Katrin Alujev

Vaatan kuidas mu mees lastega basseini ääres möllab. Lapsed kisavad, kiljuvad, naeravad, hüppavad vette ja jooksevad ümber basseini. Mu mees ka. Ta loobib lapsi ükshaaval vette ning ka sõprade pere lapsed ootavad järjekorras, et saaks olla väntsutatud. Lärm on hull. Aga lärm pole see, mis mind häirib. See on mingi teine tunne, mis närib. Saan aru, et mind närib hoopis kadedus. Mul ei olnud sellist isa, kes oleks selliseid lollusi minuga koos teinud.

Muretu isa

 

Eelmisel nädalal pidasime mu väiksema tütre sünnipäeva. Sain järjekordselt aru, et võtan selliseid asju liiga tõsiselt, sest paanikaosakond oli täies koosseisus kohal. Sada küsimust tiirles juba mitu päeva enne sünnipäeva mu peas: mida süüa anda; kui palju; kuidas lapsi lõbustada; mis siis saab, kui vihma sajab; äkki on kõik maal vanaema juures; äkki kellelgi pole lõbus; äkki on mängujuht nõme; äkki tuleb liiga palju lapsi jne jne. Mu mehele tegi see muidugi nalja ja ta noris mu kallal.

Kui sünnipäev pihta hakkas jälgisin mina kogu aeg väikseid osalejaid, et kõigil oleks kogu aeg tore ja süüa jaguks (käisin mõttes juba 3 korda poes) ja et pilved ikkagi vihma ei tooks jne. Mu mees aga jooksis koos lastega ning mängis mänge kaasa, mida mängujuht teha lasi. Ei mingit pinget. Puhas rõõm ja lõbu. Jälle tabasin selle kadeduse ennast närimas. Olin kade ta peale, et ta suudab selliseid asju nii kergelt võtta, nii mänguliselt.

Isa üks tähtis roll ongi olla see lollitaja, kõdistaja ja kiusaja. Ta õpetabki sul elu mitte nii tõsiselt võtma. Ta tasakaalustab ema loomult muretsevat ja tõsisemat loomust.

Me naised oleme elu liiga tõsiselt võtmises meistrid ja tihti süüdistame mehi nende muretuses. Unustame sageli ära, et paarina moodustamegi tasakaalu.

Olen sellel suvel hoolega naisi jälginud. Naised kardavad kogu aeg oma laste pärast ja külvavad oma lapsed ning ka teised ümbritsevad selle hirmuga üle. Naistel on iga järgneva tegevuse jaoks mingi hoiatus varnast võtta. Naised on nii ettevaatlikud, murelikud ja täis hirme.

Ega ma ise ka patust puhas pole. Hiljuti oli mul nii vanema tütre kui mehega tüli pimedas koju tulemise pärast. Ma nägin hämmeldust oma mehe silmis, ta ei mõistnud mida ma pelgan. Samas naabrinaise silmis nägin selget mõistmist, kui talle kurtsin. Ja ometi sain sügaval sisemuses aru, et mu mehel on (üsna) õigus olla rahulik. Aga jälle, minul puudus see seiklustele julgustav isa. Mul oli vaid kriminaalkohtus töötav ülimuretsev ema, kes käskis äikese ajal isegi juukseklambri toas peast ära võtta.

Olen nüüd aru saanud, et kui sul pole seda lollitajat olnud lapsepõlves, siis võidki asju kohati, kui mitte alati, liiga tõsiselt võtta. Siis on vahel ka raske seda mehe lollitavat poolt aktsepteerida ja isegi taluda. Ja loomulikult on universumis see müstiline tasakaal – kui sina oled liiga tõsiselt elu võttev, siis võid vabalt saada enda kõrvale oma vastandi, et mõlemad saaks õppida.

Ma ei saa aega tagasi keerata ja isa oma ellu tuua. Aga ma saan õppida oma mehelt.

Küsi endalt:

• Millal võiksin oma elu vähem tõsiselt võtta?
• Millal võiksin vähem muretseda?
• Millal külvan oma lapsed või teised enda ümber ebavajaliku hirmuga üle?
• Milles võiksin universumit rohkem usaldada?
• Kellelt saaksin täna muretust ja mängulisust juurde õppida?

Kas artikkel oli kasulik? Kui tellid uudiskirja, saad kord kuus põnevad artiklid ja koolitusuudised oma postkasti. Soovin tellida uudiskirja:

E-post:

Perekonnanimi: