Holistilise regressiooniteraapia 7 lennu lopetamine

 

27. oktoobril 2017 toimus meeleolukas lõpuaktus, et saata põnevale teekonnale 12 värsket holistilise regressiooni terapeuti.

Õppejõud iseloomustasid seitsmendat lendu (HRT14) kui tõeliselt päikeselist gruppi, täis elurõõmu ja sära. PublikNende olemusest inspireeritult säras soojusest ja ilust ka terve aktusesaal – lage ehtisid kollased ja lillad õhupallid ning vanikud, õhus lendlesid sätendavad seebimullid.

Päevakangelased saabusid saali Olav Ehala loodud rõõmu täis laulu “Päikeseratas” saatel.

Õhtut juhtis grupi koolitaja Marina Eberth ning oma õnnistusi ja tarkusi olid tulnud lõpetajatele kaasa andma pühast geomeetriast inspireerituna kolm sümbolit: ring (Katrin Alujev), kolmnurk (Katariina Liisa Martens) ja ruut (Riin Hiieväli).

Geomeetria on väga sügavalt seotud universumi olemusega. Ringi sümbolid on kõikjal meie ümber, näiteks maakera, päike ja kuu. Terapeutidena saad saata endast päikesena välja soojust, headust ning samas peegeldada tervendust vajavaid varjukülgi nagu kuu. RuutRingi sõnumiks on: “Vaata armastusega ja peegelda armastusega”. Kolmnurk tuletas meelde kui tähtis on kolme nurga: meele, südame ja tegude koostöö ja harmoonia. Ruut pani hingele, et terapeudiamet nõuab nii arukust, töökust, armastust kui loovust ja rõhutas vajadust olla stabiilne ning kahe jalaga maa peal.

Südamekeskse holistilise regressiooniteraapia tuumaks on iseenda tundmine, oma südame tundmine – las süda juhib aju, las terav mõistus olla kantud pehmest südamehäälest.

Holistikud on inimesed, kes õpivad iseenda eest vastutust võtma – oma tunnete ja vajaduste eest seisma. Just oma südame äratamise ja kuulamisega värsked terapeudid suure osa ajast ka õpingute käigus tegelesid. Lõpetajad tõid aktusel välja, et kool on õpetanud neile ennast ja teisi rohkem väärtustama; võimaldanud sisekaemust, mis aitas õitsele puhkeda ning toonud kaasa palju muutusi nende endi ja lähedaste eludes. Sooja südamega meenutati põnevaid suvelaagreid ning koos veedetud aastaid. “Tasus tulla!”, oli konkreetne kokkuvõte lõpetajate enda esinemises.

Vapraid lõpetajaid olid tervitama tulnud ka terapeudiõppe rebased. Rebased oli mõelnud välja toredaid mänge, millega lõpetajaid proovile panna. Osa tuli võtta loomingulisust, improvisatsiooni ning kujutlusvõimet treenivatest ülesannetest. Kõik said nende väljakutsetega kenasti hakkama: jutustasid oma õpingute teekonnast, tõlgendasid kehakeelt, treenisid erinevate inimestega (potentsiaalsete klientidega) samastumist. Eduka soorituse eest puistati lõpetajad üle kullavihmaga ning õnnistati kuldse sulega, et lend oleks külluslik ja kõrge.

Kullasadu

DSC02866

Lõpetajate perede nimel pidas südamliku kõne Külliki Koppeli abikaasa Enn Koppel. Abikaasa sõnul on ta tänu koolitusele saanud endale veel parema naise, tütred veel parema ema ning suguvõsa tugiisiku, kes oskab oma teadmiste ja oskustega toeks ja abiks olla.

Lõpuosas toimus traditsiooniline õnnistuste jagamise ring, kus meie seekordsed tegelased kolmnurk, ring ja ruut jagasid lõpetajatele sümboolseid kingitusi nii energeetiliselt kui materiaalselt. Kolmnurk andis lõpetajatele kaasa võlutikud, et elus püsiks tuli ja kirg, ruut kinkis lõpetajatele elurõõmu eliksiiri ning ring ümmarguse peegli, mis aitab iseend selge pilguga vaadata.

ring

DSC02920Peale lõputunnistuste kättejagamist võttis Holistilise Regressiooniteraapia Seltsi nimel sõna Maria Mathiesen. Maria julgustas lõpetajaid astuma seltsi liikmeteks, et jagada oma muresid ja rõõme, küsida teistelt nõu ja tuge ning kasvada koos edasi sel põneval terapeudikutse rajal.

MattiÕhtu lõpus esitas värske terapeut Matti Orav oma imelistele kursusekaaslastele ja kaunitele naistele laulu “Veenus” ning lõpetuseks teele minemise loo.

Palju õnne Angela Saks, Anu Linnamägi, Eve Virtanen, Helen Lainjärv, Ilona Vanaisak, Katre Kelder, Külliki Koppel, Maaja Tammar, Mariina Sulu, Matti Orav, Merike Hannust ja Monica Lauri. Olgu valitud tee kõigile teile helde, külluslik, loov ja rõõmustav. Maailm on saanud endale taas juurde tarku ja teadlikke terapeute, kes saavad inimesi aidata ja eluteel toetada.

Mida arvasid lõpetamisest ja õpingutest värsked lõpetajad?

Lilled

Mis tunne Sul on selle pika õpingute teekonna lõpus?

Angela Saks: “Väga eriline tunne on. See on segu tänulikkusest, enesekindlusest ja tühjusest. Olen tänulik koolile, õpetajatele, grupikaaslastele. Olen tänulik iseendale, et selle teekonna ette võtsin. Olen õnnelik, et sooritasin edukalt kutseeksami ja sain kutsetunnistuse – see on andnud juurde enesekindlust. Tühjuse tunne on loomulik, sest sellisel moel ei ole enam seda gruppi ja neid õpetajaid. Need suhted jäävad ikka,  aga muutub vorm.”

Matti Orav: “Tunne on hea. 5 aastat on olnud äärmiselt põnevad ja tarkust täis. Marina on olnud mu parimaid õpetajaid. Ei kahetse hetkegi seda teekonda. See on olnud väe- ja eneseavastamise teekond.”

Monica Lauri: “Mitte ühegi teise kooli lõpetamisel ei ole olnud sellist tunnet – praegu tunnen, et see teekond andis mulle edasiminekuks hoopis uue suuna. Eelmiste koolide lõpetades on alati olnud tunne, et saad oma harjumusliku elukorralduse juurde tagasi minna ja jätkata kõike sealt, kus midagi pooleli jäi. Nüüd on tunne, et ees ootavad uued põnevad ajad, et maailm on selgem ja kõik on paika loksunud. Kõik see, mis enne õpingute alustamist oli üleliigne, on läinud, jäänud on ainult need inimesed, elustiil ja soovid, mis on mulle ja kõigile teistele parimad.”

Anu Linnamägi: “Ühest küljest olen äärmiselt rõõmus, et koolitee jääb selja taha ja kutseeksam on edukalt tehtud. See kõik annab mulle sügava rahulolu ja lõpetatuse tunde. Samuti tunnen suurt vabanemist ja ootusärevust terapeuditöö ees. Teisalt on minus nostalgiat ja kurbust, sest enam ei kohtu ma oma kallite grupikaaslastega igakuiselt koolipingis. Meil oli üks äärmiselt tore ja kokkuhoidev grupp ning ma jään meie kooskäidud teed meenutama soojuse ja hellusega. Kõige eredamalt tunnen aga puhast rõõmu ja tänulikkust, et ma holistikat õppima tulin.”

Milliseid emotsioone tekitas lõpuaktus?

Angela Saks: “Lõpuaktus oli ülev ja pidulik. Mind valdas sügav tänutunne ja armastus. Kurbusepisarad pani voolama teadmine, et see etapp on möödas. Tahaks ju, et toredad hetked kestaksid veel ja veel. Tundsin, et kuulun holistikute perre ja olen hoitud.“

Monica Lauri: “Lõpuaktusel oli enda sees vaikne kurbus ja tänutunne – nii suur osa oli koolis käies õpetajatel ja kursusekaaslastel, nemad olid alati sinu jaoks olemas. See ei ole kool, kus sind jäetakse üksi, siin oled sa hoitud ja mõistetud. Kuigi õppeprotsessis osalemine ei olnud iga kord kerge, siis ikka oli lõpetamisel tunne, et tahaksin veel rutiinselt tulla kooli ja maha istuda Marinat kuulama. Nüüd tuleb edasi minna teistmoodi, küpsena ja iseenda jaoks teadlikult toetavaid sündmusi korraldades, enam ei ole sul ees õppeprogrammi, mida järgida.”

Anu Linnamägi: “Alguses tundsin ootusärevust. Seejärel juba koos grupiga olles mängulusti, rõõmu, rahulolu, põnevust, tänulikkust ja kurbust. Üleüldiselt oli lõpuaktus väga tundeküllane ja kiskus silma märjaks nii mõnegi koha peal. Õnneks oli üksjagu naeru ka. Mul on hea meel, et kõik olulised asjad said öeldud ja selle jaoks oli piisavat aega.”

Mis on kõige tähtsam, mis sellest teekonnast enda jaoks kaasa võtad?

Angela Saks: “Sellest nelja-aastasest teekonnast võtan kaasa head inimsuhted kaaslaste ja õpetajatega. Palju teadmisi ja oskusi. Teadmise, et olen väärt ja saan hakkama, usu iseendasse ja julguse küsida vajadusel abi. Võtan kaasa nüüd hoopis teistsuguse iseenda – selle, kes tunneb südamega ja julgeb oma tundeid väljendada. Nüüd tean, mida tähendab olla õnnelik. Täna ma olen õnnelik ja selle sügava tundmiseni juhatas mind neli aastat õpinguid Holistika Instituudis.”

Matti Orav: “Kõige tähtsam – iseennast leidsin üles. Mina olen mina. On nagu on. Selged ja tugevad piirid. Mehelikkuse õppetunnid. Tee iseendani. Marina viis väravani, sisse astusin ise. Aitäh :)”

Monica Lauri: ”Võin öelda, et kui kooli läksin, siis mina olin kindlasti see, kes realiseeris ennast läbi teiste eest vastutamise – hoolitsesin, tunnetasin, muljusin ennast julmalt eesmärgiga, et kõigil minu ümber oleks hea. Muidugi olin sellest pidevalt väsinud ja “nõudsin” vastu samasugust teenimist, mida siiski kunagi ei tulnud piisavalt. Täna ma tean, kes ma olen, missugused on minu vajadused ja õigused. Ikka meeldib mulle teiste eest hoolitseda, kuid ma ei tee seda enam nende pärast, vaid enda pärast, rõõmuga andes ja jagades. Olen jõudnud perioodi, kus otsused, mis ma elus teen, on kasulikud ja tervendavad ka teistele. Mina tunnen ennast isegi rasketes olukordades väekalt ja minu sees on rõõm elamisest. Elan julgelt, ehedalt, siiralt, tänutundes ja armastuses!”

Anu Linnamägi: “Ma olen hakanud elama avatud südamega, siiralt uskudes, et minu maailm hoolitseb mu eest hästi. See teekond on kasvatanud minus julgust elada iseendana ja saada iga päevaga aina paremaks versiooniks iseendast. Lisaks muidugi kõik need teadmised ja kogemused, kuidas õpitut teistele edasi anda ja teraapiatega aidata teistelgi elada avatud südamega. Ja muidugi kallid grupikaaslased, kellest on saanud minu hinge perekond.”

Vaata ka fotogaleriid Facebookist!

DSC_5149

Kas artikkel oli kasulik? Liitu uudiskirjaga ja saad kord kuus värsked artiklid oma postkasti…

E-post:

Perekonnanimi: