Anu Hermlin

Katrin on olnud oma esimese lapsega kodus poolteist aastat. Vanemapuhkusele jäi ta reklaamiagentuurist, kuid on õppinud pedagoogiks ning varem ka lasteasutustes töötanud.

„Olen ennast pidanud intelligentseks inimeseks“, alustab Katrin juttu. „Olen lugenud kasvatusalaseid raamatuid, valmistanud ennast vastavas aktiivsünnituse grupis ette emaduseks, olen õppinud psühholoogiat… ja nüüd pole sellest kõigest mitte midagi järel! Ma ei saaks öelda, et see on sünnitusjärgne depressioon – mu laps on juba pooleteist aastane ja esimesest egošokist sain ruttu üle. Traumeeriv polnud mitte avastus, et beebi kõrval muutuvad iseenda vajadused nähtamatuks – sellega, et vastsündinu emana olid mu esimesed söögikorrad päevas kella viie või kuue ajal õhtul, harjusin ruttu. Ka see, et duši alla sain minna üksnes õhtuti, siis, kui mees kodus, ei murdnud mind maha. Palju rohkem üllatab mind see, et nüüd, kus olen uue elukorraldusega ammu kohanenud, avastan endas nii palju viha. Kust see tuleb? See ei ole ju ometi minu üliarmas laps, kelle peale ma vihastan. Aga miks tekib viha just siis, kui ma olen lapsega kodus ja ta oma iseseisvumisprotsessi käigus häälekalt oma osa nõuab? Miks ma sellega hakkama ei saa?“ küsib Katrin.

Kust tuleb viha?

„Mind häirib, et ma ärritun raamatu vahele määritud pudru peale, samuti piimatassi likku pandud leiva peale. Ma olen iseendale vastik, kuid vihastan ikkagi, kui avastan, et WC-harjaga „pestakse põrandat“ või et mu rahakoti sisu on prügikasti tühjendatud. Selle asemel, et lapse maailmaavastamisest rõõmu tunda, lähen endast välja ja kisun lapselt tema „mänguasjad“ jõuliselt käest! Selle peale vihastab omakorda laps ja minu ärritus kerib veelgi tuure peale!“ tunnistab Katrin. Nii paradoksaalne kui see ka ei tundu, kuid arukate, paljuõppinud ja empaatiliste naistena võime väikelaste emadena kaotada kogu oma pagasi ning avastada ühtäkki, et sellest, mida me teoreetiliselt laste eest hoolitsemise ja nendele turvalise keskkonna loomise kohta teame, ei ole kõige vähematki kasu. Võid olla vägagi teadlik viisidest, kuidas väikelast rahustada, võid isegi jagada õpetussõnu selle kohta, kuidas armastav ja hell suhtumine raevunud last rahustab, loob talle turvatunde ning lubab tal areneda emotsionaalselt terveks, empaatiliseks inimeseks. Ja sealsamas võid tunda totaalset abitust, kuuldes omaenda lapse lakkamatut appihüüdu. Hella silitamise ja emaarmastusest tulvil sosina asemel võid tunda hoopis, kuidas sinus kerkib üles ärritus.

Kui naine sellises olukorras abi ei leia – tavaliselt ei leia, sest häbi on tunnistada sedasorti emotsioone ning oma saamatust nendega toimetuleku, siis abitusetunne kumuleerub ning intensiivistuvad ka muud negatiivsed emotsioonid. Ärritus, mis on tekkinud reaktsioonina lapse rahulolematusele, haakub enda vastu suunatud vihaga, mis tekib äratundmisest, et ma ei saa olukorraga hakkama. Lisandub pettumus iseendas („Poleks iial uskunud, et ma ei suuda oma enda laste vastu piisavalt armastav olla“), võib olla isegi enesepõlgus („Mis ema ma üldse olen? Mis inimene ma üldse olen?“).

Juhul, kui naine on valmis endale oma viha tunnistama ning suudab seda kuidagi ka ohutul moel väljendada, pole lugu nii hull. Kui ta aga püüab kõigest väest viha mitte väljendada ja väliselt normaalseks jääda, jõuab naine järgmisesse etappi, depressiooni.
Depressioon tähendab muuhulgas ka enda alla surumist. Me oskame endas alla suruda loomingulisust, seksuaalsust, naiselikkust, eneseväljendust, oma tõde, oma ausust jne, jne.
Väikeste laste emana on meil enda allasurumiseks veel palju „lisavõimalusi“. Tundes endas ära viha ja olles samas veendunud, et seda mingil juhul väljendada ei tohi, surutakse viha enda sisse lukku ja hakatakse vaevlema depressiooni käes.

Mis, kurat, minuga toimub?

Mari palus abi justnimelt depressiooni tõttu. Ta on kodus kahe väikese lapsega, kellest üks viie- ja teine kahe ja poole aastane. Mari on magistrikraadiga, kunsti armastav ja harrastav 37-aastane naine.

„Mul on nii lahedad lapsed, „ ütleb Mari. „Nad on mulle jube tähtsad, ma armastan neid üle kõige! Ja nad on ka nii tublid ning andekad. Ja vaatamata sellele, kuidas ma neid armastan ja kuidas ma neid väärtustan, tunnen, et ma olen nendega kodus olles õnnetu! Kuidas see saab nii olla? Kui olen vahel õhtuti oma mehele kurtnud, kui kehv päev mul oli või kui halvasti ma ennast tundsin, on mees küsinud täiesti mõistmatu näoga: „Kuidas sa saad ennast nii heas seltskonnas nii halvasti tunda?“ Jah, ma saan väga hästi aru, et mul on kodus 1000 korda parem seltskond kui temal töö juures, ometi ei saa ma sinna midagi parata, et tunnen hinges tühjust ja valu. Üritan nüüd oma meest vähem koormata, ei kurda talle enam, millist piina ma hinges tunnen, ei proovi temaga koos järeldusele jõuda, mis mul puudu on. Ma saan ju aru, et see teeks tema elu veelgi raskemaks kui see juba on.

Ühtlasi proovin vähemalt lastele jätta muljet, et minuga on enam-vähem okei, aga ma ei ole kindel, kas see toimib. Õnneks ma suudan laste eest ikka hoolitseda, neile söögi tegemise või potile panekuga olen ikka seni hakkama saanud, kuigi ka see tundub mõnikord väga tahtejõudu nõudev ettevõtmine. Mõtlen, et mis siis saab, kui mu depressioon süveneb? Äkki ma ühel hetkel ei suuda enam voodist väljagi ronida? Mis, kurat, minuga toimub?“

Eesmärk on olnud sellisel naisel küll õilis – käituda meeldivalt, mitte näidata lastele oma paha tuju ja mitte peletada eemale oma meest, kuid tulemus pole suurem asi. Sügavas depressioonis naist ei oska mees kuidagi aidata, mees lihtsalt ei leia lukuauku ega ka ühtegi sobivat võtit, millega olukorda päästa. Üle kõige on meeste jaoks mõistetamatu vaikiv, apaatne ja (väliselt) tuim naine. Kuigi seesmiselt võib naine vaevelda valu käes, tundub ta mehele tõrkuv ja hangunud. See hirmutab, see peletab. Mees tunneb omakorda saamatust ja abitust („Püha jumal, mida ma temaga peaks peale hakkama?“) ning alati lahendust otsiv mehelik mõistus kiilub kinni. Tulemuseks on juba kaks halvatud tegutsemistahtega inimest. Kes on sellises situatsioonis lastele toeks?

Kurbus

Mõnikord ei tunne naine sünnitusjärgset depressiooni ega ka viha, vaid kurbust. Ta on ise justnagu väike laps, kes ootab, et teda sülle võetaks ja tema eest hoolitsetaks. Mees teeb kõik, mis suudab, kuid naisele tundub ikka, et hoolitsust ja tuge on vähe.

Selliste emotsioonide lõksus olev naine võib algul paluda, et mees teda laste eest hoolitsemisel või kodutöödes rohkem aitaks. Naise koormus küll väheneb, mis on igati tänuväärt ja õiglane, kuid tunne, et „mul on raske, ma ei tule toime ja minu jaoks ei jätku midagi“, jääb.
Leevendust saamata võidakse välja mõelda uusi väliseid lahendusi: tuleb palgata koristaja, hankida lapsehoidja, et võimaldada emal pisut rutiinist välja tulla ja ennast (trennis, kohvikus, massaažis vms) turgutada. Selline asjadekäik on suureks abiks. Milline naine ei tahaks väljuda pisukeseks ajaks rutiinist ja tunda ennast jälle MinaIsena? Kui väikseid lapsi on mitu ja kui mõni neist on päris tilluke, võib isegi raamatulugemine raamatupoe leti ees tunduda eneseteostusena! Pea tühjendamine tuhandetest laste ja koduga seonduvatest pisiasjadest teostab mõnusa restardi ning õhtul võib mees rõõmuga avastada, et tal on magamistoas uuesti Naine, mitte Neitsi Maarja. Seega tuleb kurbliku naise turgutamist ja talle oma aja võimaldamist kindlasti jätkata. Kuid sügavat mahajäetustunnet ega kurbust nende võtetega aga ei ravi, sest kogu hüljatus naaseb niipea, kui vaheldust pakkunud impulsse enam ei tule.

Sule löögi all

Evelin on kaunis ja pilkupüüdev naine. Kuid pärast kahe järjestikuse lapse sünnitamist on temaga toimunud muutused, milleks ta valmis ei olnud. Ta ei saa neist siiani päris hästi aru. Lapsed olid oodatud ja teretulnud, nende väikese vanusevahe ja nendega pikalt kodusolemise valis Evelin ise, see polnud pealesunnitud asjade käik. Nii Evelin kui laste isa Ahto eeldasid, et nende elu muutub laste sünniga ainult rikkamaks.

Lapsevanema roll tundus nii tugeva emotsionaalse sidemega seotud paari jaoks elu loomulik jätk ja ka põnev väljakutse. Seda, et lapsevanemaks olemine seab löögi alla nende suhte, ei osanud nad uneski näha.
Algul väljendusid Evelini probleemid ülemuretsemise, tujutuse ja pideva väsimusena. Tundus, et värske ema koormus on liiga suur ning väikese lapse kõrvalt käib lihtsalt majapidamine üle jõu.

Evelini hea sissetulekuga mees organiseeris oma kurvameelsele kaasale appi koristaja. See oli Evelinile suureks leevenduseks ja jättis rohkem energiat lapse jaoks. Vähem kui kaks aastat hiljem, kui sündis teine laps, organiseeris oma naise kehva meeleolu pärast mures olev Ahto ka lapsehoidja, kes võimaldas emmel kaks korda nädalas kolmeks tunniks endale aega pühendada. Kuid noore ema energiatase sellest ei tõusnud, pigem vastupidi: mida rohkem abi, seda lootusetum tundus Evelin olevat ja seda kehvemaks läksid ka mehe-naise suhted. Ikka kurtis Evelin, et kodused toimetused koormavad, tegi etteheiteid Ahtole, et too ei ole abiks, ning tundis sügavat meelhärmi sellepärast, et tal ei ole võimalust endale isiklikku aega võtta.

Enne lapsi oli Evelin olnud Ahto ettevõtmiste suhtes igati toetav. Majandusharidusega naine mõistis hästi, kui palju tuleb Ahtol oma ettevõtetesse panustada, et neid ikka käimas hoida. Lisaks oskas Evelin Ahtot inspireerida oma uusi ideid realiseerima. Kõik, mida Ahto välja mõtles, tundus Evelinile põnev ja uudne. Ta innustas meest ning panustas tema tegemistesse aeg-ajalt ka omapoolsete ideedega, sest see kõik oli tegelikult nende ühistes huvides!

Nüüd aga hakkasid Evelini mehe pisutki pikemad tööpäevad häirima. Ta tundis, et Ahto ei hooli temast enam. Varem oli Evelin ise teinud Ahtole ettepaneku jätta ära mõni isiklik üritus, kui samale ajale tekkis mõni strateegiliselt oluline töökoosolek. Lastega kodus olles ei tule selline asi enam kõne allagi. Praegu näib Evelinile hoopis, et Ahto on oma pere töö ja lõbu nimel ohverdanud. Evelin tunneb end üksiku ja mahajäetuna.

Selline mahajäetusetunne võib äärmuslikul juhul üle kasvada ka ohjeldamatuks armukadeduseks. Esmalt võib naine tunda lihtsalt pahameelt seetõttu, et mehel on vabadus ja võimalus teha enda ajaga, mida soovib, naisel mitte. Kui mees olukorda analüüsida ei oska ning aru ei saa, mida naine tegelikult vajab, võib pahameelest saada armukadedus.
Nagu räägib Evelin: „Olen endalt küsinud, miks mees nendel koosviibimistel ja jõusaalides käib? Kas need on tõesti nii olulised koosolekud, et nendel peab osalema pärast tööaega? Või on need nii tähendusrikkad treeningmasinad, et oma pere tuleb nende pärast unarusse jätta? Mida ta sealt tegelikult otsib? Võib olla midagi sellist, mida ta minu käest enam ei looda leida? Võib olla ma ei ole tema jaoks enam ligitõmbav? Kui nüüd kaalu peale astuda ja numbreid vaadata, siis ega vist ei saagi olla…“

Sellist armukadedust toidavad madal enesehinnang ja alaväärsustunne. Terve enesehinnanguga naisel ei teki ettekujutust, et ta ei ole enam pärast laste sünnitamist mehe jaoks atraktiivne. Madala enesehinnanguga naise jaoks räägib aga iga millimeeter lõtva kõhunahka terve eepose sellest, kuidas ta naisena enam oma meest ei kütkesta.
Mida rohkem naine selliste lugudega ennast piitsutab, seda sügavamale langeb enesehinnang ning seda vähematraktiivseks ta tõepoolest muutub.

Sügavat puudusetunnet, mis väljendub kas hüljatusetunde, kurbuse või armukadedusena, ei ravi ükski väline võte. Lähikondsed saavad oma abi pakkudes või enda käitumist korrigeerides küll olukorda leevendada, kuid mitte naist selliste destruktiivsete tunnete käest vabastada.

Paita väikest last enda sees!

Sünnitusjärgset viha, kurbust, hüljatusetunnet või depressiooni kogevad need naised, kes on ise imikuna või väikelapsena ühel või teisel moel hooletusse jäetud.

Üks põhjus, miks ei suuda ka ülihea teoreetilise baasiga ja seni tasakaalus olnud naine pakkuda oma beebile või väikelapsele igas olukorras armastavat turvatunnet, peitub selles, et sellisel naisel puudub alateadvuses mudel. Teadvuse tasandil on kõik suurepärane – naine on valmistunud olema oma lastele hell ja hoolitsev, armastav ja toetustpakkuv ükskõik mis olukorras. Ta usub, et nii see lähebki, sest teadvusetasandil ei näe ta ühtegi põhjust, miks peaks minema kuidagi teisiti. Kuid alateadvusel pole mitte mingit aimu sellest, kuidas soovitud elu luua. Kuna alateadvuses sedasorti mudel puudub, siis haarab see esimese, mis antud keerulise olukorraga kuidagi haakub. See on mudel, mille järgi toimisid naise hooldajad tema lapsepõlves. Ja see mudel ei sisalda mitte midagi sellest, millega naine on kavatsenud oma lapsed üle külvata.

See seletus haakub imagoteraapiaga, mille kohaselt me valime endale partneri IMAGO järgi, mis koosneb kõikide meie lapsepõlve hooldajate positiivsete ja negatiivsete omaduste summast. Soovides teadlikult teha partnerivalikul kõik teisiti kui meie vanemad, valime meheks ometi samasuguse türanni, kui oli isa või naiseks samasuguse tänitaja, kui oli ema.

Teise seletuse pakub Sisemise Lapse kontseptsioon. Väikeste laste eest hoolitsemine seab meid olukorda, kus me ise justkui muutume väikesteks lasteks. See, kuidas end uues olukorras tunneme ja uute väljakutsetega toime tuleme, kuidas laste eest hoolitsemise keerulistes olukordades reageerime, oleneb sellest, kuidas me end ise imiku või väikelapsena tundsime.

Me ei saa pakkuda tõeliselt toetavat ja igas situatsioonis armastavat kasvukeskkonda oma lastele, kuni me pole tervendanud enda Sisemise Lapse haavu. Sisemist Last võib käsitleda kui arhetüüpi, alaisiksust, sümbolit või midagi muud – kuid üldlevinud arusaama järgi peitub meis igaühes väike laps, kes teatud olukordades meie asemel tegutseb.

Kohtudes Sisemise Lapsega, võib inimene avastada, et paljud tema vajadused on olnud rahuldamata – vajadus armastuse, turvalisuse, usalduse, austuse või juhendamise järele. Selliste baasvajaduste mitterahuldamine on viinud aga tänapäeva inimesed kas kroonilise ärevuse, hirmu, viha või lootusetuse seisundisse.

Sageli alahinnatakse Sisemise Lapse mõjuvõimu. Inimesed usuvad, et olles vaadanud korraks silma enda sees elavale väiksele poisile või tüdrukule, ning olles teinud ka üht-teist tema tervendamiseks, peaks olema töö tehtud. Uskudes, et ka Sisemine Laps meie sees vajab meilt vaid ühte armastavat pilku, oleme sageli lühinägelikud. Kui lühinägelik on oldud, selgubki keerulistes situatsioonides, muuhulgas väikelaste eest hoolitsemise ajal.

Kui eluperioodil, kus sa peaksid andma endast väga palju armastust, tunned hoopis, et sinul endal on armastusepuudus; kui selle asemel, et olla igal sammul toetav, tunned hoopis, et sind ei toetata piisavalt; kui soovides laste ülevoolavaid emotsioone hallata tunned, et sinu enda emotsioonid kasvavad üle pea, siis on tegemist Sisemise Lapse tervendamata haavadega.

Kui sa tunned, et sulle tehakse pidevalt haiget, tuleb tervendada Haavatud Last. Kui sa tunned, et sind on hüljatud, tuleb tervendada Hüljatud Last. Jah, ka mees saab sinu Sisemise Lapse heaks palju ära teha. Kuid kogu vastutust mehe õlule panna oleks vale ja viitaks sinu enda vastutustundetusele.

Et kasvada Tõeliselt Armastavaks Lapsevanemaks, käivitada laste eest hoolitsemises oma unistuste mustrid ja pakkuda oma lastele igal sammul tõelist tuge, tuleb sageli pühendada oma Sisemise Lapse tervendamisele hoopis rohkem aega ja tähelepanu, kui seni arvata oskasime. Kuid saadud hingerahu, tasakaal ja lastega koostoimimisest tekkiv kooskõla on panustamist väärt.

Artikkel ilmus ajakirjas “Tervis Pluss” (august 2013).

 

Kas artikkel oli kasulik? Liitu uudiskirjaga ja saad kord kuus värsked artiklid oma postkasti…

E-post:

Perekonnanimi: