Terje Metsavas

Katrin Saali SaulPsühhoterapeut Katrin Saali Saul ei osanud arvata, et kord võib temast saada ka kirjanik. Katrini isikupärase stiiliga, sügavaid naiselikkuse kihte otsiv ja sõnastav raamat „Naiseks olemise kunst“ on vallutanud südameid ja edetabeleid. Värvikas, ilus ja tark – see kehtib nii autori kui ka tema teose puhul…

Olla naine on kunst ja väärtus

Enne Katriniga kohtumist olin juba lugenud ja vaimustunud raamatust, millest lausa õhkub temperamentset hoogu. Tulikuldsetes värvides kütkestav tantsijanna kaanepildilt seostub mulle hiljem ka Katrini endaga. Tõepoolest, temas kumab tuntavalt läbi emapoolne slaavi temperament, ent kiiresõnaline ja emotsionaalne eneseväljendus on üksnes naise olemuse välimine peegeldus. Sügavamaid kihte on Katrin avanud raamatus ja laseb avastada meie kohtumisel.

Tegus kolme lapse ema ja erapraksist pidav pereterapeut meenutab, kuidas ta juba kooliajal kuulis ema käest psühholoogia põnevast maailmast. „Ema ütles kord, et peegliga liftid sõitvat alati oluliselt kiiremini kui need, milles peeglit pole,“ naerab Katrin. Just see lause ärgitas teda mõtlema, kuidas inimese subjektiivsed tajud mõjutavad tema reaalsust. „Kui üks peegel seinal suudab hõivata tähelepanu sellisel määral, et ajataju muutub (eriti naiste puhul, kes silmitsevad end ju igalt peegelduvalt pinnalt), kuidas siis veel on võimalik läbi inimese psüühika mõjutada tema reaalsustaju ning käitumist ja seeläbi enesetunnet?“

Et omal ajal polnud suhete kohta eriti palju kirjandust liikvel ning psühholoogiat sai õppida teise kõrgharidusena, valis ta pärast Tallinna 21. keskkooli lõpetamist inglise keele ja kirjanduse õpingud Tartu ülikoolis. Paljulugenud ja keeletundlik neiu töötas juba kõrgkooli päevil EBS-is inglise keele õppejõuna, hiljem projektijuhina Tallinna lauluväljakul. Suur huvi psühholoogia vastu viis naise taas õppima.

Ta räägib üldlevinud arvamusest, et psühholoogiat läheb õppima kolme tüüpi inimesi: need, kes ei saa läbi iseendaga; need, kes ei saa läbi teistega; ja need, kes arvavad, et neil on tõsine huvi psühholoogia vastu. „Kõik muidugi loodavad, et kuuluvad viimasesse gruppi, aga tegelikult on enamikul rohkelt probleeme enda ja teistega,“ ei varja Katrin, et temalgi on seda ette tulnud. Ta leiab, et omal ajal oli mõistlik omandada psühholoogiat teise kõrgharidusena. „Noorena ei tunne ju veel ennast ega elu. See on üks väheseid elukutseid, kus iga lisanduv eluaasta on puhas rõõm, sest sul on aina rohkem kogemusi,“ kõlab elutargalt.

Katrinis on jõud ning tugevus, aga ka haprus ja võlu. Ligi 17 aastat pereterapeudina töötanud naist on elu proovile pannud, purunenud on lootusi ja kooselusid. Ent ta on osanud sellest õppida ja kasvatada endas naist, kes lakub oma haavad kui hunt, et siis tervenenult uuesti jalule tõusta.

Oma loomusest kõneldes vihjab Katrin aga Leesoja nõia, Thule Lee teooriale: „Igas naises saab kokku tume jõgi ja hele jõgi, ei saa rääkida üksnes naise ingellikust poolest. Tahaks ju ikka olla valge ja selge, aga meis kõigis on ka tumedam pool; need kaks jõge kokku viivad naise ürgnaiseliku väe lätetele.“

Toetavad rajad

Aegamisi saabus temas äratundmine, et põnev on ka holistiline teraapia. Naise sooviks oli viia kooskõlla traditsiooniline ja alternatiivne maailm, otsida mõlemast parim – ühelt poolt reaalsed teadmised, teiselt energeetiline tunnetus.

Katrin meenutab oma kirjandusest ja lugemisest tulvil ülikooliaega. „Uurisin regressiooniteraapiat, lugesin energeetilisest maailmast ja andestamisest. See oli otseses mõttes ärkamise aeg,“ meenutab naine. Ta tõdeb, et nii pereteraapia kui ka holistiline teraapia on väga süsteemsed. „Muutus süsteemi ühes osas toob kaasa muutuse kogu süsteemis. Näiteks kui naine või ema perekonnas muutub, siis muutub kogu perekond, kuna kodune atmosfäär oleneb väga palju naise meeleolust.“

Katrini emapoolsed juured ulatuvad Uuralite jalamile. „Ema sõbrannad on kõik venelannad, olen lapsepõlves palju näinud vene naisi, kuulanud nende jutte, tundnud ehedat vene hinge,“ selgitab ta.

„Mu isa on tõeline vana kooli mees; sirgeselgsuse ja sõnapidamise olen temalt kaasa saanud. Emalt pärineb ehk paindlikkus, samas on ta tugev nagu puu – kak berjoza,“ helistab Katrin vene keeles. „Sellist lugemust ja kultuuritundlikkust nagu emal annab otsida. Temalt olen saanud ka emotsionaalse häälestatuse, ta tajub suurepäraselt teiste tundeid ja seisundit,“ räägib Katrin.

„Ma olen väga õnnelik selle kogemuse üle, et minus on koos nii Katrin kui ka Katja! Meie klassis oli kolm Katrinit ja kaks Katrit ning et nende vahel vahet teha, saigi minust perekonnanimest tuletatult Saali,“ selgitab ta oma teise eesnime lugu. Omade jaoks ning tema raamatus kirjeldatud Tütarlapse, Perenaise ja Armastaja arhetüübis olles tunnetab ta end Saalina, ametlik ja tööalane Kuninganna arhetüüp kannab Katrini nime.

Terviklik naine

KatrinMillest ikkagi selline huvi naise arhetüüpe rohujuure tasandilt lahti harutada? „Sattusin kunagi lugema raamatut „Kuningas, Sõjamees, Maag ja Armastaja“, mis pani mind mehi märkama sootuks teise pilguga. Kes siis ei sooviks enda kõrvale partnerit, kelles oleks kõik need omadused esindatud! Mind paelus meeste arhetüüpide maailm ja mõtlesin, mis sellele naiste maailmas vastab. Ühel hetkel tuli mu ellu venelanna Larissa Renari koolitus, kus rõhutati pigem naise ja mehe omavahelist suhet ja seda, milline peaks naine olema, et suhe harmooniliselt kulgeks, et inspireerida meest olema parim mehelik versioon iseendast. Aga milline naine iseenda jaoks peaks olema, et rõõmus olla? Mina ei usu sellesse, et saab teistele rõõmu pakkuda, sealjuures ise rõõmus olemata. Küsimus on pigem rahulolus ja selles, et naine oleks oma keskmes, kontaktis oma ürgnaiseliku väega,“ jagab Katrin.

Nii sündis algselt töövihikuna mõeldud konspektist sootuks suurem asi, lisandusid illustratsioonid ja kasvas maht. Elutervete naise arhetüüpide kõrvale tekkisid loomeprotsessis arhetüüpide varjupooled, mis takistavad naisel elamast täisväärtuslikku ja rahuldustpakkuvat elu.

Katrin on oma raamatu pühendanud emale. Milline ema ja naine peitub aga temas endas? Ta ei tee saladust, et elukäik on kulgenud konarustega, aga nüüdseks on ta jõudnud tasakaaluni iseendas ning rahu- ja õnnetoova paarisuhteni. „Palju rõõmu tunnen lastest. Oliver (22) lõpetas Yorki ülikooli. Teda ootab ees magistrantuur Londoni Ülikoolis psühholoogia ja keeleteaduskonnas. Teine poeg, Norman (15), lõpetab sel aastal põhikooli.“

Kolmene tütar Eleanora on kui päiksekiir, kes oma olemasoluga lubab Katrinil tunda end noore ja õnnelikuna – nii emana kui ka armastavas paarisuhtes oleva naisena. Katrini ja tema elukaaslase omavaheline suhe on andnud mõlema loovusele tiivad, teineteist inspireerides on ette võetud enneolematuid asju. Mees, kes erialalt insener, pälvis eelmisel aastal Betti Alveri kirjanduspreemia – Taavi Jakobsoni „Tõeline jumalaosake“ oli aasta parim debüütromaan. Uut loomingut on sündimas mõlemalt veelgi, aga asjad peavad küpsema, tsiteerib Katrin üht oma lemmikpoetessi Betti Alverit: „Mõni mõte kukub end ajust südame ja küpseb seal.“

Nii laagerdusid ka naistekoolitusi tegeva Katrini mõtted, kuni ühel hetkel oli aeg küps. „See oli kui palang, mis pääses seest…“ meenutab naine, kel praegu käsil uus teos.

Taastusteraapia

Parim koht energia taastamiseks on Katrinile üks kindel mereäärne paik ja mets, mida naine tunneb nagu oma viit sõrme. „Olen vaikuse- ja looduseusku. Mida aeg edasi, seda vähem tahan muusikat, kuigi ma hirmsasti jumaldan tantsimist. Sõidan autos vaikuses ja koduski on vaikus,“ ütleb Tallinna lähedal maal elav naine. Selles kodus saavad televiisor ja raadio puhkust ega kasvata kaudselt lapsi. Katrinit ennast kosutab puhkusena uni, ta armastab väga unenägusid ja sealset paralleelreaalsust.

„Käisin täna öösel suusatamas… kohe pikalt mäest alla!“ kõlab üsna ootamatuna. „Tegin seda unenäos,“ naeratab ta kelmikalt. „Et mu maakodu asub Otepää maratoniraja kõrval, armastan väga mäge ja murdmaad sõita. Kirgastavalt hingekosutav on kevadisel varahommikul sõita üles Harimäe poole mööda päiksesulatatud lund – linnud laulavad ja sinililled on väljas,“ õhkab romantikalainel Katrin. „Aga mõnel öö ma lendan. Ja vahel näen unes imelist arhitektuuri ja sisedisaini, mõnikord imeilusaid kleite! Oh, kui ma vaid oskaks ilmsi midagi sellist joonistada,“ kirjeldab ta maailma, mille uksed avanevad talle öösiti.

Katrini imede tabamise hetked leiavad aset ka siis, kui mõni kultuurielamus mõjub selliselt, et aeg justkui peatub. Nii oli viimati Mihhailovski teatri Nacho Duato koreograafia ja Pärdi muusikale seatud lühiballeti õhtul ning külastades suvel Tallinna Raekojas näitust „Kunst valitseb“. Sügava kummarduse teeb naine aga Siiri Sisaskile, kelle muusika teda inspireerib. „Siiris on nii palju armastust, avatud südant ja hoolimist. Imetlen, millist tööd ta teeb „Saagu Valgus“ fondi heaks. Oleks Eestimaal rohkem selliseid inimesi…“

Katrin hindab väga oma õpetajat Marina Paula Eberthit. „Kui vanemate ülesanne on anda lastele juured ja tiivad, siis õpetaja roll on anda õpilasele platvorm ja öelda: „Lenda siit edasi! Lenda kõrgemale ja kaugemale kui mina.“ Sugugi kõik õpetajad pole sellised, aga Marina on,“ sõnab Katrin.

Naine näeb loovuses protsessi, mis arendab. „Olgu see lillepeenra rajamine, aknapesu, toidu valmistamine, laste kasvatamine, teraapiatöö või ehitamine. Kui sa ei tee seda armastuse ja kohaloluga, on see jube väsitav.“

Küpsemise aegu

„Vananemine on minu meelest väga põnev protsess,“ lausub Katrin. Ta pole kunagi seda kartnud, pigem jälgib huviga endaski toimuvaid muutusi. „Väliste muutuste kaudu muutub inimese sisemaailm klaarimaks. Küpsemine lihvib ka kadedust, upsakust, ego. Mitte kõigil, kahjuks. Ja mis olekski alternatiiv vananemisele?“ parafraseerib ta Andrus Vaariku öeldut. „Noorena suremine?“

Väga vaimustunud on ta ühest põnevast tegelaskujust, Kunksmoorist Aino Perviku samanimelises raamatus. Kunksmoor on Katrini meelest Eesti kirjanduse üks ehedaim eluterve arhetüüpne tegelane – ürgnaine, kelles on esindatud kõik küpsed arhetüübid. „Temas on suur annus tütarlapselikku elulusti – millise kirega mängis ta lauamänge ja lendas oma saare kohal! Kunksmoori ja kapten Trummi omavaheline suhe on Aino Pervikul kirjutatud sügavaks armastusromaaniks. Tema Perenaise teadmised – keeta taimedest kokku ravimit ja tervendada nii linde, loomi kui ka inimesi – on inspireerinud paljusid ravitsejaid. Ja kindlasti oli Kunksmooris olemas kuningannalik eneseteadvus, siht ja väärikus. Kõigil naistel on potentsiaal saada vananedes emotsionaalseks, targaks, kirglikuks, vabameelseks Kunksmooriks. Pisut nõiaseemet on peidus iga naises.“

Katrin meenutab raamatu lõpusõnu: „Õhk Kunksmoori saare ümber oli kuldne ja sumises.“ Ta arutleb, et kui vaimse tee eesmärgiks on valgustumine – olemata päris kindel, kas kõik inimesed siin maailmas valgustumise teed käivad, siis mida aeg edasi, seda heledamaks, helgemaks ja klaarimaks võiksime muutuda küll. Siis sumiseks elugi inimeste ümber hoopis kuldsemates toonides.

Katrin usub armastuse jõusse ja eelkõige iseendasse, sest teised inimesed, ka partnerid ja vanemad, on vaid ajalised ning ajutised kingitused. „Ma ei usu, et elu on õiglane või ebaõiglane, aga usun sellesse, et elu on oma muutumises just selline, nagu ta on,“ ütleb Katrin. „Sa kas jääd elu väljakutsetesse ja probleemidesse kinni või on sul kontakt enda väega; et kui leiad end mustast august, jaksad mingi aja pärast jälle tõusta ja edasi minna, mitte ei jää enesehaletsuses lamama ja teisi oma pikaliolekus süüdistama.“

Katrin läheb uudishimu ja rõõmuga vastu küpsele sügisele, ees ootab palju põnevat. Kõige intrigeerivam on tõsiasi, et tema raamat on tõlgitud inglise keelde ja suundub välismaisele raamatuturule.

Milline aga võiks olla küps naine, kes on teadlik oma väärtusest? „See on eluterve naine, kellel on hingerahu, väärikus ja vastutus oma elu ees; kes tunneb ennast ja teab, mida heaoluks vajab. Kes elab just sellist elu, mida tahab elada… “ sõnab Katrin, ja tundub, et temaga just nii ongi.

Katrin lisab eelmise teema jätkuks veel elutargalt: „Küpsemise märk on ka see, kui sul pole enam liiga palju illusioone; kui sammud väga rahulikult, aga kindlameelselt selle poole, mida vajad! Tahtmised – olla keegi või omada midagi – lihtsalt taanduvad, jäävad vaid tõelised vajadused.“

Pärast kohtumist ja kirjutamise teekonda läbides oli väga huvitav kogeda, kuidas loole punkti pannes sai Katrinist ühtäkki minu jaoks Saali.

Tiina Ristimets, sõber: Katrin on aus, soe, emotsionaalne, toetav ja hooliv. Erakordselt hea analüüsivõimega ja tark naine. Inspireeriv naine loominguliselt, intellektuaalselt ja eluliselt. Katrin on väga elurõõmus, kuigi mitte alati pole elu teda hellitanud. Olen saanud temaga koos nutta ja naerda. Katrin on minu üks ausamaid peegleid, kellele helistan, kui vajan hinnanguvaba, aga hoolivat ja tarka analüüsi olukorrast.

Artikkel ilmus ajakirjas Sensa, oktoobris 2015.

Kas artikkel oli kasulik? Liitu uudiskirjaga ja saad kord kuus värsked artiklid oma postkasti…

E-post:

Perekonnanimi: