Autor: Katrin Saali Saul

Art rulesMis on küll see nähtamatu jõud, mis tõmbab inimest maalikunsti vaatama?

Mõnele on see tung täiesti võõras, kunstimuusade embus ei eruta teda. Mõni läheb, sest ratsionaalne pool temas tahab osa saada kärast, mis mingi taiese/näituse ümber keerleb. Teda tiivustab eesrindlik mõte: „Selle näituse peaks ära vaatama!“ tagamõttega: „Intelligentsed, laia silmaringiga inimesed ju väisavad näitusi. Seda seika hooletu elegantsiga vestlusesse pikkides saan ma jätta vajadusel mulje oma eruditsioonist ja hingelisest sügavusest!“ Selline inimene vaatab kunsti silmad pärani, saades rahulduse intellektuaalsel tasandil, oma peas. Nii mõnigi kord raputab ta kunstikogemuse pärast näitusesaalist lahkumist maha kui hani üleliigse vee ja sukeldub tagasi argiilma.

Saint Exupéry üldtuntud mõte sõnastab, et „kõige tähtsam on silmale nähtamatu. Ainult südamega näed hästi.“ Kas see kehtib ka maalikunstis? Kas silm on visuaalses kunstis valitsev kuningas?

Mõni inimene läheb näitusele, sest tunneb ehedat huvi kas antud kunstniku loomingu või kunsti kui jumaliku nähtuse suhtes. Huvi teeb inimesega midagi põnevat – huvi võib (aga ei pruugi) avada kanali pea ja südame vahel, nii et inimene hakkab vaatama kunsti südamega.

Südamega vaataja on avatud kunstniku alateadvusele. Nõustuvad ju paljud kunstnikud ja kunstiajaloolased sellega, et teoses väljenduvad selle looja alateadlikud tungid. Aga mõnikord, kui vaataja ja kunstniku alateadvuslikud protsessid on sünkroonsed – samal lainepikkusel, puudutab kunstniku vaim välgunoolena ka huvist motiveerimatut vaatlejat.

Psühholoog Carl Jungile omistatakse mõte, et „oskus veeni tabada ja alateadvust filosoofilisse kirjandusse, muusikasse, kunsti või teaduse keelde tõlkida määrabki ära inimese geniaalsuse.” Jah, mõned loojad on geniaalsemad ning nende tööd puudutavad suurema hulga vaatajate närvipunkte.

Minu jaoks ongi see kunsti intrigeerivaim tahk. Kunagi ei tea, millal mõnel taiesel on potentsiaal puudutada vaataja alateadvust. Siis Sa tunned endas vaikset võbelust, mida sõnas ei oska väljendada, ent saad aru, et see teos lummab Sind mingil moel, kõnetab Sind. Sa tunned oma kehas, et pildil kujutatud ilu, inetus, valu, rõõm, kurbus, rahu, hirm või mõni muu emotsioon resoneerub Sinu sees ja on Su mõistuse kaitsvast tsensuurist mööda libisenud. See võib Sind rõõmustada, rahustada, ergastada, puudutada Su enda valupunkte, ärritada või suisa vihastada.

Igal juhul näitab Sinu emotsioon, et Sa oled kohtunud kunstnikuga. Seda ei saa öelda, kui oled viibinud näitusel vaid pea vahendusel, siis pole Sa ilust või valust puudutatud saanud. Sa oled küll näinud taiest, aga pole kohtunud kunstnikuga. Teie alateadvused pole kollektiivses alateadvuses hetkeks sulandunud.

Ilmselt seepärast peetaksegi kunsti mõnikord ka müstika erivormiks – siin on võimalus taiese vahendusel, hinge tasandil kohtuda juba ammu elust lahkunud inimesega või kunstnikuga, keda Sa pole oma ihusilmaga kunagi näinud. Nii saab vaataja ja kunstniku kohtumisest spirituaalne kogemus.

Öeldakse, et pilt räägib rohkem kui tuhat sõna. Sümbolid ja värvid, helid ja lõhnad kõnelevad otse me alateadvusega. Selleks, et kunstiteoselt niimoodi pihta saada, on vaja ta endast läbi lasta. Selleks omakorda on vaja aga aega, et süveneda. Kunstinäituselt läbi käimine, kus Sa peatud iga pildi ees mõneks hetkeks, on sama kui tänapäeva speed-datingu kogemus – räägid põgusalt mõne minuti uue paarilisega ja liigud päripäeva edasi. Kiirkohtamise mõte on selles, et Sul on võimalus pärast tagasi pöörduda partneri poole, kes Sulle huvitav tundub (tingimusel muidugi, et ka Sina teda inspireerid). Ka näitusel tasub tutvuda paljude seal viibivate taiestega, ent siis süüvida, tõeliselt südamega süüvida sellesse, mis Sind intrigeeris. Kogeda emotsiooni, mis Sinus tekkis – olgu siis emotsioonide kergelt, positiivselt skaalalt või siis raskete või hoopis häirivate tunnete varamust.

Siis on kunst täitnud oma eesmärgi – ta on Sind puudutanud. Ja Sul on olnud võimalus kohtuda kunstnikuga. Kollektiivses alateadvuses toimuva müstilise resonantsi läbi.

Jah, just sel hetkel saame nentida, et kunst valitseb inimese hinge üle.

Viimati sain isiklikult kunstist puudutatud oma raamatu „Naiseks olemise kunst“ kujundamisel, mille käigus otsisin naise arhetüüpe kujutavaid maale. Püüdes leida teoseid, mis tabaksid ja esindaksid naiselikke olemise seisundeid – pakatavat elurõõmu, niuetest voogavat kirge, sulnist rahu, ehedat väärikust, olemise tabamatut kergust, üheaegselt habrast, ent samas väelist naiselikkust, lappasin läbi tuhandeid maale. Vaid mõned, mis osutusid lõpuks väljavalituiks, lummasid mind. Nad puudutasid Ürgnaist minu sees. Müütiline hundisaba mu pika seeliku all liikus, kõrvad tõmbusid kikki, aistmismeel oleks justkui teravnenud, ergud muutusid hellaks. Nii tahaks loota, et need pildid võimendasid naiselike arhetüüpide müstilist olemust, aidates kirjapandud tekstil lugeja peast südamesse valguda.

Artikkel ilmus Art Rules (“Kunst valitseb”) kodulehel.