Hede Kerstin Luik

metsarada_kaks_3Mõtle korra tagasi oma elule. Mõtle, kuidas sa oled liikunud just siia, kus sa täna oled. Miks teed tööd, mida täna teed? Kuidas kujunesid suhted, mis on ja on olnud olulised? Kuidas jõudsid oma tänasesse koju?

Tõenäoliselt pole Su tee – nagu enamikel teistelgi – olnud sirgjoon. Ilmselt saad Sa ka välja tuua mõned eriti tähtsad otsused, mis on tugevasti kujundanud seda, kes ja kus sa täna oled. Enamus meist räägib sellist oma elu lugu – endale, ja vahel ka teistele.

Aga kui tõesed need meie lood tegelikult on? Kas me päriselt ka teame just neid paari-kolme pöördepunkti, mis muutsid kõike ja tegid meid selleks, kes täna oleme?

Psühholoogia ütleb, et nii see pole. Mispärast siis?

Klassikalises psühholoogiaeksperimendis uurisid Michigani Ülikoolis Richard Nisbett ja Timothy Wilson juba 1977. a just seda, kui hästi inimesed mõistavad oma tunnete, mõtete ja käitumise taga asuvaid tegelikke põhjuseid*. Nad lasid tudengitel vaadata sama filmi kahes grupis. Üks grupp vaatas filmi rahus ja mugavalt. Teise grupi filmivaatamist saatis perioodiliselt häiriv ehitusmüra. Muuhulgas küsisid nad pärast teise grupi käest ka seda, kui palju ehitusmüra segas nende filmielamust. Ootuspäraselt vastasid osalejad, et müra häiris tugevalt ja neile oleks filmivaatamine meeldinud märksa rohkem ilma häiriva segamiseta. Üllatuslikult aga, kuigi osalejad arvasid, et müra häiris nende filminaudingut, see tegelikult polnud nii. Mõlema grupi osalejate hinnangud oma filminaudingule olid samad.

Nisbett ja Wilson jõudsid järeldusele, et mõtlevate olenditena tahame teada, kuidas ja miks asjad toimuvad ning seetõttu loome pidevalt teooriaid, mis suurepäraselt seletavad toimuvat. Reaalselt pole me neid teooriad testinud ja need on seega väljamõeldised, mis oluliselt rohkem tuginevad meie uskumustele kui tegelikkusele.

Sarnane lugu on meie oma looga. Tagasivaates anname sündmustele tähendusi ja loome seoseid, mida tegelikkuses tingimata pole. Loome pealtnäha loogilise ahela, mis vastab meie uskumustele sellest, kuidas maailm toimib. Läbi selle anname endale nii vajaliku ennustatavuse ja kontrolli illusiooni.

Hea uudis siinjuures on see, et seda “oma elu lugu” on seega võimalik muuta. Saame anda oma teekonnale uusi tähendusi, leida uusi maamärke. Loome uue “oma loo”, sellise, mis paremini toetab meid meie tänastes vajadustes. Hea on seda “oma lugu” uurida ja taasluua kellegagi koos.

Teraapiatöös kohtan sageli kliendilt lauseid nagu “Olen alati….”, “Mina ei saa/ei oska…”, “Minu elus mitte kunagi…”, “Mul ei olnud valikut”. Need on viited sellele, et taustal on käimas mingi Lugu. Sageli pole rääkija ise sellest teadlikki, ja samas see lugu valitseb tema üle. See sisemine stsenaarium määrab, milliseid valikuid ta teeb ja isegi seda, kuidas ta end nende valikute juures tunneb.

See võib olla midagi nii lihtsat, nagu usk, et “ma pole sportlik”. Või midagi hoopis sellist, nagu “olen loodud üksikuks ja ei oska lähisuhtes elada”.

Ühe kliendi puhul, nimetame teda Elinaks, oli kooliaegse kehalise kasvatuse õpetaja võib et heatahtlikust nöökimisest saanud vastumeelsus igasuguse liikumise vastu. Kooliaegsest häbist oma keha pärast kasvas lugu eraldatusest, oma tervise ja keha vajaduste eiramisest. Täiskasvanuna sai lugu “ma pole lihtsalt sportlik tüüp” ettekäändeks nii eraldumiseks suhetes kui töös kui enda eest (mitte)hoolitsemiseks. Alles tõsine terviserike pani Elina oma arusaamu endast ümber hindama. Uue loo osaks sai meenunud rõõm sõpradega jooksmisest, tantsimisest, ronimisest – mis ju tegelikult kogu aeg alles oli, lihtsalt teise loo taga peidus.

Teine lugu eduka juhiga, nimetame teda Rainiks, räägib mitmekümnest tõhusalt töötatud aastast, kus millelegi töö kõrval ruumi pole. Nüüd kummitava tühjusega tegeldes tuli välja lugu üksildasest poisist väikseks jäänud jakiga, kes lubas endale, et ta ei pea kunagi puudust kannatama. See äratundmine tuletas meelde algse eesmärgi ja nii võimaldas teha nüüd ruumi ka teistele soovidele.

Hea viis oma loo uurimiseks on endalt küsida mõne oma tänase väljakutse kohta küsimusi. Kuidas ma siia sattusin? Miks ma siin olen? Miks ma nii valisin? Mis valikuid ma valisin näha? Miks just nii? Kelle arvamus mind võis mõjutada ja miks? Kes olid mulle eeskujudeks ja miks? Mis mind viis selle valikuni, mis oli eelmisena?

Hea on näiteks ajajoonele üles märkida oma elu lugu. Kus sündisin, millal ja kuhu lasteaeda ja kooli läksin, mis sai peale seda, kes olid olulised inimesed igal perioodil, millal armusin, millal hakkasin suusatama, klaverit mängima – mida iganes… Vaata otsa ka sellele, kui miski lõppes – ja miks. Soovitan selleks võtta suur paber, kasvõi jupp tapeedirullist, teha ühte pikemasse äärde ajajoon ja siis lubada endale mõnuga aega iseenda jaoks. Märgi ära endale esmapilgul eriti olulisena tunduvad momendid ja isikud. Ja siis, mõni teine päev, vaata see uuesti üle, püüdes leida sealt hoopis teist lugu, teisi olulisi momente ja seoseid. Võibolla tahad seda kellegagi koos teha.

Ja seejuures tasub meelde tuletada Nisbetti ja Wilsoni eksperimentides tõestatut: me tahame ja suudame luua endale teooriaid, mis tunduvad loogilised ja tõepärased. Tegelikke põhjuseid meie mõtete, tunnete ja käitumise taga ei saa me sageli kuidagi kontrollida. Küll aga saame endale jutustamiseks valida loo, mis toetab meie tänaseid püüdlusi.

Millist lugu Sina endale räägid? Kuidas see lugu täna Sulle abiks on? Mis võiks veel võimalik olla?

*Nisbett, R., & Wilson, T. (1977). Telling more than we can know: Verbal reports on mental processes. Psychological Review, 84 (3), 231-259 DOI:10.1037/0033-295X.84.3.231

 

Kas artikkel oli kasulik? Liitu uudiskirjaga ja saad kord kuus värsked artiklid oma postkasti…

E-post:

Perekonnanimi: