1. novembril 2019 toimus instituudis Halloweeni hõnguline lõpuaktus, millega saadeti teele särasilmne üheksas lend holistilise regressiooni terapeute.

Ruumi ehtisid mustad ja valged õhupallid, hubasust ja soojust lõid küünlaleegid ning toredat mängulist meeleolu tõid ruumi oranžid kõrvitsad, mis akna peal rivis oma uusi omanikke ootasid.

Nagu instituudi lõpuaktustel tavaks, tulid ka seekord lõpetajatele õnnistusi jagama arhetüüpsed tegelased: Emand Kõrvits (Marina Eberth), Kuri Võõrasema (Katariina Liisa Martens), Vari (Mare Kargu) ning kärgperes kasvanud Tuhka-preili (Heili Laido), kes oma suure soovi jõul suutis muutuda imeilusaks kuldseks Päikeseks. Igal tegelasel oli lõpetajate rännukotti poetada tarkuseteri ja väike kingitus.Arhetyybid

Emand Kõrvits võrdles kõrvitsa ja holistika tervendavaid omadusi ning tegi sügava kummarduse lõpetajate ees, kes pereelu ja töö kõrvalt on pea viie aasta jooksul sihikindlalt õppinud. Publik saalis väljendas pika tee läbinud võitjatele oma lugupidamist sooja aplausiga. Kuri Võõrasema tuletas meelde, et kadedusel on alati kaks otsa. Üks ots on see, kui kadeduse tulemusena pidevalt ringi klatšida ja teisi kratsida. Kui kadedust aga oskuslikult kasutada (märgates seda, mida tahad oma ellu luua ja hüüdes “Ma tahan kaa!”), siis muutub ta sõbralikuks teenäitajaks, aidates meil saavutada oma soove ja unistusi. Tuhka-preili jagas oma kogemusi raskest elust ja lõputust töötegemisest ning samas näitas ta seda, kuidas suure sisemise soovi jõul on võimalik muutust luua ning imesid korda saata. Vari kinkis igale lõpetajale aga väga isikupärased võluprillid ehk varjuprillid, millega saab imelihtsalt enda ja teiste varje märgata. Emand Kõrvits jagas igale terapeudile kaasa võlusõnad, mis teda toetavad ja juhatavad, kui ta oma kõrvitsatõllas instituudist välja sõidab ja oma teed alustab.

lopetajad

Seejärel jagasid oma mälestusi iga lõpetaja kohta terapeutide esimesed õpetajad ehk holistilise treeningu juhendajad: Katariina Liisa Martens, Heili Laido ning Kristiina Garancis.

lopuaktus2

Lõpetajate perekonnaliikmete ehk tagala nimel võttis sõna Aleko Peipsi, Merle Peipsi abikaasa ning Eneli Peipsi isa. AlekoAleko tõdes avameelselt, et naise ja tütre õpingud ei jätnud tedagi puudutamata ning tõukasid samamoodi enesearengu teele. Üks hetk oli ta valiku ees, kas nad kasvavad oma naisega lahku või valivad kõndida ning areneda edasi koos võrdsete partneritena. Ta valis viimase variandi. Tänu sellele otsusele on toimunud väärtuslikud ning positiivsed muutused nii suhtes abikaasade vahel kui isa ja tütre suhtlemises. Aleko rõhutas, et kui on olemas sisemine soov, siis on kõik võimalik!

Vilistlaste poolt saatis imekauni tervituse omakirjutatud värsiridade ning harfimänguga Kreet Rosin.

Üheskoos

Kui teadvuses on üha vähem segavaid pilvi ja üha rohkem on anumas kristallpuhast vett,
siis inimene mõistab paremini südame häält ning kuuleb ja näeb selgemalt tõtt.

Kui sõnad ja teod lähtuvad südame häälest ja meelt ei valitse hirm ega kannatust,
siis väljendab igaüks oma tõelist olemust ning mõistab, et kõik ongi armastus.

Kui inimene saab teadlikuks sellest, et iga tema tunne teda ennast loob,
loobub ta pimedast vihast ja vimmast,
enda väljendusse enam armastust toob.

Kui teadvuses tekib ruumi uuele paradigmale ja ta teeb oma elu osaks tingimusteta armastuse,
siis avanevad ta ees taevalikud külluseväravad ning ta tühistab enese loodud põrgu ja kannatuse.

Üheskoos teadlikkust arendades on vägi  suurem.
Teadvuse taevast pilved kaovad kiiremalt siis.

Ma tänan, tänan, tänan kogu südamest elu,
et ta taaskord rännuteel kokku meid viis.  

/Kreet Rosin/

esitlus

Järgnes lõpetajate endi poolt loodud etteaste, kus vaadati tagasi läbitud kooliteele. Lõpetaja Leena Kivisild tõdes, et vaatab õpinguaastatele tagasi sooja südamega ja on enda üle uhke. Ta tunnistas, et ei teadnud ennem kui raske see tee on. Oma õpinguaastate jooksul vabanes ta suurest pahnahunnikust. Ta on ka väga õnnelik, et kohtus nii säravate inimestega. Oma väärtuslikke õpikogemusi jagasid ka teised: välja toodi olulisena oma sisemise aia korrastamine, hingehaavade tervendamine, tunnete tundmaõppimine, viha väljaelamine, arhetüüpidega töötamine jne jne. Oma etteaste lõpus tänasid lõpetajad kalleid õpetajaid ning instituudi tiimi kaunite lillekimpudega.

tanamine

rebasedSellele järgnes rebaste poolne tervitus armsa laulu saatel. Selle käigus seoti igale lõpetajale randme ümber punane lõngajupp ja tänati teda personaalselt armsa viisijupi ning kitarrimängu saatel: “Sind armas … täname, just selles hetkes siin. Just selles hetkes täname, Sind armas … siin.”

Järgnes traditsiooniline õnnistamise ring, kus värvikad tegelased lõpetajatele head soovid ja kingitused (võlukõrvitsa, võlusõnad, seemnekarbi ning varjuprillid) kaasa pakkisid. Seejärel jagati kätte lõputunnistused ja pidu jätkus lõpetajatel omakeskis koos oma kalli õpetaja Katariinaga.

Palju õnne kõigile lõpetanud terapeutidele! Olgu teie teekond hoitud ja inspireeriv!

ring

Mida arvasid lõpetamisest ja õpingutest värsked lõpetajad?

Mis tunne Sul on selle pika õpingute teekonna lõpus?

Eneli Peipsi: Õpingute teekonna lõpus on minu hinges sügav rõõm ja kergus. Südames on tohutu tänulikkus ja armastus. Ning nüüd tunnen tõeliselt, kuidas aastate jooksul on kontakt Kõrgema Minaga andnud mulle tiivad, mis hoiavad ja kannavad. On olnud tõeliselt imeline ja sügav teekond iseendani.

Merle Peipsi: See õpingutee lõppes ja nüüd algab uus teekond. Minus on rõõm ja tänulikkus iseenda ja kõigi suhtes, kes sellel teekonnal on minuga kaasas olnud.

Annika Sõrmus: Teekond on olnud tõesti pikk. Meie treeningaasta esimene moodul oli 6. novembril 2014 ning terapeudiõppe lõpuaktus 1. novembril 2019. Kokku viis aastat. See viis aastat on olnud tohutult silmi avav ning sügavuti endaga tegelemise aeg. Ma ei ole täna enam see inimene, kes ma olin mõned aastad tagasi. Väliselt on justkui kõik endine – sama töö, sama mees, samad lapsed, sama kodu, aga sisemiselt on kõik muutunud. Õpingute teekonna lõpus on minu jaoks kätte jõudnud see seisund, millest viis aastat tagasi unistasin – sisemine rahu, enesekindlus, rõõmsameelsus, täielik kohalolu siin ja praegu, õnnelikumad lapsed, kirglik ja tasakaalus paarisuhe, uus algus eneseteostuses, meeletu eluenergia ja soov oma potentsiaali täiel rinnal rakendada.

Teekonna alguses ei olnud mul kõige vähematki ettekujutust sellest, mis toimuma hakkab. Oli vaid tohutu hinge kutse sellele teele asuda. Kui oleksin teadnud, mis mind ees ootab, ei oleks minus olnud ilmselt piisavalt julgust endasse sellisel viisil süüvima hakata. Hakkasin lihtsalt samm-sammult astuma. Täna on tunne, et olen koju jõudnud. Olen jõudnud endasse ning olen valmis saadud kogemusi läbi terapeudi töö teiste abivajajatega jagama.

Milliseid emotsioone tekitas lõpuaktus?

Eneli Peipsi: Lõpuaktus oli väga hingeliigutav ja emotsionaalne. See oli kaunis ja püha hetk, mis justkui sidus lipsu peale sellele imelisele kingitusele, mida need aastat Holistika Instituudis on mulle andnud. Neil hetkedel voolasid minust kergelt läbi kõik need aastad, kogemused ja taipamised ning tundsin, kuidas sellel teekonnal olen ma justkui uuesti sündinud. Ma tundsin, et olen hoitud ja õnnistatud. Uus teekond saab alata.

Merle Peipsi: Lõpuaktusel tundsin, et ma olen hoitud, armastatud. Ja nüüd on aeg pesast välja lennata ja tiibu sirutada. Ja mul on olemas alati koht, kuhu võin julgelt sisse astuda ja nõu küsida.

Annika Sõrmus: Lõpuaktus on minu sees olnud tegelikult juba väga pikalt. Nende aastate jooksul on olnud hetki, kus olen mõelnud, kas ma ikka jaksan õpingutega jätkata, kas ikka veel on midagi, mida enda kohta teada saada, jne, jne. Nendel loobumise ja kahtlemise hetkedel on aga minu silme ette tulnud pilt lõpuaktusest. Olen ette kujutanud, kuidas kõik mu kursusekaaslased istuvad ühes pikas reas lõpuaktusel, aga mind nende hulgas loobumise tõttu ei ole. See pilt on minu jaoks alati olnud niivõrd ehmatav, et ainuüksi soov olla koos oma kursusega lõpuaktusel, on mind korduvalt toetanud õpinguid jätkama.

Lõpuaktus oli ju omamoodi eesmärgiks ka praktikumide tegemisel, lõputöö kirjutamisel ja kaitsmisel. Eks ikka midagi, mille nime pingutada, kuhu poole püüelda.

Nüüd aga on lõpuaktus peetud. Ja ma olin seal koos oma kursusekaaslastega! Tunded olid väga erinevad – ühest küljest tohutu tänulikkus läbitud teekonna eest, heameel saavutatu üle ning teisest küljest sügav sisemine teadmine, et see teekond on nüüd läbitud. Aeg sai täis. Ma andsin endast maksimumi. Täielik sisemine veendumus, et see teekond oli minu jaoks ainuõige.

Lõpuaktuse pühalikum hetk minu jaoks oli meie õnnistamine õpetajate poolt. See pühalik ring, energiavoog õpetajatelt igale ühele personaalselt, vaiksed sosinad ja sümboolsed kingitused jäävad minuga alatiseks. Olen väga tänulik!

Mis on kõige tähtsam, mis sellest teekonnast enda jaoks kaasa võtad?

Eneli Peipsi: Kõige tähtsam, mis ma kaasa võtan – sellelt teekonnalt võtan ma kaasa iseenda! Nende aastate jooksul olen ma samm-sammult saanud iseennast iseendale tagasi. Ma võtan kaasa oma hääle, julguse olla mina ise, enesekindluse, sisemise vabaduse, usalduse ja turvatunde, armastuse ja õrnuse iseenda vastu. Ma võtan kaasa oskuse ja julguse kuulata oma intuitsiooni. Ma võtan kaasa avatud südame. Ma võtan kaasa iseenda, oma vajaduste ja tunnete aktsepteerimise ning eneseväljenduse. Ja loomulikult võtan kaasa ka terapeudikohvri, millega toetada nii iseennast kui teisi.

Merle Peipsi: Kõige tähtsam on see, et sellelt teekonnalt võtan ma kaasa iseenda. Ja kui ma saan ennast jagades toetada inimesi nende teekonnal, on see minu jaoks au ja rõõm.

Annika Sõrmus: Võtan kaasa iseenda armastamise oskuse – kõige olulisema oskuse elus. Võtan kaasa uued teadmised inimesest, elust, müstikast, vaimsusest. Võtan kaasa taipamised seostest ning sellest, et me kõik oleme aegade üleselt üksteisega seotud. Võtan kaasa suurema pildi nägemise ja arusaamise, et me oleme osa universumist, selle kõiksuse mängu väikesed osad. Võtan kaasa uued sõbrad ja kaasteelised; inimesed, kellega koos olles on kõik sõnadeta selge. Võtan kaasa maskideta olemise, ausa ja siira suhtlemise. Võtan kaasa õpetajatelt saadud tarkused ning teadmise, et õpetajad on minu jaoks alati olemas. Võtan kaasa alandlikkuse, tänulikkuse ja enesekindluse.

lopuaktus

Vaata ka fotogaleriid Facebookist!

Kas artikkel oli kasulik? Kui tellid uudiskirja, saad kord kuus põnevad artiklid ja koolitusuudised oma postkasti. Soovin tellida uudiskirja:

E-post:

Perekonnanimi: