Kristiina Garancis

Suhtesse libiseb sisse kahtlus, mis päev-päevalt süveneb: „Tundub, et mina annan rohkem ja saan vähem…“ Kohandan end partneri soovidega, suunan talle armastavat tähelepanu, arvestan tema tahtmistega, olen alati olemas. Ometi on tühjus mu sees ja energia pigem voolab ära, kui tuleb juurde. Millest see märku annab? On see ohutuli?

Variante on mitmeid. Esimene. Suhte loomulik areng võib olla ekstaasifaasist argipäeva hallusesse jõudnud. Kumbki osapool ei jaksa enam pingutada ja välja tuleb tegelik mina oma peidetud vajaduste ja nõudlikkusega. Ja hakkad pidama sisemonoloogi järgmiste küsimustega. Miks pelgalt kaaslase hääle kuulmine ei tekita enam „liblikad kõhus“ tunnet? Miks ta ei püüagi mind üllatada ja mulle tippelamusi pakkuda? Kas minus on midagi valesti? Kas mina olen midagi halvasti teinud? Kas mina pole enam ihaldusväärne?

Teine võimalus. Suhte alguses olidki sina rohkem andjaks, kes püüdis kaaslast iseendaga siduma meelitada, et end „õige“ naise või mehena tunda. Nüüd tõuseb see tõsiasi pinnale. Kuigi te teete kõike täpselt nii nagu peaks, on ometi hinges tühjus ja valitsev vaid sooritamise tunne. Oled pettunud, sest alguses oli kõik nii ilus ja emotsionaalselt kõrglaetud.

Kolmas variant. Sinu heaolutunne oli seotud ootustega, mis olid kaaslasele suunatud. Tema pani sind ennast hästi tundma. Armastatu ja väärtuslikuna. Sulle oli suunatud tohutult tähelepanu ja soojust. Ta nägi sind ja tahtis kuulata ning mõistis nagu ei keegi teine. Mis siis juhtus? Ometi olid kõik sinu arvestused peenelt tehtud ja suhe paljutõotav.

Neljas võimalus. Oled kaassõltuvuse mustrite taaskasutaja ja oledki elus hoolitseja ja andja või korraldaja ja päästja. Vajadki kedagi, kelle eest vastutust võtta ja kelle elu päästa ja kontrollida. Või oled meeldija, kes pigem hülgab iseend, kui solvab või petab kedagi teist. Kaotadki tavaliselt oma identiteedi sulandudes teisesse olendisse.

Valikuvõimalusi on veel mitmeid, kuid neid kõiki ühendab üks joon. Õnnetunne on projitseeritud kaaslase naeru, tähelepanusse, hoolivusse. Sina oled siis õige ja hea, kui tema seda sulle vastu peegeldab. Sinu vägi asub väljaspool sind ja on teise inimese sisse keerata või välja lülitada. Sinu heaolu pult on partneri käes.

Kust kõik alguse sai?

Mine ajajoonel tagasi hetke, mil suhe alguse sai. Uuri oma isiklikku meeleolu, tundeid ja mõtteid. Mis sinus toimus? Mida sa oma kaaslasest arvasid? Mida ta sulle tähendas? Mida kartsid ja mida soovisid? Mis oli valdavaks tundeks, mis sind sellesse suhtesse viis? Proovi taandada see seisundi ja mõttetöö sulam üheks valikuks. Kas see oli hirm või armastus, mis otsustavaks sai ja selle suhte su ellu tõi? Ole jäiselt aus. Kasuta kirurgiskalpelli täpsust ja teravust. Uuri oma suhte tõukejõu iseloomu ja värvivarjundit.

Kas kuskil ajusopis ei luuranud hirm, et kui ma nüüd suhtesse ei astu, siis läheb õige aeg mööda ja ma ei saa ka seda kaaslast, kes pole küll unistuste eksemplar, kuid parema puudumisel sobib? Kas kuskil ei tiksunud kell, et minu bioloogiline aeg tormab kui traavel ja nüüd on võimalus pere luua? Äkki peitis end sügaval südames mälestus haiget saamisest, mis oli veel nii läbi töötamata ja hell, et uus suhe tundus turvaline ja liigse aususeta mugav? Või tundus uus kaaslane tuttav ja kergesti kontrollitav? Või hoopis kartsid, et ei vääri ise suurt õnnetunnet ja lepid alati vähemaga? Või valisid hoopis kahe inimese vahel – üks tõotas majanduslikku tasakaalukust ja teine tunnete kõrgmäestikku?

Kus oli armastus ja usaldus? Kas need olid käekõrval ja südames? Isegi siis, kui kõik loogilised argumendid rääkisid suhte vastu võis see kurikuulus armastus olemas olla ja sinu suure tahte ees taanduda.

Valikute saladus

Sina teed alati valikuid ise. Isegi siis, kui sa motiivi ja seisundit ei teadvusta. Pole olemas inimest või olukorda, mis sind sunnib teatud otsust langetama. Ka siis, kui allud kellegi võimsale tahtele või agressiivsele rünnakule, siis teed sa seda ise ja oma hirmudest, turvatunde puudumisest või millestki muust lähtudes. Otsuse energiast sünnivad tagajärjed. Need ei pruugi sulle alati meeldida, kuid sa paned oma sisetundega need ise liikuma ja järgneb sündmus, kohtumine, tegu. Valikute tulemuse eest vastutad alati sina ise. Nii karm, kui see ka poleks. Ka siis, kui lõpp pole sinu soovitu, pead sina endale ausalt otsa vaatama ja algenergia üles leidma. Ja siis endale tõde tunnistama ja vajadusel uue valiku tegema. Iga otsustuse taga on sinu sisemine jõud, vägi, mis selle teele suunab. Iseasi palju sa seda endale teadvustad.

Paljud meist pole kunagi mõelnudki oma isiklikule väele. Meile pole seda kasvades näidatud, selle kasutamist õpetatud ega lubatud kasutada. Kodus või koolis hakkamasaamiseks või mingis keskkonnas ellujäämiseks harjusime me oma jõu ja väe lapsevanemale või õpetajale ära andma. Vägi ja jõud olid lausa ebasoovitavad, sest need võrdusid isepäisuse, allumatuse, kontrollimatuse, distsiplineerimatusega. Kõige ebamugavaga, mis oli tüütu kasvatamatu lapse metafoor. Hiljem lisandusid peaaegu alluvussuhted kolleegide, ülemuste või sõbraga, kes ei väärtustanud meid iseendana, vaid hindasid meis kameeleone ehk meie võimet vastata nende vajadustele ja ootustele. Tubli laps ja hea kaaslane on kuulekas, käitub „normaalselt“, teeb nii nagu autoriteedid soovivad ja ei ole egoist.

Isikliku väe vormel – teadlikkus pluss vastutus

Lähisuhtes õnnelik olemise saladus on hoopis olla väike egoist. See, kes peab esmatähtsaks iseend. See, kes näeb ja teab oma sisemaailma ja selles toimetavat nähtamatut reaalsust: emotsioone, alaisiksusi, vajadusi, tõekspidamisi jne. Isikliku väe koodiks on teadlikkus, millele liitub vastutus iseenda ees. Teadlikkus tähendab siin kontekstis iseenda sisemise maailma tundmisjulgust. Siia kuuluvad meie uskumused, tunded, mõtted, valikud, kehatajud, intuitsioon, unistused, unenäod. Isikliku väe tagasikutsumine tähendab sajaprotsendilist siseruumides toimuva austamist ja vaprust seda ka tunda. Millal sa aga tead ja tunned, et sisemine vägi hakkab omaniku ehk sinu juurde tagasi tulema? Väe tagasisaamine annab endast märku siis, kui tajudesse naaseb elavus. Kui tundejõud hakkab uuesti pulbitsema suurelt kui vulkaan või subtiilselt kui Siniallikas. Kui meeled käivituvad täielikult ning annavad rõõmsalt teada elus olemisest. Tunnetest, mis hakkavad sind seespidiselt kõditama ja su südamesse pesa tegema.

Vastutus iseenda eest võrdub sellega, et tunnistad avasüli ja ka koged oma sisemaailma kõiki ilminguid. Sind võib hirmutada see füüsiline tegevus, milleks tunded sind sunnivad. See ei tähenda seda. Võttes vastu emotsiooni või taju võid sa seda lihtsalt kogeda – see ei nõua sinult tegutsemist ja väljendamist. Oled sellega lihtsalt kontaktis ja uurid seda põnevusega. Ise valid ju teadliku täiskasvanuna, mida siseinfoga teed. See on su isikliku elujõu ja väe allikas ja ainus, mis on tõeline. Ka sisemine valu on ehe ja iseenda oma. Isiklik vägi on ehe, haavatav ja aus olemine. Kui me oleme sellele avatud, siis oleme me kontaktis iseenda tuuma, sügava olemusega.

Küsides endalt, kes ma tegelikult olen, hakkavad vastused sinuni tulema – läbi tunnete, rakkude, läbi olemuse sügavama sisu. Tundes valu ja segadust õppisid võib olla lapsena enda tõelise olemuse ära peitma ja end teiste soovideks kujustama. Ühendasid end lahti iseenda jõust ja hakkasid ootama, et need teised, kes teadsid, mis sulle hea ja õige, täidaksid ka õnnetundega sinu elu. Tõeline Mina on päris, loov ja väega energiaüksus, Vale Mina on loogika ja kaine mõistuse tekitatud uskumuste süsteem, mille lõid, et kaitsta haigetsaamise ja hülgamise eest. Kui isiklik jõud ja vägi on kodus, pole kaaslane see, kes su heaolu eest vastutab. Selle kogemine, mis sees toimuma hakkab, on nii ehe ja tugev ja vahetu, et see täidab sind varbaotstest pealaeni. Oled iseendaküllane ja sellest lähtudes särav kaaslane nii iseendale kui oma teadlikult valitud sõbrale.

 

Suhete teemaline artiklisari ilmus ajakirjas ÜKS 2012. a.

Loe ka:

Kas artikkel oli kasulik? Liitu uudiskirjaga ja saad kord kuus värsked artiklid oma postkasti…

E-post:

Perekonnanimi: