Eksimustest on alati palju õppida, aga kui perfektsionistil läheb mõni ettevõtmine halvasti, siis ta rohkem seda teha ei taha. Ta võib leida palju loogilisi põhjusi, aga tegelikult on selle taga hirm läbikukkumise, eemaletõukamise, ebapiisav olemise ees. „Kõik või mitte midagi” mõtteviis paneb uskuma, et kõik valikud peavad olema õiged. See jätab teda kergesti mugavustsooni, kus asjad on kontrolli all ning tuttavad. Julgete muutuste tegemine, uute asjade katsetamine ja ebaõnnestumistest hoolimata jätkamine, võivad tuua ellu palju põnevat, kuid selleks on vaja oskust endale andestada.
Probleemid lähedusega. Neil ei ole eriti palju lähedasi suhteid. „Enne töö, siis lõbu”, on hoiak, mille tõttu lükkuvad edasi kohtumised pere ja sõpradega. Hõivatus, rahulolematus ja kiirustamine, ei jäta ruumi sügavatele suhetele. Tööst saab justkui ustav kaaslane, mis ei jäta kunagi maha. Ometi kaasneb saavutuste ja tööle pühendumisega üksindus, kuna oleme sotsiaalsed olendid, kes vajavad suhtlemist, lähedust, puudutust. Me kõik tahame kuhugi kuuluda ja tunda, et oleme teretulnud, aga see eeldab aega ning meie emotsionaalset kohalolu.
Mida selle kõigega peale hakata?
Enesega rahulolematus, enese kaotamine, närimine teiste vigade kallal, võimetus lõdvestuda ja stress, on märksõnad, mis kaasnevad nii perfektsionismi kui kaassõltuvusega. Sellel kõigel on üsna kõrge hind, sest kui me ei julge asju muuta, ei saa meie elu paraneda. Kuigi tegemist on lapsepõlvest pärit uskumuste ja mustritega, mis ideaalis vajavad pikemaajalist teraapias käimist, siis pakun sulle mõned käepärased harjutused, millega oma tervenemise teekonda alustada.
Lase latt allapoole. Kui meil on endale liiga kõrged ootused, siis see on pidev stressi allikas. Mõtle, mis valdkonnas sa võiksid olla endaga sõbralikum? Millistest ootustest sa võiksid loobuda?
Tee meelega mõni väike viga. Kui sul peab kodu olema kogu aeg väga puhas ja asjad oma koha peal, siis luba endale või teistele pooleks päevaks korratust. Märka, kas sa suudad lõdvestuda. Kas maailm kukub kokku?
Normaliseeri eksimine. Mõtle viltu läinud asjadest kui õppetundidest. Mida sa järgmine kord teisiti teeksid, kui olukord korduks? Millist väärtust eksimus sulle õpetas?
Tuvasta ja vaidlusta oma sisemine kriitik. Reeglina ta liialdab, ta korrutab sulle asju „kõik või mitte midagi” võtmes. Õpeta endale suhtumist, et piisavalt hea ongi piisav. Sa ei pea tegema rohkem.
Kert Grünberg, www.hingamistuba.ee
Kaassõltuvusnõustaja, tugigruppide juhendaja, coach ja taastumistreener CPRC, CPC, holistilise regressiooni terapeut.