Autor: Kert Grünberg
Kas ka sinule on tuttav näriv tunne, et ükskõik kui palju sa pingutad, siis ikka ei tee sa piisavalt? Näiteks hoolitsed oma pere eest, oled hea lapsevanem, teed oma tööd pühendunult, kuid ometigi kriibib kuskil sisemuses mõte, et äkki ma peaksin panustama rohkem või olema hoolivam.
Kummaline, kuidas võib hirm olla mittepiisav ära rikkuda kõige toredamad sündmused ja olulisemad saavutused. Võib-olla oled just ära saatnud sünnipäevakülalised. Paljud on sind tänanud ja kiitnud, aga sina mõtled, et nad on lihtsalt viisakad. Või peale ettekande lõppu jääb kummitama kellegi lause ja näoilme, mis tekitab tunde, et sa vist ei vastanud ootustele. Või oled valmis saanud suure projektiga ja enne magamaminekut meenub üks pisiasi, mis on jäänud kahe silma vahele ja see rikub sinu une.
Tunne, et ma ei tee veel piisavalt või mul ei ole veel piisavalt mingeid oskusi, kummitab nii edukaid kui vähem edukaid. Pidev eneses kahtlemine ja enda piitsutamine tekitab nõiaringi, kus rahulolu saabub alati kuskil tulevikus, mitte praegu. Sellel ei tule lõppu enne, kui hakkame nägema uskumusi ja põhjuseid ning neid teadlikult muutma.
Negatiivsete uskumuste juured
Madal enesehinnang, mis ei lase aktsepteerida oma võimeid ja valikuid saab alguse lapsepõlves, siis kui olime väga kergesti mõjutatavad. Lapse enesekuvand kujuneb vastavalt sellele, kuidas vanemad tema tegudele ja vajadustele reageerivad. Otsesed ja kaudsed vanemate sõnumid, et laps ei ole piisav sellisena, nagu ta on, mõjutavad lapse enesehinnangut ja ta ei õpi ennast usaldama.
Kodune õhkkond ja suhtumine loovad aluse lapse turvatundele. Igasugune kritiseerimine, pahandamine ja ignoreerimine aktiveerib lapse närvisüsteemis tema automaatsed kaitsereaktsioonid – ta kas hakkab vastu (võitleb), kaob oma maailma (põgeneb), kukub analüüsima (tardub) või muutub kuulekaks (alistub).
Ükskõik milline muster käivitub, hakkab lapse närvisüsteem aja jooksul siduma enda väärtuslikkust sellega, mida teised tema kohta ütlevad. Kui ta kogeb, et keegi on temaga rahulolematu, siis ta reageerib automaatselt enesekriitikaga. Laps vajab täiskasvanute poolt julgustust ja sõbralikku juhendamist, et kasvada enesekindlaks täiskasvanuks.
Sisemine kriitik – miks sa räägid endaga nii karmilt?
Paul Gilbert, enesekaastunde teraapia (CFT) looja, rõhutab, et meie sisemised kaitsesüsteemid aktiveeruvad kohe, kui me endaga kurjalt räägime. Just seetõttu põhjustab pidev ja harjumuspärane enesekriitika kroonilist stressi, kuna meie närvisüsteem tajub seda ohuna ja me muutume sisemise kriitiku aktiveerudes üheaegselt nii enese ründajaks kui ka ohvriks.
Lapsed omastavad kergesti oma vanemate ja õpetajate kriitilised hinnangud, kuna nende ajulained on aeglased, kirjutab Bruce Lipton raamatus „Uskumused ja bioloogia“. Nad hakkavad endaga rääkima samade sõnadega ja suhtuma endasse samasuguse hoiakuga, nagu vanemad seda teevad.
Negatiivset sisekõne nimetatakse Sisemiseks Kriitikuks. Mida nõudlikum või ebastabiilsem oli lapse kasvukeskkond, seda rangem ja rahulolematum on tema Sisemise Kriitiku hääl. Sellise taustaga inimene suudab oma valikuid täiskasvanuna harva aktsepteerida, kuna tema sisekõne on väga negatiivne. Sisemine Kriitik toonitab kõiki tema vigu ja puudusi ning näeb teda väiksemana ja saamatumana, kui ta tegelikult on. See on igas inimeses elav alaisiksus, kellel on ülikõrged ootused ja kes räägib „peaksid“- keeles.
Sisemise Kriitiku silmis tunduvad isegi väikesed eksimused suure läbikukkumisena. Ta näeb asju mustvalgelt ja teeb selle põhjal üldistusi. Näiteks kui sul ebaõnnestub suure projekti käigus üks väga väike asi, siis räägib kriitik, et kogu projekt läks nässu ja sa oled luuser. Kui sa usud oma Sisemist Kriitikut liiga palju, siis hakkad siduma ühte eksimust kogu enda identiteediga.
Mõne inimese Sisemise Kriitiku tähelepanu on suunatud ainult väljapoole. Sellisel juhul on tema fookuses on teiste inimeste vead ja prohmakad. Selline inimene kipub kõiges teisi süüdistama ja ei suuda oma puudujääke endale üldse tunnistada. Ta projitseerib oma puudused, negatiivsed tunded ja käitumise partnerile või kolleegile.
Irooniline on aga see, et hoolimata negatiivsusest on Sisemise Kriitiku ülim soov sind kaitsta läbikukkumise eest. Isegi kui sa oled praegu 50-aastane, näeb ta sind ikka veel väikse lapsena, kes ei saanud millegagi hakkama nii hästi, kui temalt oodati. Kriitik usub, et sind peab takka sundima ja hurjutama, kuna ta ei ole aru saanud, et oled juba suur inimene.
Kriitiku teadvustamine, talle hüüdnime andmine ja taipamine, et enamasti ta ei räägi tõtt, on oluline osa täiskasvanuks saamisest. Senikaua kui usaldame oma negatiivset sisehäält, käitume nagu „pahad lapsed“, kes peavad teistele meeldimiseks pingutama.
Perfektsionistid ei tunne ennast kunagi piisavalt heade või tublidena
Perfektsionistid on tööloomad, kelle töö ei lõpe kunagi, kuna ükski saavutus ei tundu piisavalt suur, et korraks aeg maha võtta. Sealt saabki alguse ülepingutamise ja läbipõlemise nõiaring. Kui sul on tunne, et sa ei tohi endaga olla rahul enne, kui kõik on veatu, siis oled sattunud perfektsionismi konksu otsa kuna seda hetke ei saabu, kui midagi ei ole enam täiustada.
Täiuseiha muudab inimesi ka väga kontrollivaks ja paneb mõnikord teiste eest liigselt vastutama. Perfektsionist tunneb, et ainult tema teab, mis on õige või kuidas tuleb asju õigesti teha. Perfektsionistid ei julge kellelegi oma töid delegeerida, kuna ei usalda piisavalt teiste oskusi.
Selle tõttu seame endale liiga kõrged ootused ja on väga raske leppida, kui mõned asjad ei tule ideaalselt välja. Kui meie sees on uskumus, et oleme piisavad ainult täiuslikuna, siis kasvab iga väiksema ebaõnnestumisega kontrollivajadus, häbi ning madal enesehinnang. Ometi ei ole ühelgi inimesel võimalik elada ilma ühegi tagasilanguseta. Meil on vaja hoopis õppida, kuidas olla enese vastu mõistvam ja toetavam.
Miks ei lase ebapiisavuse tunne olla autentne?
Kui enesehinnang sõltub teiste arvamusest, kaob paljudel julgus ennast ausalt väljendada. Mõni ei julge rääkida sellest, mis talle tegelikult meeldib, sest ta kardab olla kõrvale lükatud. Mõni nõustub vastu tahtmist teiste soovidega, et mitte tekitada vaidlust. Mida olulisem on teistele meeldimine, seda rohkem peidame end veatuse fassaadi taha ja seda pealispindsemad on meie suhted.
Kui laseme teistel näha ainult neid külgi, mis on veatud siis peidame end täiusliku keha, kauni aia, perfektse perekonna imago või rikkuse, töökuse ja karjääri taha, Me ei räägi mitte kellelegi, mis meie elus tegelikult toimub, sest ilma kaitset pakkuva fassaadita tunduvad suhted liiga ebaturvalised.
Fassaad päästab häbi ja hinnangute eest, kuid tekitab sügavat üksilduse tunnet, kuna meil pole siis kellegagi jagada oma hirme, vajadusi, igatsusi. Me ei saa kogeda tõelist lähedust, kui me ei otsi suhteid inimestega, keda saame usaldada, kes meid mõistavad ja kes samuti julgevad näidata oma ebatäiuslikult täiuslikku olemust.
Kuidas terveneda ebapiisavuse illusioonist?
Endaga rahulolematus, enesepiitsutamine, enesekriitika on tegelikult lapsepõlves õpitud toimetulekustrateegiad, mis on kantud hirmust. Püüame selle kaudu alateadlikult kaitsta ennast ebaturvalise maailma eest ning pääseda üksindusest. Aastaid ebapiisavuse lõksus elades on meie fookus olnud liigselt suunatud väljapoole. Oleme sõltunud sageli sellest, mida teised meist arvavad, mida nad meilt ootavad ja tahavad. Oleme pidanud teiste hinnanguid oma väärtuse peegeldajaks ja sel viisil lasknud teistel kontrollida oma reaalsust.
Piirid. Kuni meie enesehinnang sõltub peamiselt sellest, mida teised arvavad, senikaua on piirid ebamäärased. Need liiguvad koos teiste arvamustega kord sinna ja kord tänna.
Sinu väärtused, vajadused, tunded erinevates suhetes tähistavad sinu piire ja näitavad sulle, kes sa praegu oled. Mida rohkem sa oma piire teadvustad, seda vähem sõltud sa teiste heakskiidust kuna sa tead, mis on sulle isiklikult tähtis ja vähem tähtis. Sa tunnistad ning aktsepteerid neid vajadusi, mis aitavad sul tunda end turvaliselt ja hästi. Sa hakkad endaga arvestama ja see näitab otseselt, kui palju sa endast lugu pead.
Oma väärtuste ja vajaduste tõsiseltvõtmine muudab sinu piirid selgemaks. Sa märkad kiiremini, millistes situatsioonides sa kipud oma piire ületama selleks, et tunda end kellegi teise silmis „piisavana“. Sul tekib julgus oma piiride eest seista isegi siis, kui teistel on erinev seisukoht, kuna eneseaustus on muutunud sulle olulisemaks kui teise arvamus.
Õpime olema endaga kannatlikumad ja lahkemad – enesekaastunne. Liigsest enesekriitikast ja enesepiitsutamisest aitab väga tõhusalt terveneda enesekaastunde praktiseerimine. Ma ei mõtle mitte endale allahindluse tegemist ega enesehaletsemist, vaid seda, et sa oled enda suhtes teadlikult heasoovlik ja toetav.
Raamatu „Enesekaastunne“ autor Kristin Neff kirjeldab mitmeid uuringuid, mis näitavad, kuidas kriitika asemel lahkuse praktiseerimine muudab inimesed elu tagasilöökide suhtes palju vastupidavamaks. Enesekaastunde harjutamine aitab luua endaga sõbralikumaid suhteid selle asemel, et ennast karmilt piitsutades peituda täiuslikkuse fassaadi taha.
Proovi kritiseerimise asemel oma tundeid ja vajadusi mõista ning aktsepteerida. Katsu endaga rääkida nii, nagu hea sõbraga, kellele sa annad loa olla just selline, nagu ta hetkel on. Kuidas oleks endale öelda järgmist? „Ma näen, kui raske sul praegu on. Ma mõistan, miks sa nii tunned. Ma olen siin sinu jaoks ja aitan sind.“
Kriisis olles kipub paljudel tekkima tunne, et „mitte keegi ei kujuta ette, mida ma praegu läbi elan“. Kristin Neff, PhD, on kirjutanud, et enesekaastundliku suhtumise oluline osa on laiema inimkogemuse teadvustamine. Kaastundlikku hoiakut harjutades tasub endale teadvustada, et sa ei ole üksi, sest just praegu kogeb samasugust olukorda veel palju teisi inimesi ning te kõik väärite mõistmist, lahkust ning heasoovlikkust.
Muutuda ja kasvada ei ole võimalik ilma vigu tegemata 😊. Tervenedes ebapiisavuse uskumusest hakkame nägema enda vigu, ebaõnnestumisi ja puudusi kui midagi mis on meie kasvamise teekonna teejuhid. Ühelt poolt teevad nad haiget aga teiselt poolt juhivad meid muutustele vastu minema ja kasvama. Üks minu õpetajatest Binnie Dansby on alati rõhutanud mõtet, et hoolimata kõigest Elu armastab meid. See mõte on mind sageli toetanud, sest ikka juhtub olukordi, mis sunnivad enda ebatäiuslikkusele otsa vaatama ja astuma välja oma mugavustsoonist, et muutuda ja kasvada.