Autor: Aleksandra Voltseva
Oled sa tähele pannud, et need, kes meeldivad sulle, neile ei meeldi sina ja need, kellele meeldid sina, need ei meeldi sulle? Nagu kiuste. Veel öeldakse, et vastandid tõmbuvad.
Meie partnerivalikud ei ole juhuslikud. Meie alateadvus ei otsi pelgalt armastust. Ta otsib tervenemist. Ja selles ongi konks.
Meie psüühikal on kaks peamist eesmärki – saavutada tasakaal ja terviklikkus.
Kõik see, mida me oma lähedastelt lapsena ei saanud, näiteks, piisavalt soojust, lähedust, tähelepanu, tunnustust, sõltumatust, turvatunnet, toetust jne, püüame me täiskasvanu elus saada mujalt, peamiselt oma partnerilt. Seda muidugi alateadlikul tasandil. Keegi ei aja oma kaaslast taga mõttega, et sa pead mulle kompenseerima seda, mis lapsepõlves vajaka jäi. See on meie psüühika, mis hakkab otsima võimalusi puudusetunde kompenseerimiseks, et saavutada sisemine tasakaal.
Loogika ütleb, et siis tuleks leida partner, kes suudab seda kõike pakkuda. Paraku meie psüühika toimib teistmoodi. Meie alateadvus ei otsi pelgalt armastust. Ta otsib tervenemist. Ta otsib lõpetamata lugude lõppu. Ta otsib võimalust kogeda sama mustrit, mis lapsepõlves, aga seekord uue tulemusega.
Näiteks, kui sa ei saanud oma vanemalt piisavalt tunnustust, kuid said rohkelt kriitikat, siis alateadlikult otsid sa samasugust partnerit ja proovid teda muuta, et lõpuks saada seda, mida nii väga vajasid.
Psüühika otsib võimalust lapsepõlve süžee üle kirjutamiseks ja kui ei see ei õnnestu ühe partneri, teise, kolmandaga, siis satume tuttavasse valu ringi, lootes lõpuks välja teenida selle, mis kord saamata jäi. 💔
Seega, kui su suhtemustrid korduvad, kui su ellu satuvad nö sobimatud suhted, siis see ei ole needus, see on teekond tervenemise poole. Puhas areng, mis sunnib vaatama sissepoole ja arendama teadlikkust.
Inimesel on veel üks omapära, kuidas ta partnereid valib. Meie psüühika püüdleb terviklikkuse poole. Aga kuidas ta seda teeb?
Inimeses on alati neid iseloomuomadusi, mida ta endas salgab, ei taha tunnistada, peidab ja surub alla. Ja selleks, et need jumala eest päevavalgele ei tuleks, ehitab ta endale ilusa fassaadi – kõik see tore ja ilus, mis tohib välja paista ehk valguse pool. Ja selle fassaadi taga on vari, kuhu saab lükata selle, mida ei taha või ei tohi endas näha, sest lapsepõlves psüühika otsustas, et sellisena ma ei sobi, sellisena mind ei aktsepteerita, ma pean muutuma ja seda osa endas alla suruma ja peidus hoidma, siis mind armastatakse. Ja kuna psüühika püüdleb terviklikkuse poole, siis otsib ta enda kõrvale inimest, kelles see varjupool on nähtaval. Kõige paradoksaalsem on see, et me võime armastada teises seda, mida oleme endas alla surunud. Need omadused, mida enda puhul näeme puudustena, võime tajuda teistes hoopis voorusena. Ja me võime seda teises kas imetleda või vihata.
Näiteks sa imetled oma partneri eneseväljendamise oskust, julgust arvamust avaldada, oma soove verbaliseerida, ennast kehtestada. Enda puhul võid sa neid omadusi taunida, sest sinu vanemad tegid seda: “ole tasa; mis lolli juttu sa suust välja ajad; mõtle, enne kui ütled; tee nii nagu mina ütlen; mis sinu tahtmine loeb” jne. Sinu psüühika võttis kaitsemehanismid appi ja õppis oma tahtmisi alla suruma. Olla vaikne ja nähtamatu oli turvalisem. Partneri puhul võib see sinu silmis olla voorus, sinu puhul tajud sa seda nagu mingit katkist osa iseendast.
Sa võid imetleda teiste inimeste julgust otsuseid vastu võtta, julgust eksida, riskida, proovida, edasi liikuda. Võimalik, et sina ennem 10 korda mõtled, enne kui midagi teed. Ja enamasti sa ei teegi, sest suudad genereerida 100 varianti, mis kõik võib valesti minna. Sest lapsepõlves sai eksimiste eest karistada. Riskida, proovida, ebaõnnestuda tähendab sinu jaoks karistust, hukkamõistu, hirmutunnet.
Inimesed tõmbuvad kokku nagu yin ja yang. Üks on tasakaalukas, teine emotsionaalne. Üks on hooliv, teine enesekeskne. Üks on väljapoole elav, teine sissepoole suunatud. Üks on vaba – teine hoiab end tagasi. Üks seab piire – teine sulab teiste vajadustesse. Vastandid moodustavad kokku terviku.
Küsimus pole ainult selles, keda me armastame, vaid miks me armastame. Ja kas oleme valmis nende tunnete kaudu ka endasse sügavamalt vaatama. See, mida sa teises otsid, ootab sinus endas ärkamist, vastuvõtmist, armastamist. See on osa sinust, mis eksisteerib, kuid on varjus. Kõik, mida me enda sees eitame, projitseerub teise inimesse — et me lõpuks võiksime seda märgata, mõista ja tervitada ka iseendas.
Meie suhted pole juhuslikud. Need on teekond iseenda tervikuks saamise suunas.