Südame tervendamine

7. märts 2007 | Instituudist, Psühholoogia, Teraapia

Postituse autor: Marina Paula Eberth

Marina Paula Eberth

süda terveksUksekell heliseb ja ma tean, et see on mu klient Liisa, kes tuleb oma teisele seansile. Paar nädalat tagasi ta helistas ja leppis kokku ajad „Holistiliseks nelikuks” – neljaks kolmetunniliseks holistilise psühhoteraapia seansiks.

Liisa tahab oma ellu muutust. Ta on 35-aastane kahe lapse ema, kellel on selja taga abielu ja mõned pikemad suhted. Liisa on suhete purunemisest tüdinenud. Üksi olla ei taha, suhteid hoida ei oska. Liisa on jõudnud järjekordsesse madalseisu. Kolm aastat kestnud suhe lõppes ja ta ei tea, mida edasi teha. Masendus on vahetevahel nii suur, et ta ei tõuseks hommikul voodistki. Ainult kohusetunne laste ees on sundinud teda igal hommikul end siiski vapralt püsti ajama. Ta on mõelnud antidepressantidele, aga arsti juurde pole siiski läinud. Kui hing on väga haige, siis võtab mõne napsi, mõnikord isegi ülearu. Tervise üle ta ei kurda. Vahetevahel on peavalud ja kael on mõnikord kange. Massöör, kelle juurde sõbranna teda vedas, ahhetas: „Küll teil on pinges õlad. Mis koormat te küll kannate?”

Liisa astub sisse. Ta on heledapäine, habras ja ilus. Liisa naeratab mulle, kuid tema suurtes sinistes silmades on mingi põhjatu kurbus.

Me istume ja vestleme. Liisa teab juba, et vestlus on vaid üks osa seansist. Tõhusama toimega osa tuleb siis, kui klient heidab diivanile pikali, suleb silmad ja „rändab” ringi oma sisemaailmas. Terapeut istub kõrval, juhendab ja toetab klienti oma küsimustega ning kirjutab üles selle, mis rännaku ajal toimub.

Liisal on kodutöö tehtud. Ta sai eilse seansi märkmed koju kaasa ning on neid põhjalikult analüüsinud. Rännakul kohtus Liisa oma Sisemise Lapsega. Ta leidis väikse kolmeaastase Liisa üksi metsas istumas ja külmetamas. Laps oli kerratõmbunud ja ei suhelnud temaga alguses üldse. Liisa nägi palju vaeva, et Lapse usaldust võita. Rännak lõppes sellega, et täiskasvanud Liisa lubas Lapse eest hoolt kanda, teda armastada ning Laps leidis turvalise koha Liisa südames.

Liisa mõistab Sisemise Lapse tähendust ja leiab seoseid lapsepõlvega. Isa oli kogu aeg tööl, ema tähelepanu kuulus Liisa nooremale vennale. Liisa oli alati „tubli tüdruk” ja sai ise kõigega hakkama, kuigi oma sisimas on end alati üksiku ja hüljatuna tundnud. Tal on väikse Liisa leidmise üle väga hea meel ja ta tunneb nagu oleks ta tõepoolest tükikese iseendast tagasi saanud. Ta on mitmetest raamatutest lugenud õpetust: „Armasta ennast!”, aga pole kunagi varem aru saanud, mida see tähendab. Õppides tähele panema ja armastama seda hüljatud Last enda sees, õpib ta tegelikult armastama iseennast.

Meie jutt läheb Liisa umbusklikkuse ja usaldamatuse juurde. Liisa ütleb, et ta ei usalda tegelikult mitte kedagi. Ta unistused ja igatsused on juba aastaid olnud seotud mehega, kes on abielus ja elab kaugel, hoopis teises riigis. Ta ütleb, et mõistus käsib tal see mees unustada, sellest loost ei tule midagi. Aga süda hoiab teda ikkagi kinni ja iga uue suhte puhul leiab ta mõne aja pärast, et „see pole see”.

Meie esimesel kohtumisel küsisin Liisalt, kas tema maailmapildis on olemas eelmised elud. Liisa usub küll sellesse, et hing areneb läbi erinevate elude. Ta uuriks meeleldi mõnda eelmist elu, kui see peaks võimalik olema.

Vesteldes on möödunud kolmveerand tundi. Käes on aeg uueks rännakuks, et vaadata, millised sündmused, kujutlused ja sümbolid Liisa alateadvusest täna päevavalgele tulevad.
Laotan diivanile puhta lina ja Liisa heidab pikali. Katan ta sooja tekiga ja teen toa hämaramaks. Nii on parem keskenduda ja kujutluspilte vaimusilmas näha. Algul aitan Liisal lihtsalt lõõgastuda. Juhendan teda sammhaaval ning ta keha lõdvestub ja hingamine on rahulik. Hoian Liisa pead mõnda aega oma käte vahel ja siis puudutan õrnalt sõrmeotstega energiapunkte Liisa õlgadel, kaelal, kuklal, seljal ja pealael. See tehnika on Windows of the Sky ehk „Taeva aknad”, mis aitab Liisal kiiremini minna meditatiivsesse ehk muutunud teadvuseseisundisse.

Muutunud teadvuseseisund ei ole tegelikult midagi erilist. Me kõik läheme läbi teadvuse erinevate seisundite vähemalt kaks korda ööpäevas – uinumisel ja ärkamisel. Kui me magama jääme, siis me ei mäleta enam, kuidas see toimus. Ärkamisel toimuvad muutused aga nii kiiresti, et me neid ei teadvusta. Holistilise psühhoteraapia rännakute ajal jääb inimene pikemaks ajaks olekusse, mis on une ja ärkveloleku vahepeal. Aju töötab siis teisiti kui argiteadvuse tasandil ning teraapia on efektiivne, kuna nii alateadvusele kui ka kõrgemale teadvusele on vabam juurdepääs, psüühika on muutustele vastuvõtlikum ning tunde- ja mõtteblokeeringuid on kergem kõrvaldada. Võimalik on rännata ajas ja ruumis ning leida mälust üles sündmusi, millest probleemid on alguse saanud. Kliendid kogevad taas lapsepõlve, looteiga, eelmisi elusid või sümboolseid lugusid, et teadvustada allasurutud tundeid ja muuta mõttemustreid, mis takistavad elamist harmoonias ja tasakaalus.

Rännakute ajal õpitakse tegema koostööd vaimse Mina ehk Kõrgema Minaga. Me kõik oleme oma Kõrgema Minaga tegelikult tuttavad. Ta annab endast märku kui sisehääl, kõhutunne, intuitsioon vms. Temalt saame loomingulist inspiratsiooni, juhendamist ja lahendusi, mis lihtsalt ON õiged.

Pärast pikka lõõgastumist ja kujutlusharjutusi on Liisa oma Kõrgema Minaga (KM) kohtumiseks valmis.

M: Palu, et su KM annaks oma kohalolekust märku ja ilmutaks end mingil sümboolsel kujul. Mis see on?

L: See on roos. Suur roosa roos.

M: Millist energiat kiirgab sellest suurest roosast roosist?

L: See on rahulik, soe, kindel.

M: Palu, et su KM võtaks sind kaasa ja viiks sind rännakule läbi aja ja ruumi just nende sündmuste juurde, kust on alguse saanud suhteprobleemid su elus.

Pärast pausi küsin: „Mis toimub?”

L: Kummaline. Ma kuulen oma kõrvus ühte laulu. Kaks meest, nad on vennad, laulavad seda. See on kena vaikne laul kitarri saatel. Ma püüan sõnu meenutada.
Sel künkal algas imeline aas, nii imevärske ja nii imehaljas …
Me tundsime kuis puude süda lõi ja kuulsime kuis mullast võrsus rohi …
Me läksime ja oksad läksid koost …
Kas tõesti nüüd saab tõde muinasloost, et sellest laanest tagasi ei tulda …
Ei mäletagi rohkem.
Paus.

M: Lõõgastu, ava end sellele, mis tahab su juurde tulla. Lase piltidel silme ette tulla. Mis toimub?

L: Ma näen üht maastikku. Roheline aas…, mets …, suured puud … järv. Väga ilus koht. Imeliselt ilus koht. Nagu muinasjutus. Loomad jalutavad ringi, linnud laulavad, lilled. Ma näen tüdrukut kollases kleidis. Ta istub järve kaldal.

M: Kui vana ta on? Kuidas ta välja näeb?

L: Ta on noor, ehk 16 – 17 aastat vana. Heledad juuksed, sinakasrohelised silmad … (Paus.) Oi! See tüdruk on armunud. Ta istub seal ja unistab.

M: Kas see tüdruk võiksid sina ise olla?

L: Jah. Ma arvan küll.

M: Mida ta tunneb? Millise tundega ta elab?

L: Ta on nii noor ja enesekindel ja julge, uljas ja kartmatu, …nii muretu … See on uskumatult kaunis pilt. Ma nagu tunneksin seda kohta. See meenutab mulle Devonit Inglismaal. Temas on nii palju enesekindlust, ta on nii otsekohene. Ta istub järve ääres ja ootab ühte meest. Mees tulebki joostes. Nad on koos nii õnnelikud. Nad on väga armunud. Nad sobivad nii hästi. … Nad on nii noored ja ilusad. Neil on seljas riided, mis näitavad, et nad on rikkad, aadlisoost.
Ma ei tea miks, aga mulle tundub, et see mees on millegipärast mures. Miski paneb teda kartma ja muretsema. Tüdruk narrib teda. Tema ei muretse küll mitte millegi pärast. Ta on harjunud saama kõike, mida ta tahab ja ta on nii enesekindel. Tundub, et nad kõnelevad tulevikust, ühisest tulevikust. Mees ütleb, et midagi võib juhtuda. Olukord lossis on rahutu. Seal on võitlus, mingi tüli.

M: Palu oma KM, et ta viiks sind ajas edasi ja näitaks sulle, mis tüdrukust saab?

L: On öö. Tüdruk magab oma voodis. Ta isa tuleb ja äratab ta üles. Tüdruk peab riidesse panema nii kiiresti kui võimalik. Perekond peab lahkuma. Tüdruk on väga kurb. Kõik toimub nii ruttu. Ta kiirustab ja on väga murelik, kuna ta ei näe seda meest, oma armastatut. Isa ütleb talle: ”Sa ei tohi majja tagasi minna. Kui sa tagasi lähed, nad tapavad su.” Tüdruk ei suuda otsustada, mida teha. Kas minna tagasi või mitte? Ta ei tihka siiski minna, isa keelab teda. Ta on väga kurb ja loodab, et ta saab veel tagasi pöörduda.

M: Kas nad kohtuvad veel?

L: (Nutab.) Ei, mitte kunagi enam. Mitte kunagi. See on nii kurb. See on nii lõpmata kurb…

M: Mis tüdrukust edasi saab?

L: Ta istub tõllas ja vaatab aknast välja. Roheline ja ilus maastik on kadunud. Kõik on hall, täiesti hall. Ta istub ja vaatab aknast välja. Ta ei kohtu enam oma armastatud mehega. See on nii kurb. Ma olen nii kurb. (Nutab.) Ja ta ei tohtinud sellest mehest oma vanematega üldse enam rääkidagi. Nad ei tahtnud sellest mehest kuuldagi.

M: Mis tüdrukuga hiljem juhtub?

L: Ta sulges oma südame, sest valu oli liiga suur. Pool tema südamest on suletud. Nii ta elabki kuni elu lõpuni. Ta elab ühes linnas. Ma arvan, et see on Viin. (Paus.) Ma saan aru, et pool minu südamest on olnud suletud. Mu südames on olnud osa, mis on olnud suletud, täiesti lukus. Ma olen elanud vaid pooliku südamega. Siin on väga selge vahe sees. Nii kurb on seda mõista. (Nutab.)

M: Keskendu oma kehale. Milline värv võiks sind praegu aidata? Milline värv võiks tuua sinusse harmoonia ja tasakaalu?

L: Punane.

Minu juhendamise järgi täidab Liisa oma keha punase värviga.

L: Mu vasak käsivars valutab vahetevahel. Terve viimase nädala valutas kohe hullusti. Ma arvasin, et ma olen arvuti taga vales asendis istunud. Nüüd ma saan aru, miks ta valutab. See on valu mu südames, mis kätte kiirgab. (Paus.) Väga raske oli punase värviga kontakti saada. See ei tahtnud kuidagi käsivarde minna. Aga nüüd ma tunnen, et käsivars on väga soe. Ma tunnen, et kogu keha läheb soojaks. Imelik. Surin on kogu kehas.

Holistiline psühhoteraapia on töö energiatega. Meie probleemid on blokeeringud energiasüsteemis. Terapeudid tunnevad mitmeid tehnikaid, et energiablokeeringuid kõrvaldada. Kui energia hakkab vabamalt voolama, siis tunnetavad inimesed toimunud muutusi kui surinat kätes, jalgades või kogu kehas. Vahel ka soojusena või hea tundena kehapiirkonnas, kus vahetult enne oli olnud mingi ebameeldiv tunne või valu.
Rännaku lõpul palun Liisat jälle kontakti võtta oma Kõrgema Minaga ja seekord näeb Liisa sooja kuldset päikest. Küsin, mida Kõrgem Mina talle teada annab.

L: Inimene võib ju elada pooliku südamega, aga mis elu see ka on! See on poolik elu.

Juhendan Liisat ja ta lahustab kuldse päikesevalgusega kõik vanad mälestused ja kogu valu, mida ta tundis.

L: Mu kehas toimub nii palju. Erinevad vibratsioonid. Mul on tunne nagu süda ei oleks päris oma koha peal. Süda tõuseb kõrgemale. Tunnen survet oma kurgus. Imelik. Mu süda kasvab. Tundub, et süda on hulga suurem. Terve rindkere on südant täis. On nii soe. Hea.

Kui Liisa oma silmad avab, siis on need nutust punased, kuid neis on esimest korda sädet. Ta ütleb, et näeb äsja kogetud loos ühte oma elu mustrit. Liisa mõistab oma aastatepikkust igatsust mehe järgi, kes elab temast kaugel, kuigi suhe on igasuguse perspektiivita. Ta saab aru, et pooliku südamega elades on suhtedki olnud poolikud. Liisa pole tegelikult kunagi julgenud end armastusele täielikult avada ja end suhtele pühendada, alati on tal olnud „varvas ukse vahel”, et jalga lasta.
Töötame Liisaga veel kaks seanssi, ühes on peateemaks tema suhted emaga ja teises vähene eneseusaldus.

Muutunud teadvuseseisundis tehtud energeetilised muutused kanduvad sisemaailmast tavaellu – kehasse, hoiakutesse, käitumisse, suhetesse, elusündmustesse. Liisa seanssidest on möödunud kolm aastat. Hiljuti sain temalt kirja ja foto. Ta on abielus ja peresse sündis väike poiss.

Artikkel ilmus Terviselehes, 13. märts 2007.

Kas artikkel oli kasulik? Liitu uudiskirjaga ja saad kord kuus värsked artiklid oma postkasti…

E-post:

Perekonnanimi:

Loe ka neid postitusi:

0 Kommentaari

Komenteeri postitust

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga