Olen viimasel ajal palju mõtisklenud ATH ehk aktiivsus- ja tähelepanuhäire teemal. Minu juhendatud Holistika Instituudi treeningugruppides on olnud ATH diagnoosiga inimesi, samuti on neid olnud klientide hulgas, sellest räägitakse ühiskonnas erineva nurga alt järjest rohkem.
Mulle tundub, et ka minul endal on olnud ATH. Kui oleksin kümmekond aastat tagasi läinud ennast testima, oleksin tõenäoliselt võinud selle diagnoosi saada. Mul oli tol ajal kaks väikest last. Mäletan, kuidas vaatasin oma sõbranna tegutsemist ja võrdlesin seda sellega, kuidas mina igapäevaelus toimisin. Tundsin end kohati üdini õnnetult, et miks lihtsate igapäevaasjade tegemine võtab minult justkui oluliselt rohkem aega ja energiat. Tavaliste argipäevatoimetuste tegemine tundus mulle märksa keerulisem kui teistele.
Täna see enam nii ei ole. Ma ei võrdleks küll end väga tegusate inimestega, kuid saan siiski öelda, et minu igapäevased toimetused ei ole minu jaoks enam nii aeganõudvad ega energiakulukad kui tollal.
Olen mõelnud, et kui mingit nähtust esineb ühiskonnas väga palju, kas selles saab siis olla ainult häire tähendus? Võib-olla väljendub selles ka mingi laiem inimteadvuse arengusuund või üleminekukoht?
Inimteadvus on pidevas muutumises. Üks selle arengu kõige nähtavamaid väljendusi on tehnoloogia tohutu arenguhüpe. Enne kui midagi uut saab tehnoloogiamaailmas sündida, peab inimteadvuses olema tekkinud võimekus see muutus välja mõelda. See tähendab mõelda uuel viisil, luua uusi seoseid ja kujutleda midagi, mida varem olemas ei ole olnud. Tehnoloogia areng on seega üks viis, kuidas inimteadvuses toimuv suur muutus eriti hästi nähtavaks saab.
ATH puhul räägitakse tähelepanust, mis ei püsi pikalt ühe asja juures, vaid liigub kiiresti ja kontrollimatult ühest kohast teise. Kui selline tähelepanu toimimine esineb korraga väga paljudel inimestel, tekib mul küsimus: kas see saab olla ainult häire? Või võib see olla veel väljaarenemata ja juhtimata vorm mingist uuest võimekusest?
Mõni päev tagasi sattusin nägema reel’i metakognitiivsetest inimestest. Metakognitsiooni kirjeldati seal haruldase omadusena: võimena vaadelda oma mõtteid, näha ennast tegutsemas, märgata oma sügavamaid motiive ning korrigeerida oma tegevust juba selle toimumise ajal.
Kõige lihtsamalt tähendab metakognitsioon, et ma mitte ainult ei mõtle, vaid märkan, kuidas ma mõtlen. Ma näen, kuhu mu tähelepanu liigub, mis mind mõjutab ja milline emotsioon minus parajasti tegutsemist püüab juhtida. Selle põhjal saan oma mõtlemist, tähelepanu ja käitumist teadlikult suunata.
Mulle ei tundu oma mõtete märkamine iseenesest mingi erakordse supervõimena. Reel’is kirjeldati seda kahe tasandina: ühel tasandil inimene mõtleb ja teisel vaatleb oma mõtlemist. Olen enda juures märganud, et nende tasandite arv võib sõltuvalt olukorrast muutuda. Mõnikord on neid kaks, keerukamas olukorras aga kolm või rohkem. Kui ma neid eri tasandeid märkan, suudan neil toimuvat ka teadlikult juhtida.
Kord Holistika Instituudis loengut pidades märkasin, et samal ajal, kui ma grupile parajasti ühest teemast rääkisin, töötas mu mõte teisel tasandil edasi: analüüsisin, mida olulist tahan selle teema kohta veel öelda ja millest järgmisena rääkida. Neid protsesse katkestamata märkasin, et üks esireas istuv naine muheleb, ning samal ajal järeldasin justkui veel ühel mõttetasandil, et minu selja taha kuvatud slaidil on kirjaviga. Jätkates nii loengu pidamist kui ka järgmise mõttekäigu kavandamist ja saalis istuvate inimeste jälgimist, suutsin arvutiekraanilt ka selle vea üles leida.
Samaaegselt toimus mitu omavahel koordineeritud protsessi: ma pidasin loengut, kavandasin järgmist mõttekäiku, jälgisin kuulajate reaktsioone ja avastasin selle põhjal slaidilt vea. Nende tegevuste kohal oli otsekui vaatleja, kes suutis eri protsesse märgata ja juhtida.
Sellises olukorras ei ole mitmele poole liikuv tähelepanu enam häire. See on mitmetasandiline infotöötlus, mille eri kihid on omavahel koordineeritud.
Olen mõelnud, et kas metakognitsioon võib olla ATH küpsenud vorm? Ma arvan, et siin võibki olla seos ATH ja metakognitsiooni vahel. ATH-ga inimese aju loomulik tööviis võib olla info töötlemine korraga mitmel tasandil – mitte ainult kahel või kolmel, vaid võime arenedes järjest enamatel tasanditel.
Minu hüpotees on, et metakognitiivne inimene võib mõnes mõttes olla seesama ATH-ga inimene, kelle mitmes suunas liikuv tähelepanu ei juhi enam teda, vaid on muutunud tema enda juhitavaks võimeks. Seda võiks nimetada „tervenenud ATH-ks“: algselt häirena väljendunud omaduse alt on pääsenud nähtavale selle sügavam potentsiaal.
Ma ei arva, et iga ATH-ga inimene jõuab tingimata sellise võimekuseni. Küll aga usun, et väga paljudel ATH-ga inimestel on selleks loomulik eeldus. Nende aju ongi harjunud töötlema infot mitmel tasandil ja liikuma kiiresti eri tähelepanusuundade vahel. Küsimus on selles, kas neid suundi juhivad sisemised alarmid või inimene ise.
ATH-ga inimesed on sageli väga tundlikud. Nende tähelepanu ei ole hakanud liikuma paljudes suundades ilma põhjuseta. Ülitundlik inimene võib olla pidanud juba varakult jälgima korraga väga paljut: teiste inimeste meeleolu, võimalikke ohte, muutusi ümbruses ja iseenda emotsionaalseid reaktsioone.
Tema tähelepanu on õppinud olema pidevas valmisolekus. Ta tunneb midagi ja tähelepanu liigub kohe selle tunde järel järgmisse kohta, siis järgmisse ja jälle järgmisse. Tema sees töötab justkui pidev alarm.
Sellises seisundis ei saa mitmetasandiline tähelepanu kujuneda koordineeritud võimeks. Iga uus emotsionaalne impulss tõmbab osa teadvusest endaga kaasa ning suur osa aju tööst kulub sisemise ja välise maailma lakkamatule monitoorimisele. Pidev eri suundadest info kogumine ja töötlemine on väga energiakulukas ja väsitav.
Olen märganud, et ATH-ga inimeste seas on palju andekaid inimesi. Nende anded võivad olla selgelt nähtavad, kuid eelpool kirjeldatud põhjustel ei suuda nad neid järjepidevalt rakendada ega oma elus täielikult realiseerida.
Esimene samm oma aju ja tähelepanu teadliku juhtimise poole on seega õppida juhtima oma emotsioone. Kui inimene õpib oma sisemaailma jälgima ja emotsioone juhtima, saab ta ise valida, kuhu tema tähelepanu liigub.
Siis saavad aju loomulik kiirus, tundlikkus ja mitmetasandiline infotöötlus hakata töötama koos, mitte üksteise vastu. Tähelepanu võib endiselt liikuda mitmes suunas, kuid nüüd juhib seda inimene ise, kes märkab ja valib, millele ta oma tähelepanu suunab.
See, mis esialgu väljendub hajevil tähelepanu, ülekoormuse ja raskusena igapäevaeluga toime tulla, võib kanda endas võimet tajuda, mõelda ja tegutseda korraga mitmel tasandil.
Emotsionaalsest pagasist vabanedes ei kao inimese tundlikkus ega tähelepanu avarus, kuid need ei pea enam olema rakendatud pidevasse ohuseiresse. Nii saavad inimese loomupärased anded vabamalt ja terviklikumalt väljenduda.
Kui tunned huvi holistilise treeningu vastu, siis leiad lisainfot siin.