Seksi õppetund

14. veebr. 2019 | Armastus, Artiklid, Keha, Psühholoogia, Suhtlemine

Postituse autor: Liina Lehtla

Liina Lugus (Lehtla)

Kas sa oled kunagi vaadanud kedagi tantsimas? Kedagi, kelle liikumine on köitnud sind jäägitult, sest selles on nii palju pühendumist, kirge ja kohalolekut, et sa vaatad teda lummatuna, suutmata pilku ära pöörata? Võib-olla tekib sul mõte, et ta ei soorita tantsu, vaid ta on ise tants. Ta ei tantsi, vaid tants toimub läbi tema. Ja kuigi ta ei mõtle, kuidas teha perfektseid liigutusi, näeb see välja erakordselt täiuslik.

Kas tantsu on võimalik õppida? Esimese hooga vastaks enamik, et loomulikult. Sa omandad sammud, tehnika, ehk ka õige silmavaate ja kehahoiaku – ja oskadki tantsida! Kas oskad? Sama hästi võib küsida, kas teades kõiki strateegilisi punkte, teades, kuhu vajutada ja kust masseerida, mida öelda või ütlemata jätta – kas siis oledki suurepärane armastaja?

Praegusel ajajärgul, mil nii meedia kui raamatupoodide letid on üle ujutatud nõuannetest parema seksuaalelu saavutamiseks, peaks inimesed olema õnnelikud ja rahul, sest lõpuks ometi on meil see info, mida vähem kui paarkümmend aastat tagasi levitati vaid käest kätte. Miskipärast purunevad suhted aga endiselt ja üheks põhjuseks on läheduse puudus. Ja seda ka juhul, kui füüsiline lähedus on faktiliselt olemas, kuid üksteise hingeni ometi ei jõuta.

seksKas seksi on võimalik õppida? Ühel septembrikuu nädalalõpul toimus kursus nimega ”Seks – kiirtee jumala juurde”, sinna olid kokku tulnud inimesed, kes arvasid, et on. Selle kursuse kolmandal päeval ütles üks mees: ”Nüüd ma saa aru, mis vahe on õppimisel ja arenemisel. Õpetamine ei arenda. Areneda on võimalik ainult kogedes, sedamööda, kuidas su vana arusaam läbi isikliku kogemuse uueks äratundmiseks muutub ja sinus kinnistub”. See mees oli jõudnud arusaamisele, et pole vahet, kui palju intellektuaalseid teadmisi me elu jooksul endasse kogume, kui need jäävad vaid teadmisteks, mis pole läbi tunnetatud ja saanud osaks meie olemusest, siis on see vaid hulk kasutut pahna, mis koormab meie teadvust. Ja tegelikult takistab see olemast avatud uutele kogemustele, sest meis olevad kinnisideed ummistavad vastuvõtlikkuse.

Selle nädalalõpukursuse juhendaja jagas seksuaalsuse staadiumid kolmeks. Esimene neist, ehk ”esimene jõud” (first power), nagu ta seda nimetas, on füüsiline pool, st kõik see, mida on võimalik õppida: tehnika, vastavate lihaste treenimine, õiged punktid jne. ”Teine jõud”(second power) on nauding, ehk kõik see mõtestatud tegevus, mille eesmärk on viia naudingule, nii kehaliselt kui vaimselt. Kolmas tasand ehk ”kolmas jõud” (third power) on vaimne või spirituaalne kogemus. Esimesest kahest teemast räägivad seksuoloogid, terapeudid ja naisteajakirjad ning see mahub üldnimetaja alla – seksimine. Kolmandast jõust räägivad peamiselt tantristlikud õpetused ja idamaade filosoofia. Ja see on midagi, millest kohe hoobilt aru ei pruugi saada.

Siiski on enamik meist kogenud kolmanda jõu mõju, ja seda väga erinevates olukordades.

Kolmanda jõuga on tegemist, kui…

  • oled ülepeakaela raamatusse süvenenud, oled üks kirjeldatava tegelaskuju või sündmustikuga, hingad sellega samas rütmis ega näe midagi enda ümber…
  • hoiad süles vastsündinud last ja oled uppunud tema pilgu sügavusse…
  • kirjeldad veendunult oma ideed, sa tead, et sinu öeldul on tähtsust ja sõnad voolavad su huulilt pingutuseta, iseenesest, loomulikult…
  • sa jooksed ja su keha on kerge, pea on mõtetest tühi ja tee sinu jalgade all on vaevu tajutav – nii lihtne on liikuda…

Just sellisel seisundil põhinebki seks, mis on rohkem kui seks. Kõigi nende kirjelduste tunnusjooneks on aja ja ruumi kadumine, muutunud teadvuse seisund ja täielik kohalolek siin ja praegu. Mõnele on see tuttav meditatsioonist. Kui selline nn ”meditatsioon” leiab aset kahe inimese vahel, siis on tulemus alati suurem, kui üksi olles. Üks pluss üks ei ole enam kaks, vaid kolm. Seepärast ongi nii nauditav oma intiimseid rännakuid teha koos teise inimesega, kuigi ka üksi ”saaks asja aetud”. Ometi ei jõua paljud paarid iial sellise õndsuseni, seks on pigem masturbeerimine teise inimese keha abil, mitte aga armastuse tegemine, kui otsetõlkida ingliskeelset väljendit ”making love”. Miks siis ometi?

Eesti keskmise pereema või –isa argipäevas domineerib püha kolmainsus – kaasa, lapsed ja pangalaen ning iseenda tunnete tundmiseks ei jätku enamasti aega ega tahtmist. Lihtsam on tekkivad pinged alla suruda ning kuhjata need kehasse. Pingete kontrollimine võtab järjest rohkem energiat, muutes meid järjest tuimemaks ja tundetumaks. Probleem on aga selles, et just tunded annavad meile märku vajadustest. Olemata kontaktis oma tunnetega, ei tea me, mida vajame – nii lihtne see ongi! Ja nii me sööme, joome, seksime, suhtleme, spordime või töötame liiga palju, sest midagi on puudu, meil on vaja midagi, mis aitaks täita tühjust hinges… Energia, ka seksuaalenergia voolamist saab juhtida kolme olulise funktsiooni abil: hingamine, hääl ja liikumine. Õppides neid tööriistu oskuslikult kasutama – veel õigem oleks öelda
vabastama, on võimalik suunata nii oma energiat kui ka mõjutada ühist energiavälja, mis partnerite vahel tekib.

Kuna aga oma tunnete tundmist peetakse üleüldiselt ohtlikuks, siis me hingame järjest vähem, meie keha muutub jäigemaks, meie kõri on pingul – lõpuks on inimene nagu kõndiv lõhkeaineladu, mida peab hoolega kontrollima, et see ei plahvataks.

Kas selline inimene on spontaanne, avatud, uudishimulik armastaja? Et keha ja meel saaks kaasa minna selle vooluga, mida nimetame kolmandaks jõuks, on vaja vabastada hingamine, olla liikuv oma kehas ja leida oma hääl.

On vaja aru saada, et inimene on ühtne süsteem, kus iga osake mõjutab tervikut. Kui muudame mõtet, siis muutub hingamine, kui muudame oma keha liikuvust, siis mõjutab see omakorda mõtlemist, kui muudame hingamist, siis hakkame rohkem tundma oma tundeid jne. Hingamise abil me mitte ainult ei too oma kehasse eluks vajalikku hapnikku, vaid ka eluenergiat.
Rohkem hingata – see tundub ebamugav, sest hingamisel tekkiv energiavool põrkub vastu kehas olevaid blokeeringuid ja tekitab ärevust, isegi valu. Kõik need asjad, mida oleme hoolega alla surunud, hakkavad korraga elama ja me tunneme neid. Tunneme jälle oma tundeid.
Olla liikuvam oma kehas – see soov võib takerduda meie mõtlemises olevatesse hinnangutesse (kas see ikka on sünnis, mis teised mõtlevad jms).
Ja kolmas komponent, hääl, mis on seotud nii hingamise kui liikumisega – selle vabastamine on tihti veel kõige vaevalisem. Lapsest saati on meid manitsetud end tagasi hoidma, mitte väljendama oma emotsioone, olema tasa, ”laps räägib, kui kana pissib” jne. Lisaks veel okupatsiooniaja hirm, mil liigne eneseväljendus võis osutuda lausa eluohtlikuks!

Julgemaks teha asju teistmoodi, kui oleme harjunud, on vaja nii vaprust kui motivatsiooni, kõige enam aga usku, et meie sügavam olemus on süüta, seda ei ole tarvis hambad ristis kontrollida ja takistada selle avaldumist. Samm-sammult seda usku kinnistades oleme järjest enam võimelised avanema mitte ainult iseendale, vaid ka teisele inimesele. Ja see on spirituaalse seksi alus. Ja algus.

Seega, olles avatud, vastuvõtlik ja valmis üllatuma, oled loonud suurepärase pinna armastuseenergia voolamisele. Sellisena sa mitte ei soorita seksi, vaid seks toimub läbi sinu. Sa jätad kõrvale oma ootused, hinnangud ja eelarvamused, mis ja kuidas peaks toimuma ja võtad vastu selle, mis on. See on midagi, mis on risti vastupidine üldlevinud soovitustele: ”Planeerige oma voodielu!”, ”Hakake juba hommikul märku andma, et õhtul…”, ”Küsige, kuidas ta soovib, et teda puudutataks…” jne. Kõik need nõuanded kuuluvad eelpoolnimetatud ”teise jõu” ehk naudingute tootmise tasandile. Ja see pole ei hea ega halb, lihtsalt erinevat teed minnes jõuate erinevasse kohta. Kui kolmas jõud sind juhib, siis ei ole vaja mõelda, mismoodi puudutada, mida öelda või ütlemata jätta, kuidas hingata või liikuda. Siis sa tead seda, su keha teab seda ja sinu ülesanne on püsida laines ja mängida kaasa. Sul pole aimugi, mis järgmiseks juhtub ja kuhu sa välja jõuad, aga sa oled teekonnaks valmis.

Selline meelteseisund on omane mis iganes suurele loomisprotsessile, tegelikult see ongi ELU. Olles täielikult elus, täiega elades ei ole võimalik lahutada elu ja seksi, sest need on üks ja sama – nende allikas on sama. Milline võõrastav tõdemus läänemaailma kontekstis!

Tulles tagasi selle nädalalõpukursuse juurde… Kolm päeva otsiti iseennast, ületati oma turvatsooni piire, pikkamööda avaneti, lubati endale olla haavatav ja aus… Kui hämmastavalt ilus on inimene, kes on üles leidnud armastuse ja läheduse, eelkõige armastuse iseenda vastu!

Kuulates osalejate kogemusi torkab silma läbiv joon, sõltumata sellest, kas kogemus oli ülimalt rõõmutoov või pigem raske. Neis on lausa kombatav tundlikkus, tasakaalukus, tähelepanelikkus enda ja ümbritseva suhtes, aktsepteerimine ja vastuvõtmine. Nad kiirgavad! Tundub, et nad on saanud ühenduse millegagi, mida kõrvalseisjale selgitada on võimatu.

Midagi on puudutanud nende hinge, muutnud nende maailmanägemist ja andnud lootust, et ühtsuse tunnetus iseendas ja ka teise inimesega on võimalik. Kas pole see, mida me kõik nii väga otsime? Aimamata, et võti on meie käeulatuses, meis endis, siinsamas.

* Artikkel ilmus ajakirjas Anne (november 2006)

Kas artikkel oli kasulik? Kui tellid uudiskirja, saad kord kuus põnevad artiklid ja koolitusuudised oma postkasti. Soovin tellida uudiskirja:

E-post:

Perekonnanimi:

Loe ka neid postitusi:

0 Kommentaari

Komenteeri postitust

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga