Ma olen kirjastuse „Väike Vanker“ andunud austaja ja kauaaegne püsiklient, sest nad annavad välja väga häid raamatuid. Eelmise aasta kevadel võtsin lahti postipaki, milles oli Jonice Webbi raamat „Üksindusse jäetud: mis on lapseea emotsionaalne hüljatus, kuidas see mõjutab sinu suhteid ja mida selle lõpetamiseks ette võtta.“ Kiire tööperiood oli, aga pikalt see raamat mu kirjutuslaual niisama ei seisnud, koroona tuli appi ja pani mind karantiini. Lugesin raamatu ühe hingetõmbega läbi ja rõõmustasin – vaat just see vaatenurk elus üldiselt hästi hakkama saavate inimeste probleemidele on olnud senimaani puudu.

Jonice Webb’i emotsionaalse hüljatuse kontseptsioon on tõeline pärl. Paljudes väga heades raamatutes analüüsitakse mitme nurga alt seda, mis inimese lapsepõlves ON toimunud. See raamat aitab teadlikuks saada asjadest, mida lapsepõlves EI toimunud ja mida me seetõttu ei saagi mäletada. Jonice Webb kirjeldab väga hästi seda nähtamatut jõudu, millel on täiskasvanuks kujunemisel suurem mõju kui sellel, mis toimus. Enamuse emotsionaalselt hüljatud laste eest on füüsiliselt suurepäraselt hoolt kantud ja neist saavad eluga hästi toime tulevad inimesed. Väga paljud edukad inimesed tunnevad aga rahulolematust, sisemist tühjust, üksindust ja eraldatust. Emotsionaalselt hüljatud inimesed teavad hästi, kuidas rahuldada teiste inimeste vajadusi ning mida neilt ühes või teises olukorras oodatakse. Täiskasvanuna võib selline inimene oma lapsepõlve meenutada sõnaga „ideaalne“ ja tal ei tule pähegi mõelda, et tegelikult ei õnnestunud vanematel talle emotsionaalset toetust pakkuda just siis, kui ta seda kõige enam vajas.

Algaja psühholoogina murdsin pikalt pead, miks ma pole grammigi õnnelikum kui mu kliendid, kelle lapsepõlves oli vägivalda ja alkoholi või siis kasvasid nad katkises peres, kus vanemad tülitsesid ja lahutasid. Minu vanemad ei tülitsenud, ema oli kodune ja hoolitses meie eest, isa oli tark ja vastutustundeline mees, kes alkoholi ei tarvitanud. Ma küsisin endalt samu küsimusi, mis vaatasid vastu Jonice Webb’i raamatust. Miks tunduvad teised inimesed minust õnnelikumad? Miks on mul lihtsam anda kui vastu võtta? Miks ma ei tunne lähedust inimestega, keda ma armastan? Miks ma olen teiste suhtes kaastundlik, aga enda vastu karm ja nõudlik? Miks ma kipun ennast süüdi tundma? Mis minus puudu on? Erinevate teraapiasuundade väljaõpped, mille käigus tuli ennast analüüsida ja pidev töö klientidega, viisid mind selgele arusaamale, et puudulik enesetaju ja suhteprobleemid võivad olla ühtviisi neil, kes ütlevad „mul oli õnnelik lapsepõlv“ kui neil, kes kasvasid probleemses peres. Viimastel on tegelikult lihtsamgi iseennast mõista, sest seosed lapsepõlvega on nii ilmsed.

Valdav enamus, kui mitte kõik inimesed, kes holistilisse regressiooniteraapiasse jõuavad, on emotsionaalselt hüljatud. Nendega pole lihtne töötada, sest nad ei teadvusta ja seetõttu ei suuda kirjeldada, mis on nende lapsepõlves ja hilisemates elukogemustes valesti. Nad ei ole õppinud oma tegelikke emotsionaalseid vajadusi teadvustama ja nendega suhestuma. Ja mitte ainult kliendid, ka terapeudid ise on oma kasvukeskkonnas olnud sellest nähtamatust jõust mõjutatud. Jonice Webb kirjutab: See nähtamatu jõud, mille üle sa praegu mõtiskled, ei ole midagi hirmuäratavat. See ei ole üleloomulik, imelik ega spirituaalne. See on hoopiski midagi igapäevast ja inimestele omast, midagi, mida ei ole kodudes ja perekondades üle kogu maailma.
Sümpaatne on autori mõistev suhtumine lapsevanematesse, kui ta rõhutab, et see raamat ei ole mõeldud lapsevanemate häbistamiseks ega neile läbikukkumistunde tekitamiseks. Nad on toredad inimesed ja head vanemad, kuid kuna nad ise on lapsepõlves emotsionaalset hülgamist kogenud, ei oska nad pakkuda emotsionaalset tuge oma lastele.

Raamatu esimeses osas analüüsib Webb emotsionaalse hüljatuse põhjusi, kirjeldab erinevat tüüpi peresid ja näitab, mis lapse kasvukeskkonnas puudu jäi. Raamatu teises osas annab autor ülevaate emotsionaalse hüljatuse tagajärgedest täiskasvanueas. Raamatu kolmandas osas on juttu sellest, kuidas muutus toimub ja mida selleks tegema peab, et end tervendada. Põhjalik programm koos praktiliste juhiste ja töölehtedega võib inspireerida paljusid iseennast ja oma elu muutma, sest aeg on muuta mitte vaid iseennast, vaid meie kõigi elusid.

Jonice Webb võtab kokku: Sinu laps õpib koolis emotsioonide kohta vähe, kui üldse midagi. See osa haridusest on sinu kätes. … Ükski vanem pole veatu. Kõik vanemad teevad erinevates lastekasvatamise valdkondades vigu. … Vanemaks olemine on üks suurimaid privileege, mis inimesele antud. Ükskõik, milline käsi meile kaardimängus jagatud on, meie bioloogiline ja sotsiaalne kohustus on oma lastele paremad kaardid jagada. … võtta rohkem aega ja hoolt, kui seda tegid meie vanemad, et anda oma lastele eeliseid, mida meil ei olnud. Luban sulle, et miski siin maailmas ei paku nii suurt rahuldust kui see, et saad oma lapsed eluks ette valmistada paremini, kui seda tehti sinuga.