Autor: Aleksandra Voltseva
Sõna piirid kõlab paljudele inimestele veidi karmilt. See tekitab kujutluse tarast või keelusildist, mis ütleb: „Siit edasi ei tohi.“ Tegelikult ei ole psühholoogilised piirid midagi sellist. Piirid ei ole müürid ega relvad, millega teisi eemal hoida. Pigem meenutavad need naha tundlikkust. Nahk ei eralda meid maailmast, vaid aitab meil tajuda, mis toimub meie ja teiste vahel.
Kui keegi puudutab kätt õrnalt, on see meeldiv. Kui keegi surub samasse kohta pikalt ja tugevalt, muutub tunne ebamugavaks. Nahk annab märku, millal kontakt on hea ja millal see läheb üle piiri. Psühholoogilised piirid toimivad väga sarnaselt. Need aitavad inimesel tajuda, milline suhtlemine on tema jaoks turvaline, milline koormav ja milline juba üle jõu.
Paljudele inimestele valmistab piiride teema siiski segadust. Põhjus on lihtne. Enamik meist ei õppinud lapsena oma piire märkama. Me õppisime hoopis olema tublid. Tublid lapsed ei vaidle vastu, ei tekita probleeme ja kohanevad kiiresti. Kui laps saab korduvalt sõnumi, et teiste vajadused on tähtsamad kui tema omad, õpib ta tasapisi enda omad tahaplaanile jätma. Aja jooksul võibki juhtuda, et inimene oskab väga hästi märgata, mida teised vajavad, kuid tal on keeruline aru saada, mida vajab tema ise.
Siin jõuamegi vajaduste juurde. Vajadused on nagu sisemine kompass, mis näitab, mis suunas meil on hea liikuda. Need ei ole egoism ega kapriis, vaid psühholoogilise tasakaalu alus. Vajadus puhkuse järele, vajadus läheduse järele, vajadus vaikuse või iseseisvuse järele on sama loomulikud kui janu või nälg. Probleem tekib siis, kui inimene ei oska neid signaale enam märgata.
Sageli ei osata oma vajadusi sõnastada lihtsalt sellepärast, et sisemist kuulamist pole kunagi eriti harjutatud. Kui küsida inimeselt: „Mida sa praegu vajad?“, võib vastuseks tulla pikk paus või lause: „Ma ei teagi.“ See ei tähenda, et vajadusi ei oleks. See tähendab, et kontakt iseendaga on nõrgenenud. Kuid keha annab selle kohta kogu aeg vihjeid. Emotsioonid ja kehalised aistingud on nagu sõnumitoojad, kes püüavad tähelepanu saada. Ärritus võib olla märk sellest, et inimene vajab rohkem ruumi või aega. Kurbus võib viidata vajadusele läheduse või toetuse järele. Väsimus võib olla signaal, et koormust on liiga palju. Ja viha on sageli märk sellest, et mõni oluline piir on ületatud.
Viha on endiselt tabuteema. Kui see üles kerkib, soovitakse seda kiiresti maha suruda või tekib häbi. Tegelikult on viha nagu tulekahjualarm. Alarm ise ei ole probleem. Ta annab lihtsalt teada, et kusagil on tuli. Kui alarm vaikima sundida, ei kao tuli kuhugi. Samamoodi ei kao ka ületatud piir, kui selle tunnet lihtsalt ignoreerida.
Siinkohal tekib sageli teine arusaamatus. Paljud inimesed usuvad, et piiride seadmine tähendab teiste kontrollimist. Nad püüavad kehtestada reegleid stiilis: „Sa ei tohi nii teha“ või „Sa pead käituma teisiti.“ Kuid tegelikult ei ole see piiride seadmine. See on katse muuta teist inimest.
Päris piir ei räägi niivõrd teise inimese käitumisest, vaid enda vajadusest. Näiteks võib inimene öelda: „Kui minuga räägitakse karjudes, ma ei soovi vestlust jätkata.“ Selles lauses ei ole käsku teisele inimesele. Seal on selgus enda kohta. See ongi piiride olemus: inimene ütleb, mida ta vajab, et end turvaliselt ja hästi tunda.
Huvitaval kombel kardavad paljud inimesed, et piiride seadmine muudab nad külmaks või egoistlikuks. Tegelikkus on sageli vastupidine. Kui inimene ei pea enam pidevalt oma piire alla suruma, muutub ta sisemiselt rahulikumaks ja avatumaks. Ta ei ole enam pinges nagu valvepostil seisev piirivalvur. Tal on rohkem energiat päriselt kohal olla.
Lähedus ei teki seal, kus üks inimene kohandab end lõputult teiste järgi. Lähedus saab tekkida siis, kui kohtuvad kaks päris inimest, kellel mõlemal on lubatud olla see, kes nad on.
Seetõttu võiks piire vaadata mitte kui seinu, vaid kui uksi. Kui uksi pole, võivad inimesed meie ellu lihtsalt sisse marssida. Kui uks on pidevalt lukus, ei pääse keegi ligi. Kuid kui uks on olemas ja inimene saab ise otsustada, millal seda avada ja millal sulgeda, tekib tasakaal.
Piiride ja vajaduste mõistmine on protsess, mille käigus inimene õpib tasapisi iseennast kuulama. Mõnikord piisab väga lihtsast küsimusest: „Mis minus praegu toimub?“ Kui sellele küsimusele anda endale aega vastata, hakkab sisemine kompass tasapisi jälle tööle.
Inimene ei muutu vähem hoolivaks ega vähem armastavaks. Ta muutub lihtsalt ausamaks nii enda kui ka teiste suhtes. Ning just selles aususes sünnivad suhted, kus ei pea enam valima enda ja teiste vahel, vaid kus mõlemale on ruumi.