Minu valu lugu

30. okt. 2018 | Artiklid, Keha, Psühholoogia, Tervis

Postituse autor: Kadri Sakala

minu valu luguKadri Sakala

“Me ei näe asju nii, nagu need on. Me näeme asju nii, nagu meie oleme.” 

Talmud

Me kardame raskeid hetki ega oska neis näha võimalust kasvada. Rasked hetked on tõesti ebameeldivad, vahel lausa hingematvad, aga see ei pea tähendama, et nad on halvad. Raske ja halb ei ole sünonüümid. Nii nagu armastus, võib ka valu motiveerida meid liigutama ning asju teisiti tegema ja nägema.

Keegi ei oota ega taha oma ellu raskusi. Meie alateadvus on niimoodi programmeeritud, ihates tunda vaid mõnu ja vältida valu. Just seetõttu on ka paljud valusad lapsepõlvemälestused kusagil sügaval peidus – parem on mitte mäletada.

Selle aasta märtsis kukkusin Pühajärvel jalutades nii “osavalt”, et mind viidi kiirabiga haiglasse, sealt edasi operatsioonile ja siis traumatoloogiaosakonda, kus pidin veetma paar nädalat. Järgnes paar kuud tugevate valuvaigistite all kodus pikali olemist, kuus kuud intensiivset füsioteraapiat ning palju teadmatust: kas ja kui palju mu keha taastub. Kuigi minu teekond pole läbi – ees ootab veel üks operatsioon ja palju füsioteraapiat –, olen sellest juhtumist juba nii mõndagi õppinud.

Ootamatus ehmatab

Kui elu sõidab sisse, saabub kõigepealt šokk. Sul võtab aega, et üldse aru saada, mis juhtus ning kas ja kuidas uue olukorraga toime tuled. Tänu oma ametile on mul teadmine, et sellistes situatsioonides on kõige parem rääkimine, kuna see aitab juhtunut seedida. Paljud jäävad vaikseks, kartes teistele tüli teha. Oma lugu jagada on aga tervendav. See aitab kogeda ja mõista, et sa ei ole üksi. Seda kutsutakse grupiteraapiaks.

Enamik lugudest, mida teised haiglasse sattunud inimesed rääkisid, olid üpris absurdsed, mõned isegi naljakad. Minu palatikaaslased olid kaks toredat naist. Ühele hüppas lehm peale ja teine, pannes puldiga autot käima, jäi auto ja seina vahele, kuna sõidukil tekkis elektririke. Kuulates teisi, mõistsin, et kui midagi peab sinuga juhtuma, siis see ka juhtub. Sa ei saa ära joosta selle eest, mis on sinu jaoks mõeldud; ei õnnetuse ega armastuse eest. Selle tõsiasja teadvustamine aitas mul õppida elu rohkem usaldama. Tihti peame lennu- või autosõitu ohtlikuks, aga reaalsus on, et võid ka päise päeva ajal pargis jalutades surra.

Kui me ei usalda elu, hakkame keerulistes situatsioonides reaalsusega vaidlema, öeldes:“See ei peaks niimoodi olema!” või “Ta ei oleks pidanud niimoodi käituma!”. Nõnda korrutades jääme olukorda kinni ja kannatame, kuna ei nõustu sündmuste käiguga. Sellest saab alguse destruktiivne tsükkel, kus toidame ja kirume hirme ning mängime neid oma peas lakkamatult läbi.

Ent kuidas me teame, et see ei peaks niimoodi olema? Või et oleks pidanud teisiti käituma? Kui asi oleks pidanud teisiti olema, siis oleks see ju nii ka olnud. See on ainult meie arvamus. Kui usume, et teame, kuidas asjad peaksid olema, võtame Jumala positsiooni.
Reaalsuse eitamist toetavad muinasjutud ja Hollywoodi filmid, mis toidavad uskumust, et kui oleme piisavalt head, peaksime jääma elust puutumata. Tegelikkus on aga teine: elu sisaldab nii sündi kui ka surma, tervist ja haigust, õnnestumisi ja õnnetusi, lahku- ja kokkuminekuid, rõõmu ja valu. Elu sisaldab kõike. Me ei saa kontrollida, mida elu teeb, küll aga enda reaktsioone nendele olukordadele.
 

Emotsioonide tulv

Koos šokiga saabub meeletu valu. Olenemata sellest, kas trauma on füüsiline või emotsionaalne, tunned sa, nagu oleksid noaga lahti lõigatud ja kogu su sisemus on maailmale valla. Oled kõige suhtes hell ja tundlik ning ainus, mida tahad, on ennast kaitsta, et ei valutaks nii palju. See on tunne, nagu sinu ja  maailma vahel poleks nahakihti. Iga olukord on võimendatud ning selles kaitsetuse ja haavatavuse tundes, kus kõik kihid on maas,  on keeruline olla.

Ükskõik kui palju ka ei püüa, sa ei saa ennast kiiremini terveks mõelda ega teha. Paranemine on protsess, millel on oma aeg, tempo ja faasid. Saad seda protsessi vaid austada ning ümbritseda end heade inimestega, kes kaitsevad sind maailma eest ja on valmis olema armastusepuhvriks nii kaua, kuni nahakiht on tagasi kasvanud. Oluline on end raskuse ja pimeduse faasis ümbritseda headuse ja helgusega.

Esimesed kaks kuud pärast õnnetust sain olla ainult pikali. Ma ei jaksanud ega tahtnud midagi teha, sest valu oli kõikehõlmav ja väsitav. Väsitav punktini, kus muutud lausa vihaseks ning tunned suurt ebaõiglust, kuna seda kõike on liiga palju. Sa ei saa sekundikski hingetõmbepausi ja tahad lihtsalt ära surra. Tahad, et valu lõpeks. Nendel momentidel leidsin tuge mõttest, et valu saab ühel hetkel läbi. Mu arst ütles, et umbes kahe kuu pärast saabub päev, kus valutab veidi vähem. Ma elasin selle nimel.

Mõned nädalad pärast õnnetust jõudis aga kätte päev, kus füüsiline valu oli lihtsalt meeletu. Lisaks olin silmanud magamistoa peeglist oma moondunud keha. Hakkasin hüsteeriliselt nutma ja peast käisid läbi mõtted: mu keha on deformeerunud; mu närvid on saanud kahjustada, mistõttu ei suuda kehale käsklusi anda. Kas närvid taastuvad? Miks see pidi minuga juhtuma? Mis minust saab? Ma ei tule sellega toime.

Mul oli endast nii kahju. Olin justkui viimse piirini jõudnud. See hetk ehmatas mu lähedasi. Keegi neist ei teadnud, kuidas olla, mida öelda või teha. Mõni läks isegi vihaseks, sest minu valu tekitas nendes abitust. Aga ka nutmine, äng, lootusetus ja ahastus on osa paranemise teekonnast. Sa ei mõtle ega kavalda end nendest välja. Lähedaste ülesanne on olla su kõrval, sind kallistada ja kuulata ning mitte öelda: “Lõpeta, ära nuta. Ära haletse ennast. See ei aita midagi.” Vastupidi, nutmine aitab. See toob kergendust. Tunde väljaelamine on otseses mõttes energia vabastamine.

Lähedased võiksid hoopis küsida: “Kuidas sa end tunned? Kas tahad sellest rääkida? Kas on midagi, mida saan teha?” ja öelda: “Ma olen siin. Ma hoian sind. Ma armastan sind.” Ja siis lihtsalt istuda või lamada kalli inimese kõrval, teda hoida ja silitada. Selles on peidus väga suur tervendushetk, kui keegi lihtsalt istub sinuga koos ja on oma tähelepanuga sinu jaoks olemas. Keegi ei saa ära võtta valu, aga selle kogemise saab muuta talutavamaks. Nii et oleks jõudu valust läbi hingata, järgmise hetkeni vastu pidada ja edasi elada.

Ma ei tea, miks elu saadab meie teele ütlemata raskeid kogemusi läbi kellegi surma, julma haiguse või õnnetuse. Ma ei kuluta ühtegi sekundit mõtlemisele, kas see on karma, saatus, juhus või midagi muud. Minu arvates pole keegi ära teeninud lähedase inimese kaotust, kohutavat haigust, alandust, reetmist või hülgamist. Küll aga tean, et keerulised hetked toovad esile meie väärtused, kes me otsustame olla ja millises suunas edasi liikuda. Kui elu sisse sõidab, on sul ainult kaks valikut: su süda kasvab suuremaks või kahaneb väiksemaks. Sa muutud inimesena armastavamaks, haavatavamaks ja usaldavamaks või kibedamaks, kinnisemaks ja apaatsemaks. Iga inimese üks elueesmärke võiks olla kasvada paremaks ning õppida olema lahkem, kaastundlikum, pehmem, mõistvam. Me ei sünni sellistena. Meil on vaja sellisteks kasvada. See on nagu muskel – mida rohkem treenid, seda tugevam on. Miski ei kasvata seda musklit paremini kui keerulised olukorrad.

Uue reaalsuse aktsepteerimine

Ma ei ole kunagi olnud seltskonnainimene ning olen püüdnud vältida suuremaid koosviibimisi. Haiglas ei saanud ma aga kuhugi minna. Polnud arvutit, kuhu põgeneda, ega lähedasi, sest haigla oli karantiinis. Olin füüsiliselt nii katki, et minu kontrollmehhanismid, mis panid mind enda ja teiste vahele seinu ehitama ning olukordi ohjama, olid maas. Tänu sellele sain ehedalt kogeda, mis minu ümber toimus. Inimesed traumatoloogiaosakonnas pakkusid mulle ääretult suurt hoolt ja tuge, mistõttu sain tunda ühtekuulumist. Kui sa pead ligi nädala vaid lamama ega suuda end isegi keerata, rääkimata istumisest, siis sa sõna otseses mõttes oled teiste inimeste armul. Ja seda ma kogesingi – armu.  

Enamik meist on väga head abipakkujad, aga mitte -küsijad. Varem kogesin abi paludes ebameeldivat tunnet. See oli segu häbist, nõrkusest, ebapiisavustundest, hirmust, jõuetusest, vihast, pettumusest ja jumal teab millest veel. Olles olukorras, kus vajasin abi absoluutselt kõiges, ja nähes, et inimesed aitavad mind heal meelel, läks mu süda lahti, sest olin hellalt hoitud. See oli alandlikuks tegev kogemus. Siiani on. Tundsin suurt tänulikkust ja hakkasin nägema midagi, mida varem ei näinud – meie maailmas on palju headust ja armastust. Inimeste armastus oli nagu valgus, mis aitas mind pimedusest välja. See kogemus muutis mind pehmemaks ja siiramaks. Mu rakumällu on süüvinud teadmine, et minu ümber on palju häid ja hoolivaid inimesi ning olen alati toetatud ja hoitud. Me oleme kõik üks.See teadmine aitab edasi minna, tulla toime hirmuga tuleviku ees ja leppida uue reaalsusega.

Võti ei ole see, et sa abi küsid, vaid kuidas sa seda küsid. Kas abi küsimine muudab sind vihaseks ja jõuetuks, mis paneb sind tahtma inimesi endast eemale tõugata või abi küsimine avab sind, teeb sind lahti maailmale, kus sa võtad inimeste abi ning armastust vastu ja tunned tänulikkust? Transformatsioon toimub läbi armastuse.

Öeldakse, et aeg parandab haavad. Terapeudina tean, et aeg ei paranda midagi, kui käitud destruktiivselt. Kui hakkad ennast valu tõttu tuimestama töö, kõrvalsuhete, alkoholi või narkootikumidega, ei saa sa terveneda. Sul on vaja tunda kõiki tundeid, ka julma valu ja hirmu. Ja siis sa lubad inimestel end aidata ja armastada. See kõik on osa leinaprotsessist, mille kaudu leinad oma endist elu ning siis otsustad edasi minna. Sa võtad ühendust kalli inimesega, lubad endal kellegi najal nutta. Palud kallistust, kuulamist ja hoidmist. Usaldad, et kui sa lihtsalt vastu pead, siis ühel hetkel valu möödub. 

Kui sa ei otsusta armastuse kasuks, sööb kibedus sind ära. Viha söövitab valuauke suuremaks ning takistab armastusel sisenemast ja tervendamast. Viha peletab inimesed eemale. Olen näinud – eriti paariteraapias –, kuidas inimesed arvavad, et nad saavad karistada oma lähedast, kui on vihased. Ainus, keda sa sellega karistad, oled sina ise. Sina oled see, keda viha sööb, kes kannatab, lõhub ja ennast ise mürgitab.

Olen jõudnud kahe võrrandini: aeg + viha = seisak, külmus, kibedus, vägivald, haigus või surm. Aeg + armastus = edasiliikumine, soojus, pehmus, lahkus, tervenemine ja elu.

Ehk sa kas aktsepteerid muutust või sinu vastuhakk lõhub sind veelgi enam. Oma õnnetuse tõttu mõistsin, kui oluline on õppida lahti laskma nii minevikust kui ka tulevikust, olla kohal ning lubada muutusel aset leida. Õppisin lahti laskma vanast minapildist – sellest minast, kes oli mulle tuttav ja kes sai ise hakkama. Kuna ma pole saanud pärast õnnetust elada tavapärast elu ega kasutada oma keha nii, nagu olin harjunud, pidin endalt küsima: kes ma nüüd olen? Kas olen ikka sama väärtuslik ja armastusväärne, kui mul on füüsiline puue? Kes ma nüüd olen, kui ma ei saa võib-olla enam kunagi teha teatud asju, nagu klaveri mängimine, mida ma väga armastasin ja mis oli osa minust? Mul oli vaja leppida uue reaalsusega, uue normaalsusega.

Jah, minuga juhtus see lugu. Jah, mul on olnud meeletult valus. Aga nüüd on minu otsustada, mida ma oma looga peale hakkan. See ei ole lõpp, mis minuga juhtus, vaid millegi algus. Ja mina saan valida, kuhu ma liikuma hakkan – kas viha ja hirmu või armastuse ja helluse poole. 

Iidsetes India vedades on ilus ütlemine: “Kui sa tahad maailma uuesti luua, vaata seda värskete silmadega”. Me võiksime vaadata elu, inimesi ja olukordi, nagu näeksime neid esimest korda. Me võime oletada, et teame ja tunneme ennast, aga tegelikult oleme midagi palju enamat, kui suudame ette kujutada ja tajuda. Rasketel hetkedel on meil võimalus mõista, et saame teha uusi valikuid ning luua sellega uut kvaliteeti oma elule. 

Ole avatud ja lase muutused oma ellu. Luba valul – nii füüsilisel kui ka vaimsel – olla. Ära sõdi selle vastu. See läheb omal ajal ära. Luba teistel ennast armastada ning armasta end ka ise. Hellalt ja õrnalt. Ja usu, et kord tuleb päev, kus enam ei valuta ja taevas paistab jälle päike. 

Artikkel ilmus ajakirjas “Anne & Stiil”, oktoober 2018

Kadri Sakala, terapeut

www.kadrisakala.ee

Kas artikkel oli kasulik? Kui tellid uudiskirja, saad kord kuus põnevad artiklid ja koolitusuudised oma postkasti. Soovin tellida uudiskirja:

E-post:

Perekonnanimi:

Loe ka neid postitusi:

0 Kommentaari

Komenteeri postitust

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga