Uurisime Instituudi koolitajatelt neile enim hinge pugenud raamatute kohta. Siit postitusest leiad Kristiina Garancise raamatusoovituse.

Igavikuline Bulgakovi “Meister ja Margarita”

Elus on hetki, mis ei lähe kunagi meelest. Nagu vajutaks kellegi nähtamatu käsi sinu elufilmi vaikselt suristavale kaamera stopp-nupule ja kõik hanguks. Mina istusin selle stopp-kaadri hetkel aastal 1985 “Estonia” teatri rõdul ja vaatasin Mai Murdmaa balletti “Meister ja Margarita” esietendust. Ja korraga avanesid dimensioonid, millest mul oma tolleaegse maailmatajuga aimugi polnud.

Woland, see jõud, kes Goethe “Fausti” järgi tõstab kõikjal pead ja kurja kavatseb, kuid korda saadab head, saabub oma müstiliste abilistega Moskvasse. Ühest tavalisest Moskva korterist saab aja ja ruumi mahuti – avaneb neljas dimensioon, kus kõik on võimalik. See on legendaarne Suur-Sadovaja 302 b korter 50.

Margarita südames on põhimõte, et jäädes iseendaks saad kõik, mis tahad.

Kohtuvad 1930ndate aastate nõukogude Venemaa groteskne reaalsus ja musta maagia võimsad jõud. Kõigile mõistetakse nende uskumuste järgi – ametnikud saavad oma karistuse leides end hetkega Krimmist või jäävad tänu trammile ja Annushka maha pillatud päevalilleõlile ilma oma peast, ahned naised jooksevad varieteeteatrist välja alasti, sest nende butiigikleidid haihtuvad ja raha muutub puulehtedeks. Moskvasse ilmub Saatan koos oma abilistega, kellest üks on kass Peemot, teine võluv vampiiritar Hella, kolmas Azazello, neljas Korovjev. Linna igapäevane elu saab totaalselt oma rööbastelt nihutatud. Saatana ja tema jüngrite teod on armutud, kibenaljakad, kuid teenivad õiglus ja headust.

Meister ja Margarita

Pildil: Azazello teeb Margaritale ettepaneku Saatana ballil kuninganna olla

Kirjanik Mihhail Bulgakovi sulest ilmunud teos “Meister ja Margarita”, mida on üsna palju lavale toodud ja üheks Venemaa kõige kallimaks seriaalikski vändatud, ilmus raamatuna esmakordselt aastal 1968 ja just eesti keeles. Venemaal avaldati ta aastatel 1966/67 ajakirjas “Moskva”.

See on teos, mida kirjanik ise oma eluajal trükis ei näinud, sest Bulgakovi maine teekond lõppes aastal 1940. Kavatsus kirjutada romaan Jumalast ja Saatanast tekkis aga juba 1920ndate aastate lõpul, mil ta ajakirjandusest ja teatrist “välja tõrjuti” ning oma elu suurteost täiendas ja kirjutas ta ümber oma elu viimased 12 aastat. Kuna Bulgakov oli ette kindel, et kirjutatu tema eluajal ei ilmu, siis ei seadnud ta oma fantaasiale ja ka teose vormile mingeid piiranguid ja pani sinna kogu oma hinge.

Mihhail Bulgakovi romaani “Meister ja Margarita” peetakse 20. sajandi üheks kõige paremaks kirjandusteoseks. See teos on põhiolemuselt süvafilosoofiline, tulvil fantastikat, kuid samas ka satiiriline pilge nõukogude elu pihta, väga vaimukas ja põnev lugemine samaaegselt.

Bulgakov arendab edasi Goethe “Fausti” loomeinimese rolli ja saatuse teemat nüüd juba totalitaarses ühiskonnas. Võim vastandub vaimule ja selles võitluses jääb kõrgema jõu sekkumiseta võitjaks alati inimlik võim. Sellel teemal on romaanis paralleelselt kaks lugu – üks Jeshua Ha-Notsri ja Pontius Pilatuse lugu ja teine Meistri ja nõukogude võimu kokkupõrge.

Üheks kõige kaunimaks armastuslooks läbi aegade on Meistri ja Margarita kohtumine. Armastus, mis ületab maise ego piirangud. Armastus, mis on igavene ja alati truu. Margarita tegelaskuju on inspireeritud Bulgakovi enda naise olemusest. Võrreldes naiivse “Fausti” Margaritaga on romaani tegelane hoopis teistsugune – tugev, ennastsalgav, kuid ta südames on põhimõte, et jäädes iseendaks saad kõik, mis tahad.

“Meistris ja Margaritas” on omavahel põimunud palju, mis holistilises maailmapildis on meie jaoks nurgakivideks.

Margarita ja Meistri kohtumine on saatuslik. Margarita elutahe on sumbunud, ta jalad mõõdavad tuimalt tänavakive ja käes on kollased mimoosid, kuid ühel hetkel tõstab ta silmad ja näeb Meistrit. See on armastus, mis tabab kui soome puss. Armutult ja magusalt. Meistri psüühika ei pea kriitikute nõiajahile vastu – ta romaan Jeesusest tehakse pihuks ja põrmuks ning ta murdub ning satub hullumajja. Margarita muutub nõiaks ja juhib kuningannana Saatana balli. Naine palub Meistri ja tema loomingu eest. Woland kingib armastajatele igavese hingerahu. Meister lõpetab oma romaani, sest muidu oleks tema eluülesanne täitmata. Paralleelse loo Pilatus saab andeks ning kõnnib kuukiirtest teel vestluskaaslaseks Jeshua.

“Käsikirjad ei põle”, on kuulus mõte, mis tähendab, et geniaalne looming jääb igavesti maailma lukku.

“Meistris ja Margaritas” on omavahel põimunud palju, mis holistilises maailmapildis on meie jaoks nurgakivideks. Armastuse olulisus ilma teise inimesse sulamata, vaid koos kasvades, ühtset saatust jagades ja iseendale truuks jäädes. Hinge tee käimine teineteist toetades. Kõrgeima jõu olemasolu igavesti igas süsteemis ja ühiskonnas. Hea ja kurja suhtelisus. Kõik on kõiges.

Universumi baasseadused suunavad ja loovad elu. Igavesti, igal ajastul, igas ühiskonnas.

Woland vestleb Leevi Matteusega: “Aga kas sa ei tahaks nii lahke olla ja järele mõelda, mida teeks see sinu hea, kui poleks kurja, ja kuidas näeks välja maa, kui tema pealt kaoksid varjud? Varjud tulevad ju inimestest ja asjadest. Siin on minu mõõga vari. Kuid varju heidavad ka puud ja elusolendid. Kas sa ei taha viimati kogu maakera paljaks laastada, kõik puud ja kõik, mis elab, tema pealt ära hävitada, sest sa oled pähe võtnud nautida paljast valgust. Sa oled rumal.” Või veel samal teemal: “Pimedus ja valgus on pidevas muutumises, üks on teises. Me võime tõde otsides jõuda vaid pimeduse ja valguse piirile, sest valgus ei eksisteeri ilma pimeduseta. Varjud jäävad kui on valgus. Siit tuleneb hea ja halva tasakaal.”

Sellest romaanist on maailma läinud mõtted, mis võtavad hästi kokku baastõdesid.

Tõtt rääkida on mugav ja kerge. Argus on elus kõige suurem pahe. Ärge kunagi ega kedagi kartke. Kõik läheb nii, nagu on õige – selle peal püsib maailm. See, kes armastab, peab jagama selle saatust, keda armastab.

Tõeline kunst puudutab alati kõiki inimolemuse tasandeid. Viisil, mida ei saa ratsionaalselt sõnadesse panna. Puudutab hinge süvasoppe, sõlmib midagi lahti, paneb liikuma, tervendab. Sümbolid, arhetüüpsed tegelaskujud või nähtused, metafoorid, alltekstid, müüdilaadsed jutustused – kõik need aitavad kunstimaagia loomisele kaasa.

Kuna käes on aasta pimedaim aeg, siis on hea suure kirjanduse abil elu baasküsimusi taas meelde tuletada. Ja valgusel ja varjul ühtesulada lasta, et hinges tekiks alkeemiline kuld.

 

Kas artikkel oli kasulik? Liitu uudiskirjaga ja saad kord kuus värsked artiklid oma postkasti…

E-post:

Perekonnanimi: