Tänapäeva lapsed elavad maailmas, mis muutub kiiresti. Nad peavad hakkama saama koolis, sõprussuhetes, kodus, iseenda kehas, ekraanide maailmas ja pidevalt muutuvas ühiskonnas. Nad näevad, kuulevad ja tajuvad rohkem, kui täiskasvanud vahel arvata oskavad. Laps võib väliselt tunduda rõõmus, tubli ja hästi hakkama saav, aga tema sees võib olla midagi, millele ta ei oska veel sõnu leida.
Ta ei pruugi öelda: „Ma olen ärevil.“ Ta võib keelduda hoopis kooli minemast.
Ta ei pruugi öelda: „Ma tunnen ennast üksikuna.“ Selle asemel ta tõmbub oma tuppa ja kaob nutiseadmesse.
Ta ei pruugi osata öelda: „Ma igatsen armastust ja lähedust.“
Ta ei pruugi osata küsida kinnitust, et ta on tähtis ja hoitud. Selle asemel võib laps muutuda rahutuks, pahuraks, jonnakaks või klammerduvaks. Mõni laps hakkab rohkem nõudma, teine tõmbub hoopis eemale. Lapse käitumise taga võib aga olla mitte halb iseloom, vaid lihtne ja sügav vajadus tunda, et teda armastatakse.
Lapsed räägivad läbi oma käitumise. Kui lapsel on raske ja keeruline, ei oska ta tihti selgitada, mis tema sees toimub. Tema keel võib olla: nutt, kõhuvalu, hirm, vaikimine, viha, klammerdumine, valetamine, põgenemine või pidev rahutus. Nooruki puhul on sisemine valu veel varjatum. See võib väljenduda eemaldumises, ükskõiksuses, äkilistes meelemuutustes, enese kahjustamises, söömisega seotud häiretes või selles, et elu tundubki korraga väga raske ja see raskus võib olla väljakannatamatu.
Laste keel on täiskasvanute keelest erinev. Nad ei väljenda oma probleeme pikkade selgituste ja täpsete sõnadega. Eriti väikelapsed ei oska sageli sõnastada, mida nad tunnevad. Nende sõnum väljendub läbi käitumise ja kehaliste sümptomite, läbi une või pisarate, läbi viha, vaikimise või trotsi.
Sageli hakatakse lapse raskust märkama alles siis, kui see on juba piisavalt nähtavaks muutunud. See väike inimene või nooruk ei pruugi ise aru saada, et mis tema sees toimub. Ta ei mõista, et pinge tema sees on muutunud liiga suureks, hirm võtab üle kõik tema tunded ja keha, üksindus paneb eemalduma kõigist ja kõigest. Ta võib tunda ääretut väsimust, mis muudab nii tema mõttemaailma kui füüsilise keha täiesti jõuetuks. Selle tulemusena võivad tekkida pea- või kõhuvalu, kooliminekut hakatakse vältima, mõni laps kaob ekraani taha, tekib vajadus end tõestada ja sageneda võivad vaidlused ning tülid. Osa lapsi seevastu otsustab, et nad peavad olema veel tublimad kui enne.
Väljastpoolt kuuleme tihti kommentaare, et lapsed on halvasti kasvatatud ja neil on käitumisprobleemid. Laps ei kuula sõna. Noor on laisk. Laps on jonnakas. Noor ei hooli. Aga kui vaadata sügavamale, siis võib selle taga olla hoopis küsimus: kas sa näed mind? Kas sa kuulad mind? Kas ma olen sinu jaoks oluline?
Laps ei kasva eraldi oma perest. Ta tajub kodu õhkkonda, vanemate muret, ütlemata jäänud sõnu ja kiirustamist. Ta tunneb, kui vanematel on raske isegi siis, kui keegi sellest otseselt ei räägi. Lapsel ei ole veel täiskasvanu oskust kõike mõistusega seletada, kuid ta tunneb palju. Vahel rohkemgi, kui me arvame.
Kui lapsel on raske, puudutab see peaaegu alati kogu peret, sest lapse mure ei jää kunagi ainult lapse sisse. See ei tähenda, et vanem oleks süüdi. Vastupidi, enamik vanemaid püüab oma last hoida nii hästi, kui vähegi oskab. Ka vanemad vajavad mõistmist, sest ka nende elu on täis pinget. Soov teha asju õigesti, hirm eksida, vajadus toime tulla töö, pere, suhete, raha, aja ja iseenda väsimusega.
Holistiline vaade aitab meenutada, et laps ei ole ainult tema käitumine. Ta on tervik ja see puudutab tema keha, meelt, tundeid, hinge, suhteid, kodu, peret ja tema enda lugu. Kui vaatleme ainult seda, mis puudutab lapse käitumist, siis võime pealispinnale kinni jääda. Kui hakkame märkama seda, mida ta võib oma käitumisega väljendada, tekib ruumi mõistmisele ja suuremale pildile.
Laps ei vaja iga kord koheselt nõuannet ega selgitust. Ta vajab tunnet, et tema kõrval on täiskasvanu, kes ei ehmu tema raskusest. Keegi, kes kuulab ja mõistab ning lihtsalt hoiab. Lapse jaoks võib väike asi olla väga suur. Üks konflikt sõbraga, üks ebaõnnestumine koolis, üks terav lause, üks hirmutav mõte või tunne kehas, mis võib tema joaks olla kõige tähtsam ja suurem asi üldse. Täiskasvanu võib seda kõrvalt vaadates pidada tühiseks, aga lapse jaoks võib see tähendada kõike.
Tänapäeva laste ja noorte toetamine ei ole ainult ühe pere, kooli või spetsialisti teema. Meie ees on laiem küsimus sellest, millist maailma me oma lastele loome. Kas see on maailm, kus laps peab oma raskustega üksi hakkama saama või maailm, kus täiskasvanud oskavad peatuda ja märgata? Kas me näeme ainult käitumist või märkame ka last ennast selle käitumise taga?
Iga laps kannab endas soovi kuuluda, olla hoitud ja tunda, et tema olemasolu on oluline. Kui see koht jääb nõrgaks, hakkab laps ennast nähtavaks tegema. Mõni teeb seda vaikselt, mõni teeb seda valjult. Meie ülesanne on õppida kuulama ka seda, mida laps ei oska veel ise sõnadesse panna.
Kui laps saab kogeda, et ta ei ole üksi, hakkab temas tasapisi midagi rahunema. Selle kõige juures on väga tähtis ka see, et vanem saab tuge ja mõistmist, sest siis muutub ju lapse ümber olev maailm samuti pehmemaks. Kui peres tekib rohkem ruumi kuulamiseks, võib muutus sündida väga loomulikust kohast – ühendusest inimeste vahel.