Autor: Mari-Mall Feldschmidt
Egoism ja heategevus tunduvad olevat vastandid. Egoist keskendub enese heaolule, heategija suunab oma tegevuse teistele. Need lihtsad tõed võivad aga olla petlikud, mõnikord haiget tegevalt või elu rikkuvalt valed.
Egoismil on mitu palet. Jah, egoisti tunneme tavaliselt kui enesekeskset, ainult enese heaolust huvitunut, kes võib teisi ära kasutades teha oma ümbritsevatele palju pahatahtlikult haiget. Nartsissistlik ainult enesest hoolimine on egoism. Ja kui kahe-kolmeaastasele on loomulik, et maailm keerleb ümber tema, siis täiskasvanult ootame me sotsiaalsust, teistega arvestamist.
Siiski ei saa egoistiks pidada seda, kes keskendub oma soovidele ja vajadustele. Tänapäeval nimetatakse oma vajadustele keskendujat eneseteadlikuks inimeseks: ma tean, mida ma vajan, et olla rahul iseenda ja oma eluga, tean, mis mind õnnelikuks teeb, tean ka, mis mind tasakaalust välja viib või mis mind vihastab. Jaa, teadlik inimene vihastab, on kurb, pettunud – ta on kõigest inimene oma inimlike tunnetega. Ja mõnikord on inimene lihtsalt segaduses ning vajab aega, et oma mõtetes ja tunnetes selgust saada.
Eneseteadlik inimene teeb oma valikud, kuidas oma vajaduste eest seista, kuidas oma tunnetega hakkama saada. Selline inimene julgeb vajadusel abi küsida, pidamata seda egoismiks või nõrkuseks. Tema mõtteviis on järgmine: keegi teine ei tea minu vajadusi paremini kui ma ise ja kui ma neid väljendan, teen ma ka oma lähedaste elu kergemaks. Ma olen kõigest inimene ja ma ei saa alati üksi hakkama, on normaalne mõnikord abi paluda, samuti olen ma olemas ja aitan, kui minult abi palutakse. Nii abi palumine kui ka abi andmine on inimeseks olemise loomulik osa. Eneseteadlik inimene küsib, kui teise käitumine või mõtted jäävad ebaselgeks, ega oleta ega eelda, mida teine inimene tunneb või arvab.
Inimesega on kergem suhelda, kui ta on aus ega oota, et keegi tema mõtteid ja tundeid loeks. Paljud probleemid, mõnikord tundub mulle, et enamik probleeme, saavad alguse eeldusest, et teised peaksid täitma meie vajadusi. Veel enam, neid ka ära arvama.
Egoist on see, kes tahab, et teised tema vajadusi aimaks ja neid ka täidaks. Ta arvab, et tema heaolu või mitte-heaolu eest vastutavad teised – elukaaslane, lapsed, vanemad, töökaaslased – nad võiksid, lausa peaksid tagama rõõmsa ja rahuldustpakkuva elu. Ka solvumine on egoismile omane – solvutakse, kui soovid ja ootused ei lähe kokku sellega, mis elu tegelikult toob. Me saame kontrollida ja juhtida aga ainult oma tundeid ja tegevusi, nende eest peame me ise vastutama. Teiste tunded ja mõtted, ka oma lähedasemate omad, on ikkagi nende vastutusala.
Meie heaolu ei peaks sõltuma teise meeleolust. Kui olete sidunud end kellegagi, kelle iga tuju ja tunne viib teid tasakaalust välja, siis on kaks võimalust: esiteks, tuua fookus enesesse, see tähendab võtta vastutus oma tunde eest. See eeldab teadlikku kontakti oma tunnetega: miks teise tuju mind nii mõjutab? Miks mina vihastan/solvun/muutun tujutuks, kui teisel on selline tuju? Kui hoolite kaaslasest, saate talle abiks olla oma kohaloluga, mõistvusega, oma olemasoluga, küsimusega „Kuidas ma saan Sind aidata?“
Igaühel meist on mõnikord raske. Hooliva kaaslase olemasolu, temapoolne hinnanguta kuulamine on sellistel puhkudel parim leevendus. Kui aga tunnete, et kaaslase tujud rikuvad pidevalt teie meeleolu, te ei suuda end selle eest kaitsta ega tõmmata omaenda ja teise tunnete vahele piiri, siis on mõistlik ja ennastväärtustav hoida ennast, hoiduda kaaslase emotsioonidest, tema energiast. Minna ära.
Egoist tunneb end sageli ohvrina, kellele elu liiga teeb – tema soove ei aimata, tema tundeid ei arvestata, tema vajadusi ei märgata. See muudab egoistist ohvri pettunuks, mõnikord vaikivalt solvunuks. Tema sõnatud või ka sõnadega väljendatud hoiakud on näiteks sellised: „Te nagunii ei mõista mind, mina pean üksi kannatama!“, „Ükski heategu ei jää tasumata, mina teen head, aga saan kaela jama“, „Mul lähebki nagunii kõik valesti“, „Mul lihtsalt ei vea“, „Ma teen kõike ju teie (teiste) pärast“, „Minust ju keegi ei hooli“ ja teised ennast mahategevad, ohvrirolli kinnistavad väljendid.
Selline inimene paneb oma lähedased halvasti tundma, tekitades süütunnet, kui ei suudeta täita ega ära arvata tema ootusi. Niisugune varjatud egoism on sageli kõrvalolijatele halvavam kui otsene hoolimatus.
Varjatud egoismi näited.
1. Pere, kus vanemad ootavad iseenesestmõistetavalt igal nädalavahetusel oma täiskasvanud lapsi endale külla. Põhjus võib olla abistamine aiatöödes või soov koos süüa ühine lõunasöök või koos fotoalbumite vaatamine – tundub kui süütu ja armas traditsioon! Kuid lapsed on frustreerunud, sest vanemad eeldavad, et laste kohus on neile rõõmu teha. Ja lapsed ei julge öelda, et neil on kadunud julgus ja võimalus nädalavahetustel omal viisil puhata.
2. Abikaasa, kes surub oma „õigeid“, tervislikke ja korralikke eluviise peale elukaaslasele.
3. Vanem, kes tuleb palumata ja luba küsimata täiskasvanud lapse kodu koristama.
4. Täiskasvanud laps, kes käib korrale kutsumas, kuidas vana ema või isa peaks riietuma, sööma jms.
5. Nõudliku õpetaja soov, et tema õpilased pühenduksid ka vabal ajal tema ainele.
Egoismi avaldumisvorm võib olla ka abistamine, nõu andmine siis, kui seda ei paluta, ei vajata. Sageli varjutakse lausete taha: „Ma soovin ju neile ainult head!“, „Ma tahan teda aidata“ – ja tõesti, unustatakse oma vajadused ning pingutatakse aidata nõrkemise ääreni. Mõnikord on need lapsed, kelle probleeme püütakse lahendada; vanemad, kelle elu eest võetakse vastutus; või ollakse tööl 20tundi 24st, tehes kõik, et ülemuse või töökaaslaste eest teha töö ära. Kui kurnatud olek ja palumata teistesse panustamine ei too tunnustust ega tänu, ollakse ohver, kelle elu näib ülekohtune.
Kui tunnete ära ennast heategijana, keda inimesed piisavalt ei hinda ja kes on enda meelest elu ohver, siis on mõistlik võtta aeg maha ja mõelda, miks nii on. Miks me üritame teiste vajadusi täita suurema hooga kui oma vajadusi? Kas ehk ootame, et teised meid väärtustaksid, kuigi me ise end ei väärtusta?
Ainult enesekeskne elu ei taga tõeliselt rahuldustpakkuvat elu, elu võiks olla suurem kui ainult elamine iseenda hüvanguks. Kõik, mida me teeme, teeme me nagunii iseendale – iga heategu, kui see on tehtud armastavast südamest, teeb tegijale head, iga vihast tehtav tegu toob tegijale sama energia tagasi.
Endast hooliv inimene on tavapäraselt kaastundlik ja hooliv teiste suhtes. Kuid ütlus „Tee teisele seda, mida ootad, et teised Sinule teeks“ ei pea alati paika. Mis ühele tagab rõõmu ja rahu, on teisele tüütu rutiin. Ainult mina ise tean, mis on minu rahuloluks ja õnneks vaja. Valik on igaühe käes: kas olla elu ohver, rahumeelne uudishimulik elusaatusega kaasamineja või muutuste elluviija. Valik on minu, valik on Sinu.
Mis on egoism ja mis mitte?
• Teha oma elus seda, mis Sulle meeldib, pole egoism.
• Sundida teisi tegema seda, mida Sina tahad, on egoism.
• Hoolitseda enda õnne eest pole egoism.
• Sundida teisi hoolitsema Sinu õnne eest on egoism.
• Lahendada enda elu probleeme ja hoida tähelepanu enda elul pole egoism.
• Pidevalt kurta oma kurja saatust ning tõmmata teiste tähelepanu oma elule on egoism.
• Valida oma huvid ja ennast, öelda „ei“ ja „mulle see ei sobi“ pole egoism.
• Teha teisest inimesest oma võlgnik, aidates teist vastu tema tahtmist, on egoism.
• Keelduda teiste abistamisest, kui tunned, et Sul puudub soov ja jõud, pole egoism.
• Süüdistada teist, et tema pakutu ei tööta või ei too oodatud tulemusi, on egoism.
• Kuulata teiste inimeste arvamust, kuid teha nii, nagu pead õigeks, pole egoism.
• Koormata end võõraste ülesannetega ja pärast olla vihane teiste peale on egoism.
• Mitte võtta endale töökohustusi, mis pole kirjas Sinu töölepingus, pole egoism.
• Valida ennast pole egoism.
• Valida teist, et tema pärast valiks Sind, on egoism.
EGOISM kinnitab sinu kaassõltuvust teisest ja hoiab ohvri positsioonis.
ENESEARMASTUS on see, kui Sa oled ise oma elu looja, kes on suuteline valima oma õnne ja kandma selle eest vastutust. ENESEARMASTUS EI OLE EGOISM.
Mari-Mall Feldschmidt,
holistiline regressiooniterapeut