Päranduseks armastus või allasurutud tunded?

17. apr. 2017 | Artiklid, Pere, Psühholoogia, Suhtlemine, Teraapia

Postituse autor: Rita Eevardi

Rita Eevardi

 

Mulle tundub, et tegelikult ei hooma me paljuski, missugused toetajad ja kaitseinglid meie lapsed meile on. Olen oma töös nii iseenda kui teraapiaklientidega puutunud sageli kokku laste jäägitu ustavusega oma vanematele. Me võime täiskasvanutena oma vanemaid isegi hukka mõista ja neist halvasti mõelda, aga sügaval südames, hinge tasandil, ei kao armastus, poolehoid ja vajadus neid kaitsta ning õigustada, kunagi. Teisiti see ei saagi olla, sest nemad on meie juured, sealt me tuleme, nendest koosneme.

Lapsed tuletavad meile meelde meie tõelist väärtust

lapsKui mõelda, et me kõik enne siia ilma sündimist valime endale vanemad, kes aitavad meil saada selle elu õppetunnid parimal võimalikul moel, siis teistpidi vaadates tundub, et tuleme hoopis oma vanemaid kaitsma, päästma ja õpetama. Peredega, kus lapsed on vanemate probleemide vaigistajateks, silujateks ja maandajateks, on ilmselt vähemal või suuremal määral kõigil kokkupuuteid olnud. Samuti pole harvad juhtumid, kus lapsed end vanemate probleemides süüdlastena tunnevad: nad tajuvad, et ei ole oma ülesandega hakkama saanud, sest kuskil südamesopis on eesmärk vanemad õnnelikuks teha. Võiks isegi öelda, et lapsed tulevad oma vanematele meelde tuletama nende väärtust, mida nood ise enam näha ei suuda. Kui vanemad on armastust piisavalt kogenud, siis lapsed ainult suurendavad nende eneseväärtust ja -hinnangut, ning vastupidi. Kui vanem aga on kasvanud armastuse puuduses, võib tal olla raske kadumaläinud väärtustunnet uuesti üles leida ja paraku pole siis ka midagi lapsele tagasi peegeldada. Laps ei saa vastust oma armastusele ja hakkab arvama, et temas on viga, kaotab eneseusu ja siit saab alguse lõputu eneseusu puuduse jada, mis kandub edasi põlvest põlve… Samuti läheb kaduma usk armastuse olemasolusse ja võlujõusse.

Mul on ühelt oma isiklikult meelerännakult meeles tunne, kuidas tajusin ja teadsin kindlalt, et sündisin siia ilma plaaniga oma ema rõõmsamaks teha. Ema aga ei suutnud minu sõnumit vastu võtta: armastus, mida talle näitasin ja tema poole saatsin, hirmutas ning ärritas teda. See oli midagi võõrast ja haigettegevat, mille puuduse tõttu ta oli oma elus palju kannatanud, mille vääriliseks ennast enam ei pidanud ja ilma milleta oli õppinud hakkama saama. Mind on selle kogemuse tõttu kogu elu saatnud tunne, nagu oleks mu armastus mulle tagasi paisatud, justkui miski ebameeldiv ja väärtusetu. Kurb tõsiasi siinjuures on see, et sama muster hakkas mu elus korduma: kui näitasin kellelegi oma armastust, sain varem või hiljem hülgamise kogemuse. Praegu mõistan, et igasse sellisesse kogemusse oli juba ette sisse kirjutatud nn ebaõnnestumine, kuna ma ise justkui “teadsin” ette, et nii see läheb. Olin kaotanud suure osa eneseväärtuse tundest ja seetõttu ei suutnud ka ise emaks saades piisavalt hoomata enda väärtuslikkust oma laste silmis.

Vanemate armastus on lapsele nagu kaitsesüst

Vanemate armastuse ja tähelepanu olemasolu varases eas on justkui kaitsesüst lapsele hilisemas elus osaks saavate katsumuste vastu. Briti psühholoog Oliver James väidab oma raamatus “Asi pole geenides”, et geenide uurimine leidmaks laste psühholoogilisi samastumisi oma esivanematega, kuulub ulmevaldkonda. Geenid võimaldavad peaaegu meil kõigil omandada keeleoskuse, kuid selle, millist keelt me rääkima hakkame, otsustab meie kasvukeskkond. Samamoodi on peaaegu kõigil inimestel potentsiaal niisugusteks loomuomadusteks nagu elavus, intelligentsus, depressiivsus jne, kuid mil määral ja kuidas need meis välja arenevad, panevad jällegi suures osas paika meie kasvatajad. Niisamuti on ka armastusega – see kas võetakse vastu, peegeldatakse tagasi, kasvatatakse suuremaks või sunnitakse varjusurma.

On olemas teadusharu, mis uurib mehhanisme, millega keskkond geenide aktiivsust reguleerib – epigeneetika. Epigeneetikud on avastanud, et keskkonnamõjud, nagu näiteks stress, emotsioonid või toit, võivad meie geene mõjutada ja nende mõjutuste tagajärjed kanduvad edasi tulevastele põlvedele.

Oma negatiivsed tunded peaks igaüks ise läbi töötama, mitte lastele pärandama

Kohtan sageli suhtumist, et lapsepõlves kogetud tunnetega pole mõtet tegeleda: mis läinud, see läinud, mis sest enam torkida. Valusad tunded on ammu alla surutud ja eluga edasi mindud. Halb uudis on see, et allasurutud tunded ei kao kuhugi. Kui me saame lastevanemateks, siis on meil oma järeltulijate näol kodus väikesed skännerid, kes lisaks sellele, mida me teadlikult välja näitame, skänneerivad välja ka kõik meie allasurutud tunded ja kogemused, ning reageerivad nendele. Meie peame lapsi jonnakateks või emotsionaalselt ebastabiilseteks, tegelikult peegeldavad nad meile meie enda allasurutud emotsioone. Mõnikord jätkub niisugune jada üle mitme põlve – vanavanaisa elus juhtus mingi kohutav sündmus, millega kaasnevate tunnetega ta toime ei tulnud ja surus need alla. Selle valu noppis lapsena üles tema poeg, kes hakkas pealtnäha rahumeelse isa lapsena imelikku käitumist ilmutama, tema poeg võttis omakorda üle vanavanaisa allasurutud tunded pluss oma isa jaod jne…, kuni lõpuks kuskil neljandas põlves sai seda nii palju, et pojapojapojapojal tuli tegemist teha juba väga tõsiste sümptomitega.

Pereteraapias lähenetakse laste probleemidele alati läbi vanemate ja uuritakse kogu peresüsteemi põhjalikult. On ohtlikult ekslik arvata, et suutlikkus oma ebameeldivatest mälestustest tekkivaid emotsioone alla suruda on kuidagimoodi hea ja vaat et kangelaslikki. Minu enda hiljutine kogemus perekonstellatsioonis näitas ehmatavalt selgelt, et kui minul õnnestub läbi töötamata halvad tunded “ületada”, ei kao need kuhugi, vaid tulevad kas käitumis- või tervisehäirete näol esile minu lapses. Enamasti võtavad mustrid enda kanda just vanemaga lähedasemad või sarnasemad lapsed. See võib seletada, miks on sama pere lapsed tihtilugu nii erinevad: üks kannab endas valdavalt isapoolse pereliini allasurutud kogemusi ja teine ema omasid.

Sageli võib tähelepanelikult uurides avastada sarnaseid probleeme ja suhtemustreid erinevatel pereliikmetel eri põlvkondadest. Sellisel juhul tuleb tagasi vaadata nende esivanemate eludele, kust negatiivne muster alguse sai. Põhjused võivad olla peresisestes suhetes, aga ka välisest maailmast tulenevad. Eestlaste viimaseid põlvkondi on tugevalt mõjutanud mitmed ajaloolised sündmused – sõjad, küüditamised, okupatsioon… Emotsionaalsed ja füüsilised üleelamised, mis meie esivanemaid tabasid, olid arusaadavalt väljakannatamatud ja rängad. Enamik tundeid ja emotsioone tuli ellujäämise ja hakkamasaamise nimel maha suruda. Pole siis ime, et kogu see taak kandub edasi mitmele järgnevale põlvkonnale, olgugi, et traagilised sündmused on ammu ajalugu.

On selge, et teadlikult ei soovi ükski vanem oma lapsele niisuguseid kannatusi edasi anda. Seda vältida saab ainult ise oma valulikke kogemusi tunnistades ja läbi töötades. Kui kannatust põhjustavad mustrid lõhutakse, ei kandu need enam edasi järgnevatele põlvkondadele. Kui kannatad füüsilise haiguse, ärevushäire või mõne muu kummalise käitumismustri all, mida siiani oled pidanud geneetiliseks pärandiks, siis on suureks kergenduseks teadmine, et suure tõenäosusega on see häire pärit hoopis sind lapsena ümbritsenud kasvukeskkonnast ja seda on võimalik muuta.

Me kõik oleme osad oma perekonnasüsteemist ja mõjutatud selles toimuvatest protsessidest. Selleks, et muuta negatiivseid käitumismustreid, tuleb nendest enne täielikult teadlikuks saada.

Vaata ennast läbi oma lapse silmade

Mulle tundub, et me vanematena ei aima ligilähedaseltki, missugune potentsiaal ja pääsemisvõimalus peitub meie lastes. Lapsed on avatud, neil on otseühendus kõiksusega, nad usuvad imedesse ja nende armastus on tingimusteta ja kõikvõimas. Nad peegeldavad meile meie tõelist väärtust ja elueesmärki. Kui oskame seda näha ja hinnata, oleme just nii kõikvõimsad ja imelised, kui meie lapsed meid näevad. See armastus tuleb lihtsalt vastu võtta, ilma kahtlusteta, lihtsalt uskudes ja usaldades.

Armastust on maailmas piisavalt igaühe jaoks. Probleem on meie võimes uskuda, et oleme seda väärt. Õnneks pakub elu iga päev võimalusi seda usku taastada. Oluline on omaks võtta teadmine, et armastus on kogu aeg olemas olnud ja ei kao kuhugi. Uued põlvkonnad tuletavad seda meile meelde ja on kaks võimalust – kas võtame neid kuulda või tõmbame nad koos endaga väärtusetusse, kahtlustesse ja usaldamatusse. Kas poleks imeline kanda pärilike haiguste asemel edasi hoopis pärilikku armastust?

Rita Eevardi

Loe veel: www.holist.ee

Kas artikkel oli kasulik? Liitu uudiskirjaga ja saad kord kuus värsked artiklid oma postkasti…

E-post:

Perekonnanimi:

Loe ka neid postitusi:

1 Kommentaar

  1. Leon478

    Enamus probleeme on mitmetahulised ja ei oma uht lihtsat pohjust. Me partner ei pruugi teha midagi valesti. Me naeme olukorda labi oma luupide ja filtrite susteemi, ja meie partneril on asjale teine vaade. Suu otsimine paneb inimesed kaitseseisundisse, enda kaitumist oigustama, vasturunnakule voi eemalduma. Suudistamises jaavad inimesed kinni oma oigusesse ja taustal olevad tegelikud vajadused laheduse, turvalisuse ja moju jarele jaavad kasitlemata. Emotsionaalne distants voib panna molemat partnerit kahtlema selles, kas tema vajadused saavad selles suhtes kunagi taidetud. Partnerid voivad hakata elama lahusolevaid elusid, suheldes ainult logistika ja kohustuste pinnalt. Seksuaalne lahedus voib kaduda ning uksinduse ja valu tunded suvenevad. Uks voi molemad voivad otsida oma vajaduste rahuldamiseks teisi viise – vanemarolli uletahtsustamine, keskendumine toole, korvalsuhe voi alkoholi voi muu aine kuritarvitamine. Koik see voib viia lahkuminekuni.

    Vasta

Komenteeri postitust

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga