Minu elu enne ja pärast holistilist regressiooniteraapiat

20. nov. 2018 | Psühholoogia, Tagasiside, Teraapia

Postituse autor: Holistika Instituut

Kristel T. Kaljulaid

Kritsel KaljulaidMinult on tihti küsitud, et kuidas on holistiline regressiooniteraapia minu elu muutnud?

Minu elu enne holistilist regressiooniteraapiat ja minu elu pärast holistilist regressiooniteraapiat. Hmmm, milline see erinevus siis on?

Esimene asi, mis mulle meelde tuleb on see, et ma olen oma lastega palju rahulikum, leplikum, mõistvam. Ma ei ärritu enam nende peale nii kergelt ja selle tulemusena ma ka ei karju enam nende peale.

Mul on peres kolm last. Ja mul oli kogu aeg tunne, et nad teevad kõik nimme selleks halvasti, et minu tähelepanu saada. Ja kuigi ma püüdsin neile anda oma tähelepanu ka nö headel momentidel, siis oli mul pidevalt selline tunne, et ma olen emana läbi kukkunud, ma olen saamatu. Kuidas neile ometi ei jagu sellest, mida ma neile juba pakun!? Miks on neil vaja muudkui veel ja veel? Kas nad ei saa siis aru, et ma ei jaksa? Ja need küsimused olid pidevalt taustainfona foonil.

Lastega suheldes trummeldas kuskil kuklas, et varsti läheb see rahulik moment mööda ja siis on kõik jälle peapeal. Ma isegi ootasin seda, sest siis tuli mõneks ajaks jälle vaikust ja rahu. Ja seda kõike saatis sisimas häbitunne, et mis ema ma selline ikka olen, et selliseid asju mõtlen. Vuih!

Huvitav oli see, et teraapiate käigus ei olnud minu fookus lastel ja suhetel oma lastega. Seal ma unustasin nad hoopiski justkui ära. Samm-sammult, teraapia-teraapialt avastasin ma hoopiski iseennast, minu enda seest tulevaid mustreid, mis muuhulgas tõid kaasa ka selle, kuidas ma lastega suhtlesin ja käitusin.

Teraapias olin fookuses mina ise. Ja see oli minu jaoks uus: mina enne ja siis kuskil on ka teised. Eeee, see oli midagi võõrast.

Jah, ma olin teoorias ennegi tugev ja teadsin, et ise tuleb rahul olla ja siis saan ka teistele midagi pakkuda. Aga praktikas?

Enne oli vaja ju teha seda-teist-ja-kolmandat lastele, kodule, mehele, tööle jne jne jne, enda jaoks jäi ainult magamine.

Üks hetk ma märkasin, et ei karju enam laste peale nii tihti kui varem. Just-just, nii tihti enam mitte, kuigi teinekord ikka. Aga minu jaoks oli see suur muutus. Et nagu, päriselt või? Ma ei karju? Et päriselt päriselt või? Ja siis hakkasin ise teadlikult jälgima, et millal ma siiski hakkasin karjuma. Seda teadvustades sain probleemi juba ise teraapias teemaks võtta: “Kuule, uurime, mis selle taga on.”

Jah, ma plahvatan vahest harva praegugi veel. Saan ise samas kohe ka aru, et miks see nii on.

Nüüd on lisandunud see, et saades oma eksimusest aru, vabandan ma lapse ees ja selgitan talle miks see juhtus. Ma ei püüa ennast nö puhtaks pesta, vaid ma tahan, et tema ei tunneks ennast pahasti ja süüdi, süüdi ehk isegi selles, et mina plahvatasin. Ja see on omakorda mind lastega lähendanud. See on loonud usalduse uuel tasandil. Ning kuna nad ju muudkui kasvavad ja saavad vanemateks, siis ma väga loodan, et selline usaldus ja üksteisega arvestamine, aitab hoida mul nendega ka edaspidises elus head ja mõnusat suhet. Et lapsed ei otsiks tulevikus võimalust minuga, oma emaga, suhtlemist vältida.

Igatahes, minu elu on muutunud esmalt just suhete tasandil. See ei ole toimunud küll üleöö, ikka tasapisi, kuid praegu oli nii hea tagasi vaadata oma elule 4-5 aastat tagasi ja võrrelda seda praegusega. Ja tõesti, see praegune on tuhandeid kordi enam rahuldust pakkuv kui varasem. Päriselt ka.

Kas artikkel oli kasulik? Kui tellid uudiskirja, saad kord kuus põnevad artiklid ja koolitusuudised oma postkasti. Soovin tellida uudiskirja:

E-post:

Perekonnanimi:

Loe ka neid postitusi:

0 Kommentaari

Komenteeri postitust

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga