Autor: Maiu Reinomägi
Kui üks tuntud laulja otsustas elust lahkuda, jagas tema abikaasa videot, mis oli filmitud vaid paar päeva enne laulja surma. Videos oli näha naerusuine ja säravate silmadega inimene, pealtnäha õnnelik ja elurõõmus. Postitusele lisas abikaasa mõtlemapaneva lause „Depressioonil ei ole nägu,“ mis kirjeldab minu jaoks kõige täpsemalt depressiooni olemust. See mõte kummutab arvamuse, et depressiooni käes kannatav inimene kõnnib ringi sildiga ’’Põen depressiooni’’. Võib, aga ei pruugi.
Kui oleme haiged, on see sageli nähtav ja mõnel juhul ka mõõdetav. Depressioon peitub inimese sees ja ei pruugi olla esmapilgul välja loetav isegi tema silmavaatest. See on nagu osav snaiper, kes on inimese sihikule võtnud, ilma et keegi sellest teadlik oleks. Haiguse käigus muutuvad inimese mõtted, tunded ja olemus. Kujutlus, et peas on end sisse seadnud keegi tegelane, kes jutustab süngeid lugusid, annab depressioonist üsna täpse pildi. Seetõttu on inimesel raske eristada, kas maailm, mida ta praegu tajub, on samasugune nagu teistel tema ümber. Seega on kõige olulisem, et inimene ise kui ka tema lähedased teadvustaksid, et depressioonis tajutakse maailma teistmoodi. Isegi kui haiguse käes kannatava inimese väited tunduvad absurdsed, ei tohiks neid ignoreerida. Vastupidi, neid tuleb võtta väga tõsiselt.
Miks võib depressioon jääda inimesele endale või tema lähedasele märkamatuks ja milleni see võib viia?
Üheks põhjuseks, miks depressiooni on keeruline märgata, peitub inimese võimes kõike loogiliselt seletada ja olukorda väliste teguritega välja vabandada. Näiteks võib inimene kogeda närvilisust ja ärrituvust, kus iga väiksemgi asi tekitab tugeva reaktsiooni ning viib olukorrani, kus ta ei tunne ennast enam ära. Selliseid tundeid võib aga seletada lihtsalt pingelise ja stressirohke perioodiga. Depressioon, mida sageli seostatakse just apaatsusega, jääb märkamata. Veel võib inimene, kes kübetki väsimust tundmata öösel kell kolmveerand kolm telerit vaatab, põhjendada seda huvitava sarjaga. Partneriga komöödiat vaadates ja temaga koos mitte naerdes võib tunduda, et tegu on lihtsalt halva filmiga ja huumorimeeled ongi erinevad. Kui iga pisiasi näib katastroofina, võib järeldada, et inimene on lihtsalt tundlik ja asjad lähevadki talle sügavalt korda. Partneri öeldud sõnad tunduvad tihti soovina haiget teha ja tekitavad mulje, et partner ei armasta teda. Isegi partneri selgitused sellest, et asjad pole tegelikult üldse nii, võivad paista lihtsalt vabandustena tegelike kavatsuste varjamiseks.
Olukord üha süveneb, kuni ühel hetkel tekib depressiooni all kannatavale inimesele tunne, et elu on justkui läbi või tardunud, kaotanud tähenduse ja eesmärgi. Tulevik ning kõik, mis ees ootab, näib talle kauge, kättesaamatu ja mitte tema jaoks. Iga uus päev tundub mõttetu, puudub jaks ja motivatsioon midagi ette võtta. “Küllap ma olen praegu lihtsalt väsinud ja tüdinenud,” võib ta mõelda. Tahaks lihtsalt teki alla pugeda, oma koopasse peituda, nähtamatuks jääda. See, mis huvitas varem, ei oma enam tähtsust ega sisu. Inimene tunneb, et ta on läbi kukkunud. Peeglisse vaadates näeb ta ainult oma puudusi. Võib tekkida ärevus, mis depressiooniga tihti kaasas käib. Depressiooni põdev inimene võib mõelda: „Kui ma lähen välja, näevad teised mind. Aga mis siis, kui see, mida nad näevad, pole ilus? Mis siis, kui keegi ütleb või teeb mulle midagi?“ Inimest võib tabada terav üksindustunne, isegi kui ta vaatab aknast välja ja näeb ning tajub teisi enda ümber – tänaval, autodes, kodudes. Ta võib tunda, et pole kellelegi vajalik, sest ta on halb kaaslane, lapsevanem või partner. Talle tundub, et tema lapsed saavad ’’päästetud’’, kui teda enam pole. Ta võib uskuda, et keegi ei armasta teda, ja mõttele ka õigustust leida. „Ma ei süüdista kedagi, sest minus pole midagi armastada,“ mõtleb ta. Siinkohal tuleks eristada enesehaletsust tõsisest veendumusest, et asjad tõepoolest nii on.
Söögiisu puudub või tekib emotsionaalne söömine, mis on alateadlik katse täita tekkinud tühimikku millegi käegakatsutavaga. Keha lülitub ellujäämisrežiimile, talletab endasse kõik varud, et kriisiolukorras ressursse säilitada ja välise kaitsekihi luua. Meelest võivad minna ka kõige lihtsamad toimingud, näiteks pliidile keema pandud veepott, kuni kõrbehais selle taas meelde tuletab. Mälu ja keskendumisvõime halvenevad nii üldise vaimse ja füüsilise ülekoormuse tõttu kui ka keha loomuliku kaitsemehhanismina. Keha püüab lihtsalt valusaid kogemusi teadvusest kõrvale lükata, et nendega paremini toime tulla.
Valu ja nutmine – või mõnikord ka suutmatus nutta – muutuvad igapäevasteks kaaslaseks. Mida teha, kui see koorem talumatult raskeks muutub? Mis siis, kui ma ühel hetkel mõistuse kaotan? Milleks elada maailmas, mis on üksildane ja tühi? Milleks elada, kui elul puudub eesmärk? Milleks üldse elada, kui ma ei loo väärtust endale ega teistele? See kõik on väljakannatamatu!
Depressiooni ei tohiks alahinnata – kuigi see ei ole otseselt eluohtlik haigus, võib see viia traagiliste tagajärgedeni. Depressioonis inimese tunded ja reaktsioonid on sageli mitmekordselt võimendatud. See on üks peamisi põhjuseid, miks depressioonist ajendatud teod võivad lähedastele tulla suure üllatusena. Näiliselt võib inimese elu tunduda normaalne ja probleemid lahendatavad, kuid depressioonis inimene elab justkui teises reaalsuses ja tema jaoks ei ole elu üldse selline nagu väljaspoolt vaadatuna paistab.
Pikaajaline depressioon võib viia ka vaimsete häirete tekkeni, nagu luulumõtted (jälitusluul või sundmõtted, näiteks veendumus, et inimesega juhtub midagi halba, kui ta välja läheb), hallutsinatsioonid (inimene näeb või kuuleb asju, mida tegelikult olemas ei ole) ning stuupor ehk tardumus (seisund, kus inimese kehaline liikuvus ja kõnevõime võivad olla tugevalt pidurdunud). Lisaks võib depressioon soodustada teiste vaimsete häirete teket, eriti juhul, kui nendeks on olemas eelsoodumus.
Iga haigus tabab inimest põhjusega. Depressioon võib viidata sellele, et inimene on enda sees midagi alla surunud, andnud endast rohkem, kui oli vaja, või lubanud kellelgi ületada oma isiklikke piire. Teisisõnu, senine eluviis ei vastanud enam vajadustele ja vanaviisi jätkata pole võimalik.
Ma tooksin siinkohal välja depressiooni positiivse poole, mis kergendab mõnevõrra olukorda ja võib tuua palju igatsetud põnevuse ja sihi. Elu kulgeb alati tõusude ja mõõnade rütmis. Depressiooni kogev inimene võib selgelt teada, et on jõudnud mõõna sügavaima punktini. Hea uudis on aga see, et sealt saab liikuda vaid ülespoole tõusu suunas. See on esimene siht – ainult üks, kuid väga vajalik. Taastumise alguses ei pruugi inimene veel täpselt teada, mis teda ees ootab, kuid see on omamoodi põnev. Paranedes hakkab ta oma elu üle sügavamalt järele mõtlema, mis viib sageli oluliste elumuutusteni. Tülid ja vingumised, teiste arvamused ja pisiasjad, mis varem häirisid, tunduvad nüüd tühised. Depressioon aitab ka inimesel selgelt mõista, milliseid suhteid hoida ja millistest eemalduda, luues soodsa pinnase uute kogemuste ja muutuste jaoks.
Depressiooni seljatanud inimene võib pidada ennast tõeliseks ellujääjaks ja võitjaks. Lugudes, kus oma pere sügavalt armastanud inimene teeb traagilise otsuse elust lahkuda, ilmneb selgelt, kui ohtlik ja hävitav depressioon võib olla. Seega kannab depressioonist taastunud inimene endas tegelikult erakordset jõudu ja tugevust: ta on suutnud astuda vastu oma mõistuse ja sisemaailma keeristele, ujudes seal toimuva suhtes vastuvoolu ning liikuda neist läbi. Selline vastupidavus nõuab tohutut julgust ja tahtejõudu. Pärast nii raske katsumuse ületamist tundub, et kõik on võimalik ja elu avaneb täiesti uues valguses.
Kui tunned, et midagi on sinu elus muutunud, on parim viis selle tuvastamiseks mõelda ja kaardistada, mis oli enne ja mis on nüüd. Kas oled alati tundnud nii, nagu praegu tunned? Teadvustamine on esimene samm tervenemise teekonnal.