Kadri Sakala

Paljud meist elavad oma elu, nagu viibiksime maskiballil – lähme koduuksest välja ja paneme maski ette.

Mõnele meist on see lausa nii omane, et ei pane seda ise enam tähelegi. Küll aga märkavad seda meie lähedased, sest koos maskiga muutuvad pilk, hääl, kehakeel, sõnakasutus. Mis maskides siis nii väga on, et ka kõige vägevamad meist neid kannavad? Miks on nii raske olla nähtud sellisena, nagu me tegelikult oleme – koos oma nõrkuste, vigade, rõõmude ja muredega? Eriti kui meie ainuke tegelik vajadus siin elus on olla nähtud, kuuldud ja mõistetud.

Maskiballi külalised

Naljahammas, narr – keerame kõik naljaks. Naerame isegi siis, kui keegi räägib mingist kurvast sündmusest. Peaasi, et ei peaks tegelema ebameeldivate tunnetega, nagu kurbus, viha vms.
Arukas – meil on kõikidele küsimustele vastused, sest teadmatus tekitab liiga suurt ebakindlust. Pigem jookseme vestluse ajal kas või korraks WCsse, et kähku teemat guugeldada ja mingigi seisukoht võtta.
Tubli laps, päästja – saame kõigega hakkama ega vaja abi, sest kõik on kontrolli all. Elu läheb joonlauaga tõmmatud sirgjoones ainult üles ja edasi. Nõrkus ja abitus ei ole oodatud külalised.
Hea inimene – alati abistav ja hoolitsev. Peace, love and happiness. Tahame inimkonnale head, aga kodus pole mingit probleemi olla vahel sarvedega sigudik, peaasi, et see koduseinte vahelt välja ei imbuks. Kasutame spirituaalsust ja usundeid vahel sellekski, et tunda ennast ise hea inimesena, ja sulgeme silmad kõige muu ees. Eluterved nähtused, nagu keeldumised ja ebamugavate tõdede väljaütlemised, on tihtipeale välistatud. Me ei julge olla “halvad” inimesed.
Õpetaja – tunneme, et meie kohuseks on teistest targem olla, teistele nõu anda, sest salamisi usume, et oleme teistest veidi üle, teades asju natuke paremini. Suhtume inimestesse enda ümber kui lastesse, keda peab vajadusel korrale kutsuma ja noomima. Teistega võrreldes on meie endi probleemid väikesed ja tühised.
Filosoof – osava filosofeerimisega pole vaja hoida kahte jalga maa peal ning välja on võimalik vabandada iga oma käitumist või ütlemist. Ükski reegel meile ei kehti, sest oskame vajadusel tsiteerida sobilikku teadjameest. Usume end olevat nii “sügavad”, et enamik inimesi meid nagunii mõista ei suuda.
Tegija, boss – meil on äge auto, partner, kodu, ilusad riided, suurepärane karjäär. Meil on kõige paremad ideed ja teised on selleks, et meid teenida. Räägime ainult endast – kui tublid me oleme. Kõik, mida teeme, on maailma parim.
Lahe tüüp – “Mul on ükskõik. Ma olen liiga lahe, et hoolida. See ei ole mulle oluline” on mantraks, et ennetada pettumist või haigetsaamist. Ehkki igatseme tunnustust oma tegudele, käitume nii, nagu see ei oleks üldse tähtis.
Draamakuningas või -kuninganna – “Kas kõik ikka nägid, et mina saabusin?” Räägime valju häälega, liigutused on suurelised. Kui läheme närvi, siis nähku ja kuulgu seda kogu maailm! Me ei võta vastutust oma sõnade, tegude ega käekäigu eest. Meie suust kuuleb harva sõnu “Palun vabandust!”, sest alati on süüdi keegi teine.
Ohver – “Oeh, kõik on halvasti.” Mayday on tema ainsaks signaaliks välismaailmale. Silmanurgas on enamasti pisar publikut ootamas, et vajadusel nutt välja lasta ja lohutust saada.

Mis on maskide taga?

Maskid tekivad juba lapsepõlves. Maskide valik ja rohkus oleneb päritoluperekonna vaimsest tervisest, sest laps õpib selle kaudu, mida näeb. Kui näeme lapsena oma ema või isa etendamas mingit rolli, siis kas võtame need alateadlikult üle või vastupidi, hakkame nendele vastanduma. Näiteks kui üks vanem kaldub ohvrirolli, siis laps kas võtab selle üle või asub päästjarolli.

Perekonna kõik uskumused, olgu siis väljaöeldult või mitte, on lapsele tajutavad. Mudeli puhul “meie peres on kõik alati hästi” õpib laps kõike, mis tema arvates hästi ei ole, juba varakult n-ö vaiba alla peitma. Nii saavad aga hoobi ka kõik elu loomulikud väljakutsed, takistused ja valu, mida on vaja kogeda. Ka siis, kui peres on mingi saladus, mida teised ei tohi teada, võtavad maskid oma koha sisse.

Maski eesmärk on anda kindlustunnet. Kuid tegelikult loob see vaid illusiooni, et me kontrollime olukorda. Mask annab meile võimaluse:

• tunda ennast hea inimesena ning kindlustada teistele meeldimine, mille taga on sügavalt inimlik vajadus saada tunnustust ja kuhugi kuuluda;
• ehitada “seinad vahele”, et keegi ei saaks meile liiga lähedale tulla ega haiget teha;
• manipuleerida teiste inimestega armastuse saamise eesmärgil. Inimesed tegelikult tajuvad, et neid kasutatakse ära, ja selle pinnal tekib kiiresti vastumeelsus. On suur vahe, kas ausalt tunnistada, et vajatakse abi, või proovitakse abisaamiseks teistega manipuleerida. Aususega käib kaasas vabadus öelda abipalvele ei ilma negatiivsete tagajärgedeta. Manipuleerimisega aga kaasneb tagaselja tuntav vihatunne ning meeldetuletamine, mida on tehtud teise aitamiseks. “Näe, mina olen sind küll aidanud…” Ei-vastusele ei ole kohta.

Maski kandes on meie tunded kaksipidised. Ühed on need, mida mask meile justkui annab: rohkem rõõmu, vabadust, kindlust, eufooriat. Teised on tunded, mida proovime maski abil alla suruda: ärevus, üksildus, rumalus, nõrkus, saamatus, hirm.

Maski taga peitub kõige suurem tunne – häbi enda pärast. Häbi paneb meid maha vaikima oma tõelist olemust. Mask on midagi, mis teeb meid väärt inimeseks meie endi ja ka teiste silmis. Proovime võluda ennast muinasjuttu, kus ei ole ühtegi haava ega jama, millega peaksime tegelema.

Kahjuks ei võta mask sügavamal peidus olevaid tundeid siiski ära. See on, nagu paneks plaastri haavale, milles on mustus juba sees. Allasurutud tunded hakkavad mädanema ja on ainult aja küsimus, millal teisedki mädalõhna tunnevad.
Maskiga käib kaasas lugu, et kui inimesed näeksid meid nii, nagu me tegelikult oleme, siis nad ei armastaks, aktsepteeriks ega austaks meid. Ja seetõttu jääksime ilma sõpradest, perekonnast, tööst, positsioonist või millestki muust. Iga inimese suurim hirm on osutuda hüljatuks ja saada haiget. Lood, mida endale räägime, panevad meid valima vastavaid maske.

Maski kandmise võimalikud tagajärjed on sõltuvused, vaimuhaigused, kontakti kaotamine enda ja teistega, üksinda jäämine, halbade otsuste tegemine – enda kaotamine. Mida rohkem maske kanname, seda rohkem need meid söövad ja meisse sööbivad.

Me tunneme ja näeme, kui keegi teine kannab maski. See on ebamugav, sest see on võlts ja ebasiiras. Me ei suhestu nende inimestega päriselt. Sellepärast me naudime ka laste seltskonda, et nad on siirad ja ehedad. Kui nendele midagi meeldib või ei meeldi, siis väljendavad nad seda kohe. Subtiitreid ei ole vaja.

Maski taga on vajadus olla armastatud, nähtud ja kuuldud sellisena, nagu tegelikult oleme.

Miks on oluline maskide kandmist teadvustada? Püüd maskidest loobuda on kindlasti väärt ettevõtmine, kuid alustuseks tuleks endale aru anda, millist maski ja miks me kanname. Maske teadvustamata juhivad need alateadlikult meie elu. Me võime avastada ennast tegemast tegusid, mis ei ole kooskõlas eetilise elu koodeksiga. Kui me ei aktsepteeri, et meis kõigis on ka nõrgem pool, siis me ei kontrolli seda ning istume häbis.

Elu maa peal on polaarne. Nii nagu on taevas-maa ja päev-öö, nii on ka hea-halb, tugevus-nõrkus. Selle jaoks, et elu saaks jätkuda, peab olema tasakaal. Kui rikume tasakaalu, teeb elu ise korrektiivid. Kui tahame maailmale näida ainult päikesena, tekib kõrb. Kui tahame ainult rõõmsad olla, kaovad meis kurbusest tulenevad sügavus ja kaastunne. Kui soovime teiste silmis ainult head olla, hakkame paratamatult ühel hetkel teisi süüdistama iseenda tegudes ja vigades.

Küsimused, mida võiks enda käest küsida, on:

• Mis on need asjad, mida ma maskiga proovin “kinni mätsida”?
• Millega peaksin hakkama tegelema siis, kui maski enam ei oleks?
• Kuidas see mask mind teenib? Mida ma selle tõttu saan/ei saa teha?

Maski tagant väljatulek võib tunduda nagu sattumine peeglitega tuppa, milles sa justkui näed tuhandekordselt väljamõeldud tonti iseendast. Ja kuna see pole loomulikult meeldiv kogemus, siis teeme kõik, et mitte sinna tuppa sattuda. Tegelikult saab maski tagant välja tulla ainult jumalik olend oma tõelises hiilguses.

Mulle tundub, et inimene on justkui sibul, millele on alati võimalik üks kiht juurde kasvatada – või hoopis ära võtta, et pääseda endale lähemale. Viimase tarvis tuleb tihtipeale valust läbi minna ning pisaraid valada, nagu sibulat koorides ikka.

Luba endal olla selline, nagu sa oled. Kuula oma tundeid ja anna neilegi luba olla. See on OK! Inimene, kes on oma hingega ühenduses, isegi siis, kui on valus, on väge täis ja seda väge kiirgab teistelegi. “Jääaja” neljandas osas ütles Sid, et iga nurga taga on vikerkaar. Ma sõnastaksin selle teisiti: iga maski taga on vikerkaar.

Artikkel ilmus ajakirjas Eesti Naine (august 2016)

***

Kadri Sakala korraldab töötuba paaridele „Teekond soovitud armastuseni“ 30. september-2. oktoober 2016
Mängu 16, Tallinn (Tiina Mirka Stuudio)
Info ja registreerimine: telefonil 5214665, e-mail: kadri.sakala@gmail.com
Vaata lisaks: www.kadrisakala.ee