Autor: Katariina Liisa Martens

Olen alates varasest lapsepõlvest olnud suur raamatusõber. Mäletan, kuidas imetlesin uue raamatu värve, lõhna ja selle avamise häält. Raamatumaailma võisin sukelduda tundideks, teinekord varase hommikuni. Raamatusõltlaseks olen jäänud ka praegusel moodsal digi- ja isegi värskelt alanud kunstintellekti ajastul.

Hiljuti sattus mu kätte raamat, kus autor on kirjeldanud mitmeid nähtusi, mida olen kohanud ka oma terapeuditöös ja toredasti pakkunud neile sügavamat mõistmist, mõtestamist ja põhjalikke selgitusi. Raamat on Gabor Mate „Kui keha ütleb ei”.
Tõdemus, et keha räägib, on loogiline, aga ka mõnevõrra veider ja kõlab kuidagi müstiliselt. Mismoodi ja kuidas ta siis ikka kõneleb?

Mu hiljutine teraapiaklient Anna-Helena ütles ühel seansil: „Ma ei ole kunagi isegi mõtelnud selle peale, et võib olla mingi seos mu mõtete, tunnete ja füüsilise keha vahel. Ma ei ole siiamaani osanud näha mitte mingit seost keha valude ja oma tunnete vahel.”
Anna-Helena tuli teraapiasse suheteprobleeme lahendama. Kolme lapse emana (12-, 9- ja 3-aastased) oli ta murelik, kuna lapsed ärritavad teda. Anna-Helena ärritushood ja pahameelepursked on muutunud järjest intensiivsemateks, viimasel ajal on ta karistanud lapsi ka füüsiliselt, lisaks on suhe abikaasaga muutunud konfliktseks ja jahedaks. Jutu käigus selgus, et Anna-Helenal on ka terviseprobleeme: peale teise lapse sündi on tal aegajalt kõhuvalud. Need tekivad ootamatult ja võivad olla krambilaadselt tugevad. Tema kõhuvalusid on uurinud sisehaiguste arstid ja naistearst, lisaks kõikvõimalikele analüüsidele on ta käinud nn „mõõka neelamas”, talle on tehtud siseelundite ultraheli- ja magnetresonantsuuringud, teda on suunatud ortopeedi ja füsioterapeudi juurde, omal algatusel jälgib ta toitumist. Kõhuvalud ilmuvad aeg-ajalt ikka ja jälle, panevad oma tugevusega teinekord lausa hinge kinni. Mitu arsti on Anna-Helenale ütelnud, et kõik näitajad on korras (= teil pole midagi viga) ja ta on terve.

Teraapiasse tulles oli Anna-Helena eesmärgiks saada paremini hakkama kolmelapselise pere igapäevastressi ja oma tunnetega. Ta oli paar kuud tagasi peale kolmanda lapsega kodusolemist tööle läinud ja võtab oma tööd väga tõsiselt, töömeile loeb ta ka kodus. Nii õhtuti enne magamaminekut kui ka nädalalõppudel. Teraapia käigus hakkas lahti kooruma tõdemus, kui nõudlik on Anna-Helena nii enda kui teiste vastu. Tal on raske taluda, kui hommikupuder keeb üle, lapsed jagelevad, mees paneb kodu koristades asju valedele kohtadele – viimasel ajal ajab iga asi tigedaks. Oma lapsepõlve kirjeldab Anna-Helena kui väga õnnelikku ja harmoonilist: „Meil ei tülitsetud kunagi. Isa oli kurjavõitu, ema oli ingel, tegi kõik minu ja mu 3 aastat vanema venna heaks. Rääkis, õpetas, kaitses. Viis mind tantsutundi ja laulukoori ja keeltekooli ja pärast koju ka. Olime vennaga väga hoitud. Oleme emaga siiani lähedased ja räägime”. Suhet emaga lähemalt uurides selgus, et valdavalt ema räägib ja Anna-Helena kuulab. Klient tunnistab, et tegelikult mäletab ta lapsepõlvest mitmel korral ebamugavust, kui ema rääkis oma suheteprobleemidest isaga, abortidest ja muudest üleelamistest.

Anna-Helena avastab, et lisaks nõudlikkusele ja karmusele nii enda kui teiste vastu, on ta ülipüüdlik nii emana kui ka oma ametis keskastme juhina. Kui on vaja, teeb ta tööd ka öösiti. Ohates tunnistab ta, et tegelikult on ta surmväsinud ja kohe kaasneb sellega häbi ja piinlikkus: „Kuidas ma siis hakkama ei saa? Ma ei saa ju teisi alt vedada?”

Just seesugust tublidust, püüdlikkust, oma tunnete ja vajaduste allasurumist, seostab meditsiinidoktor Gabor Mate oma raamatus nn varjatud stressiga. See on nähtamatu ja salakaval. Sageli peetakse tervise- ja suheteprobleemide põhjusteks nn rasket lapsepõlve, kus on üle elatud traumasid ja koledusi. Gabor Mate kirjutab, et alati ei pruugi see nii olla. Ta on uurinud vähihaigete, sclerosis multiplexi, Alzheimeri tõve ja sooltehaiguste käes kannatavate inimeste elulugusid ja lapsepõlve. Ta on leidnud sarnase diagnoosiga inimeste lugudes väga palju sarnasusi.

Anna-Helena räägib ühel seansil: „Lapsena ma pidin olema kogu aeg tubli. Mind nagu treeniti millekski, aga ma pole siiani aru saanud, et milleks? Kõik need keeletunnid ja tantsutunnid ja eliitkool – kõik see oli minu õnneliku tuleviku nimel. Ma pole kunagi saanud olla laps ja mängida. Mind veeti autoga kesklinna kooli ja siis igasugu ringidesse, ma isegi ei tea, kas meie kodu lähedal oli naabrilapsi? Pidin pidevalt arenema ja olema tubli. Olen alati olnud inimene, kes teisi abistab, teisi mõistab, teistele kaastunnet pakub. Isegi elukutse olen valinud selle järgi. Arvasin siiamaani, et olen selline empaatiline ja hooliv inimene. Nüüd olen aru saanud, et mul on pigem kalduvus vastata teiste inimeste ootustele, elada teiste inimeste kurbust ja valu läbi, et vältida iseenda tõelisi tundeid. Ma ei taha enam olla see „tubli tüdruk” – alati valged sokid jalas, juuksed perfektselt sätitud ja kallid riided ühegi kortsuta. Olin nagu ema ambitsioonide kandja, nagu tema isiku ja unistuste pikendus. Ja nüüd ma siin istun, ma ei tea isegi seda, kus ja mis on minu emotsioonid, minu vajadused, minu elu? Mida ma elus teha tahan?”

Gabor Mate sedastab: tõepoolest, nende keeruliste diagnoosidega inimeste elusaatuses pole olnud traumasid. Ehk siis nende eludes pole olnud midagi liigset. Pigem on olnud seal midagi väga olulist PUUDU: vanema(te) häälestatus lapsele, tema arvamusele, tunnetele ja vajadustele. Näiteks enamus vähihaigeid on olnud püüdlikud ja kukupaid poisid ja tüdrukud oma vanemate, õpetajate ja hiljem ka ülemuste õnnistuseks ja rõõmuks. Ja on seda siiani. Kuni ühel hetkel keha hakkab sümptomite keeles mitte enam sosistama, vaid juba lausa karjuma: „Kas see on sinu elu? Oled sa tegelikult ka rahul?”

Intuitiivselt teame, et keha on lahutamatult seotud tunnete, mõtete ja hingega. Aga tegelikkuses võime oma emotsioonidest üsna distantseerunud olla. Harjumus olla väga pai, kena ja tubli, on pärit lapsepõlvest ja tuleb täiskasvanuellu kaasa, andes lisaks väärtuslikeks isiksuse joonteks peetavatele stoilisusele ja ratsionaalsusele hämmastava võime eirata oma väsimust, rõõmutust, solvumist, rahulolematust. Selleks ajaks oleme kaotanud ja unustanud oma tunded, unistused ja kõige tipuks ka oma unikaalse väljendamisviisi.

Leidsin toreda Unustustemaailma kirjelduse meie ökoloogiaprofessor Tuul Sepa 2019. aastal ilmunud raamatust „Allikahaldjas”. Tuul Sepp kirjutab, et inimese mälestused ja kogetud kogemused ei kao kusagile, nad lihtsalt asuvad Unustustemaal. Kusjuures unustatut ja kaotatut on alati hoomamatult rohkem kui alles ja meeles olevat. Seal imelises Unustustemaailmas elavad ja tegutsevad ka meie esivanemate elu vürtsitanud värvikad kangelased. Mõnikord juhtub, et piir pärismaailma ja Unustustemaailma vahel enam ei pea. Raamatus nii juhtubki: pärismaailma pääsevad möllama Halltõbi, Kratt ja Eksitaja. Peategelased, 12-aastane Hõbe ja tema aktiivne väikevend Kaaren, on nutikad ja sihikindlad, päästmaks oma vanaisa Halltõve küüsist. Kaasaegsamas sõnastuses on laste vanaisa haigestunud viimastel aastatel kuulsaks saanud haigusesse. Raamatut võib pidada nii põnevikuks kui ka praktilise igapäevamaagia juhiseks. Sealt tuleb väärtuslik õpetus sellest, kuidas paljud probleemid saavad alguse Unustustemaailmast ja vajadusel leiame sealtsamast neile ka lahendused.

Gabor Mate toetub oma raamatus viimastele teaduslikele uuringutele ja päris inimeste lugudele tõdemaks, et psühholoogiline stress mõjutab meie keha otseselt, emotsioonid mõjutavad keha närvi-, immuun- ja hormonaalsüsteemi. Ta tsiteerib teiste hulgas dr Marc E. Lippmani, Marylandis asuva USA riikliku vähiinstituudi rinnavähi osakonna juhti: „Inimese endokriinsüsteem on üks psüühika ja kasvaja vastastikmõju oluline vahendaja … tundub möödapääsmatu, et psüühilised tegurid, mis võivad esile kutsuda endokriinseid muutusi, avaldavad mõju tegelikule kasvaja bioloogiale.”

Gabor Mate toetub oma raamatus viimastele teaduslikele uuringutele ja päris inimeste lugudele tõdemaks, et psühholoogiline stress mõjutab meie keha otseselt, emotsioonid mõjutavad keha närvi-, immuun- ja hormonaalsüsteemi.

Lugejale arusaadavas keeles kirjeldab dr Mate mehhanismi, kuidas keskkonnast tulevad stiimulid tekitavad kehas reaktsioone nn. hüpotalamus-ajuripats-neerupealised telje vahendusel. Aukartustäratav on raamatu lõpus ära toodud viidete nimistu, kus on viited selleteemaliste uuringute publikatsioonidele, neid on tervelt 208. Autor nendib tõsiasja, et sedasorti uuringuid on viimastel aastatel tehtud palju, kuid mingil põhjusel need laiema avalikkuse ette ei jõua. Dr Gabor Mate jagab oma kogemust: kui vaid tohtril on aega ja tahtmist lisaks patsiendi elundile tutvuda ka tema elulooga, siis ilmutavad ennast üsna kiiresti hämmastavad seosed elustiili, mineviku ja sümptomite vahel.

Aukartustäratav on raamatu lõpus ära toodud viidete nimistu, kus on viited selleteemaliste uuringute publikatsioonidele, neid on tervelt 208.

Mulle väga meeldib hääle ja muusikaterapeut Jonathan Goldmani nägemus inimesest kui imelist muusikateost esitavast orkestrist, kus iga piirkond ja organ mängib kooskõlas teistega oma partiid. Kooskõla on harmooniline, hea ja tundlikumagi kõrvaga kena kuulata. Kehas ilmnev füüsiline haigus on selle käsitluse järgi orkestrant, kes mingil põhjusel ei suuda partituuri järgida ja mängib valesti. Kogu kõlapilt muutub disharmooniliseks. Kaasaegse moodsa meditsiini kaanoneid järgides on ravi lihtne: me kas uimastame-tuimestame valestimängiva orkestrandi mingite vaigistavate ainetega või saadame ta hoopistükkis minema (= lõikame tervikust välja). Mõlemal puhul imelise muusikašedöövri esitus ja loo harmoonia saab kannatada. Igati mõistlikum lahendus tundub olevad hälbinud orkestranti uurida, et mis temaga on juhtunud? Ja anda talle kätte mahakukkunud noodiraamat või lasta tal instrument uuesti häälestada.

Seega võime oma keha iga sümptomit tervitada kui äratuskella helinat. Helina peale ärganud ja seejärel tervenemise teele asunud inimesed tunnistavad, et on õnnelikumad, elusamad ja ehedamad kui kunagi varem, elades oma inspireerivat elu omal isikupärasel viisil. „Kes otsib, see leiab,“ ütles üks suur õpetaja. Otsimine iseenesest on leidmine, sest tulihingeliselt otsida on võimalik ainult seda, mille olemasolu on juba teada. Tasub otsida imelisi sõnajalaõisi ja parimat tervist.

Katariina Liisa Martens
tase 7 holistilise regressiooni terapeut, koolitaja, Eesti Täiend- ja Alternatiivmeditsiini Nõukoja juhatuse liige, tervise entusiast