Teatud moel on aitaja alati oma aidatava nägu – ja vastupidi. Nende vahel on mingisugune tõmme ja peegeldamisprotsess, mis muudab mõlema saatused osaliselt ühiseks. Need nn paralleelprotsessid hakkavad kergesti toimima kõikides aitamissüsteemides. Elukutselised aitajad suhtuvad oma ülemustesse nagu aidatavad aitajasse. Patsientidevahelised suhted peegelduvad meditsiiniõdede omavahelistes suhetes. Ettekujutused, tunded ja rollipositsioonid kordavad erinevates olukordades iseennast kas muutmata kujul või ümberpööratud piltidena.
Raamatu eesmärk on kujutada aitamise eetikat aitaja varju seest vaadatuna. Kuigi keskpunktis on aitaja isik ja tema erinevad aitamisrollid, on selles kogu aeg peitepildina näha ka aidatava häda ja vajadus abi järele. Tegelikult on aitaja jaoks üks tähtis tee abivajaja maailma kuulata ja mõista seda, mis töö käigus erinevates olukordades toimub temas endas, ergastununa sellest ülesandest ja abipalvest, mille klient on aitamissuhtesse endaga kaasa toonud.