Ma usun väga sellesse, et aidatakse neid, kes ka ise end aidata tahavad. Kui selline soov juba olemas on, hakkavad avanema uued võimalused, toimuvad olulised kohtumised, tekivad õiged küsimused, mis omakorda toovad õigeid vastuseid. Üks asi viib järgmiseni ning elu ummikseisud hakkavad tasapisi lahenema.

Kuidas minust sai terapeut? Ma arvan, et viimase tõuke selleks andis just minu isiklik kogemus ja tänulikkus toetuse eest, mida ise olen oma arenguteel saanud koolituste, teraapiakohtumiste, enesearengu-gruppide ja teiste sarnaste eneseotsijate kaudu.
Praegu on mul hea meel, et tee selle otsuseni pole olnud liiga sirgjooneline. Kõigepealt valisin ahvatleva suurfirma töökoha kõigi oma materiaalsete hüvedega. Võib-olla ilma selle kogemuseta idealiseeriksin liigselt kõike seda, mida raha eest saab osta. Põhitöö kõrvalt juhtisin oma enesearengu-kursuseid vahendavat firmat ja osalesin teraapia-koolitustel (esialgu isikliku arengu tarbeks), kuni viimaks tekkis äratundmine, kuhu suunda oma elu juhtida soovin.

2010 aastal sõnastasin oma soovi tulevikuks: soovin olla osa lahendusest, mitte probleemist!
Leidsin hiljuti selle lause oma Holistika Instituudi lõpetamise-aastal tehtud harjutusest, kus pidime oma tulevikku visualiseerima. Nüüd, aastaid hiljem julgen tõdeda, et olen järjest rohkem sellel teel.
Jõudes lähemale oma tõelisele olemusele, ehk sellele päris“minale“, mis on peidus kõigi nende kihtide, kaitsete, maskide, rollide ja hoiakute all muutub ka üldine maailmataju. Tekib tunnetus üks-olemisest, mida varem polnud. Maailm koos kõige elavaga ei ole enam kuskil kaugel ja eraldi, vaid läheb korda samavõrd kui iseendaga toimuv. Eneseteadlikkus ja empaatia iseenda vastu muudab suhestumist kõigi ja kõigega.

Sellel on ka üks teine aspekt, mis pole sugugi vähem tähtis. Oma isikliku eluga paremas kohas olles vabaneb määratu hulk energiat muude asjade jaoks, mida varem polnud jaksu märgatagi. Kui kogu tähelepanu pole enam hõivatud mineviku ja oleviku probleemide ja sassis suhetega, saab hakata tegema suuremaid asju endast väljaspool – midagi, mis toob kasu ja loob väärtust ka teistele.
See kõik on mulle õpetanud, et teraapiatöö on tegelikult poliitiline amet! Aidates inimestel iseendas paremasse kohta jõuda suureneb võimalus, et järjest rohkem hakatakse nägema ka teisi enda ümber, sest iseennast austades ei ole võimalik kahjustada neid, kellega kokku kuulud – ei loodust ega kaaslasi.

Kuigi ma usun, et me kõik vastutame oma elu ja isikliku arengu eest, siis teisalt olen seda meelt, et oleme individuaalsuse idealiseerimisega liiale läinud. Inimestena oleme loodud elama suhetes üksteisega. Vajame nii tugevat „mina“ kui „meiet“, kontakti nii oma sisemise väega kui oma kogukonna ja perega. Kui lähisuhted on sassis, siis elu ei kanna. Väline edukus ei tähenda veel sisemist rahulolu. Isegi kolimine teise maailma otsa ei vabasta meid suhetest ja sidemetest, mis mõjutavad distantsist hoolimata. Minu kogemus ütleb, et tõeline sõltumatus saabub siis, kui suudame kõigis oma lähisuhetes võrdse erapooletusega toimetada, kui jäämine või lahkumine on vaba valik, mitte paratamatus. Sellepärast on suhete keerdkäikude (h)arutamine minu igapäevatöö peamine fookus.

Asjad mitte ainult ei juhtu meiega, vaid läbi meie. Aga meie elu on meile liiga lähedal, et seda selgelt näha. Terapeut saab hoida peeglit ja näidata, kuidas teeme seda mida me teeme. Huvitav, et oma mõtete ja käitumiste teadvustamine on jõustav, isegi kui needsamad mõtted ja käitumised ise seda pole! Siiski on nii toetav, kui uute avastuste hetkedel on keegi meie kõrval, sest elus on teemasid, mida on julgem lahti pakkida kellegagi koos.

Aga ainult julgusest ei piisa. Pean väga tähtsaks turvalise ja hinnangutevaba ruumi loomist, mis juba iseenesest aitab probleemist kaugemale näha. Turvalisuseta ei saa alata ükski muutus, mis on ju teraapia eesmärk – kõige üldisemas mõttes. Muutus algab selle aktsepteerimisest, mis ON – siin ja praegu, olevikus. Oma tunnete, mõtete ja olukordade tunnistamine ja vastuvõtmine kogu täiega, ilustamata on oluline, et teekonna alguspunkt paika panna. Siis on ka suund selgem.

www.inspirekeskus.ee
www.facebook.com/inspireteraapia

• Holistiline nelik (neli kuni 3-tunnist regressiooniteraapia seanssi, kokku 12 h): 360 eurot
• Holistilise regressiooniteraapia üksikseanss: 90 eurot (kuni 3 tundi)
• Konsultatsioon ja vestlusteraapia: 65 eurot (1,5 tundi)

Ma ei karda,
sest minus on selgus.
Taevakaar vaheldub:
kord lööb välku,
kord paistab päike.

Asju tuleb võtta, nagu nad on.
Ma ei karda langetada otsust,
alustada teekonda,
loobuda liigsest
ega lõpetada see,
mis on oma aja ära elanud.

Ma liigun, nagu liigub kõik maailmas.
Minus endas on tasakaal,
rütmiliselt vahelduv rahutus ja rahu.

Mitte kunagi, mitte ühelgi hetkel,
pole kõik ainult hea või ainult halb.

Aga see, et kõik on,
ei lakka mind vaimustamast.
Ei väsi seda vaatamast.

/Doris Kareva/

***

Kaastunne, alistumine ja alandlikkus (mitte allaheitlikkus!) on asjad, mida elu mulle ikka ja jälle meelde tuletab. Mina ei tea kõike. Mõistus ei saa kõigest aru. Vahel on vaja tunnistada, et seda ma LAHENDADA ei oska. Olen õppinud, et sellisel juhul saab anda olukorrale võimalus LAHENEDA. Lahenemine saab alguse, kui lõpetame võitluse, viskame aerud käest ja lubame voolul end kanda. Rahunedes kuuleme oma intuitsiooni, mis ütleb, milline on antud hetkel õige tee edasiminekuks.

Perfektsionism võib tunduda hea asi, kuid sageli pidurdab see meie elu samamoodi nagu madal enesehinnang. Kumbki ei lase endasse uskuda ja end piisavaks pidada, mistõttu me muudkui lükkame edasi uute asjade algatamist, sest alati leidub midagi, mida meil veel pole, mida me veel ei oska, mis vajab veel täiustamist ja ajastamist. Perfektsionism takistab meid lahti laskmast ja avatult muutusi oma ellu lubamast. Perfektsionism on loomingulisuse suurim vaenlane.