Kalev Mäesalu

 

LainedTere, Sina, seal teisel pool!

Mul on olnud väga tore nädal. Olen nautinud tööd kolme väga erinevate soovide ja eesmärkidega meeskliendiga. Ja olen tundnud rõõmu suurest hulgast väikestest asjadest. Olen saanud jagada oma kalli elukaaslasega rõõme ja muresid, nii kauneid hetki kui ka ebakindlust ja kõhklusi, kohati hirmegi – no kellel neid poleks. Ja tema on vastanud samaga. Kui ilusad on sellised hetked. Kui tore on olla lähedane, usaldada ennast ja partnerit ning lihtsalt armastada.
Nüüd võtan hetke, et kirjutada Sulle. Tahaksin kirjutada nii, et natuke saaks selgemaks ka see, mis on see holistika. Paljud ei ole sellisest inimelule lähenemisest kuulnudki.

Täna küsin Sinult: Kas elu on Sinu jaoks meeldiv, tore, rõõmustav kogemus? Kas märkad igas päevas midagi uut ja ilusat ja seda ka kõige tavalisemates asjades? Kas maldad vaadata ennast ja oma lähedasi iga päev nii, et leiad midagi erilist ning  üha üllatud? Kas oled elule avatud?

Või on elu Sinu jaoks kannatus ja sa vead oma päevi õhtusse murekoorma all ägades? Kas suudad tunda kõigest rõõmu ja tervitad nii töö- kui puhkehetki või kannatad murede ja hirmude all? Kas surud endas midagi alla, et teistele meeldida, et tublim ja parem näida, et armastust ära teenida? Kas pingutad elu eest, et end vajalikuna tunda? Kas julged kaaslasele tunnistada kui Sul on häbi, kui kardad midagi või oled seesmiselt kannatamas? Ja kas oskad/julged seda teha nii, et partner ei saaks haiget, et ei puhkeks lahing ning lõputu teineteise süüdistamine? Kas surud oma valusaid tundeid sügavale endasse, luues endale nii hingelisi kui kehalisi kannatusi, isegi haiguseid?

Tuntud psühholoog John Bradshaw võrdles pidevalt alla surutud tunnetega elamist sellise ujumisega, kus samal ajal püüad kahe käega suurt rannapalli vee all hoida! Sest mis küll saaks, kui teised näeksid, mis minu sees toimub!?! Kuid seal, iseenese sees, on ka see, mida tegelikult tunnen ja vajan ja mõtlen. Ja nii toimub ka iseenda olemuse allasurumine. Elame oma igapäevaseid elusid välise maski taga kannatades. Kui tihti purunevad pered, kelle kohta kõik ütleksid – see on ideaalne paar! Keegi ei küsi ideaali hoidmise hinda. Ja see on ränk. Kui kumbki ei saa olla see, kes ta tegelikult on ja peab teesklema, et näida. Kui ei jagata oma raskeid tundeid, siis muutuvad ka kaunid tunded pinnapealseteks ja algab võõrandumine. Jaa, küllap kestab veel pikalt näidend teiste jaoks, hinge aga sugeneb tühjus.

Miks me ei julge oma tegelikke tundeid näidata? Sageli ei tunnista me neid endalegi, sest meil on mingid uskumused ja eelarvamused, kuidas on õige elada ja käituda. Ja me püüame säästa teist, kuna meile tundub, et oleme teisele koormaks, kui me ei näita endast alati head külge. Aga näidates vaid head, sulgeme end ka ise oma nõrkustele ja valusatele kohtadele. Ja mida ei taha endas tunnistada, see hakkab peagi silma just teise juures! Ja nii näeme teises järjest enam vigu ning siis algavad mõttes või sõnas süüdistamised. Nii ei kõla väljaöelduna mitte hetke tegelikud valusad tunded, vaid kuhjunud frustratsioon valib pinge väljalaskmiseks näägutamise, õiendamise, etteheidete tegemise tee. Teise ründamine on lihtsam ja alandab lühemas plaanis ka pinget. Samad protsessid toimuvad ka partneri juures ja nii võimendatakse üksteist. Hoopis lihtsam on ju kaitsta end ja süüdistada teist, kui jääda rünnaku all endaks ja näidata välja seda, mida hingepõhjas tunnen. Pruugib vaid ühel kaitsepositsioon sisse võtta kui partnergi leiab end kaevikust. Nii kasvatame teineteisest sõdalasi. Et luua tõelist lähedust ja usaldust, peaksime enese kaitsmisest loobuma ja olles haavatav, avama oma valu partneri ees. Vaid haavatavatena saame olla ehedad ja luua tõeliselt ausat ja hoolivat suhet üksteisega. Kõiki tundeid on võimalik jagada ka niimoodi, et partnerile haiget ei tee, et teda käima ei tõmba… Isegi vihastada on võimalik viisakalt, siis on see lihtsalt „ei“ ütlemine, oma piiridest märkuandmine, millega kaasneb teisegagi arvestav põhjendus.

Paraku on meil hirm, et inimene, kelle eest oma valusaid tundeid peidame, võib meile haiget teha, meid mitte mõista. Ta võib alandada, reeta või hüljata, kui oma varjatud poolt tema ees paljastame. Sellised hirmud ja baas-usaldamatus on tavaliselt pärit lapsepõlvest. Võib-olla väga varasest lapsepõlvest või isegi üsasisestest kogemustest. Lapsena võisime omandada mingid uskumused elu kohta oma vanematelt. Nii kuulsime üha uuesti: „mehed ei nuta“, „tüdrukule ei sobi viha välja näitamine“, „elu on ohtusid täis“ jne. Paika said uskumused, mis on meie ellusuhtumist pikkadeks aastateks mõjutama jäänud. Me kujundasime oma uskumusi ka ebateadlikust lapselikust vaatenurgast lähtudes. Toona tekkinud baasuskumused võisid olla väärad ja eluvõõrad, kuid alateadvuse tasandil on nad tänini toiminud. Nad on aidanud tekitada tunde, et kõike on võimalik kontrolli all hoida mõeldes halva heaks. Paraku on tunnete peitminekaasa toonud ka liigse ettevaatlikkuse ning läheduse ja usalduse vältimise kooselus.

Vanemate kasvatuslik düsfunktsionaalsus võis avalduda väga erineval moel – kellel ei lubatud riskida, kes ei tohtinud abi küsida, kes jäeti hooletusse või hüljati. Nii tegime kogetu põhjal väga suuri järeldusi elu kohta. Õppisime elu ja lähedasi mitte usaldama, oma tundeid ja vajadusi mitte väljendama. Siis tundus see olevat ellujäämiseks tähtis. Lapsena saadud traumad on salvestunud kildudena ja kunagisega sarnane olukord, sarnane mõte või lause, isegi lõhn, aga eelkõige sarnane tunne toimib päästikuna, mis paneb meid alateadlikult käituma sama ebaküpselt kui lapsena. Ja sarnased lahendamata kogemused aina kuhjuvad, moodustades pikapeale tõelisi tunnetepuntraid – komplekse. Meid hirmutab see, mis meis on, kogu see läbitöötamata, mõtestamata ja tõrjutud osa. Tundeenergia, mis pole saanud valla, on kuhjunud pingeteks, närvilisuseks, tühjustundeks. Sellest võisid alguse saada neuroosid, sundkäitumised, meeleolu- ja ärevushäired, depressioon, somaatilised haigused, suhtlemishäired …

Ja me otsime aina vahendeid, kuidas oma kalevi alla peidetud tunnete eest põgeneda. Nii uputame endid erinevatesse sõltuvustesse, alates sõltuvusest mõnuainetest, rahustitest, ravimitest kuni nuti-, söömis- ja seksisõltuvuse ning töönarkomaaniani. Mida me ka ei teeks, ikka muutub see põgenemisteeks enda eest. Kui pole iseenesega head läbisaamist, on raske nautida seda, kes oled ja seda, mida teed.

Ja kõik see toimub vaid sellepärast, et oleme oma VALU, oma alghirmu kasvatanud tema eest põgenedes nii kohutavaks, nii valdavaks. Nii ütleb Robert Augustus Masters oma raamatus „Mina olen mees“, et kõik, mille poole mees oma elus püüdleb, põhineb oma häbi varjamisel. Just sisemise ebakindluse, ebapiisavuse tunde varjamiseks püüeldakse üha suuremate materiaalsete hüvede poole. Ja kas õnne ja armastust saab osta rahaga?

Kuid on ka teine tee – astuda oma hirmudele ja valule vastu. See on julgust nõudev tee. Iga samm selles suunas toob iseenesele ja elu imele lähemale. Pöörata näoga lapsepõlves toimunu poole, uurida seda, tunda lühidalt ja intensiivselt turvalises keskkonnas läbi kunagi liiga raskeks osutunud tunded, taibata, mis läks tookord viltu ja teha elu kohta uued otsustused! Ja siis need praktikas ellu lubada. Tehes seda tööd sügavas lõõgastusseisundis, turvalisel seansil, osutub töö endaga üldse mitte hirmsaks, vaid hoopis väga meeldivaks kogemuseks. Ja ilmneb, et hirmutavad tunded olid vaiba all oleva hiirekese projektsioonid ellu. Aga väga elavad, lausa filmilikud ja dramaatilised projektsioonid! Kõik see hirm, häbi, süü, viha, mis kunagi alla neelatud ja väljendamata jäetud, hoiab kinni ka elujõudu, sest tunded pole saanud oma sõnumit edastada. Aga igal tundel on ju sõnum, mis räägib sellest, kas mingi mu vajadus on rahuldatud või mitte. Raske on elada vanadest kirjadest kubiseva postkastiga, nii ei saa mõista hetke tundeid ega osata lähedase inimese jaoks piisavalt kohal olla. Tunnete läbielamisega saab nende painav laeng vallanduda ning edaspidi meenudes ei kaasne enam valu ning enam ei ole ka seda päästikut, mis paneb sisekonflikti automaatselt väliseks lahti rulluma.  Seni oli lapsepõlves lahenduseta jäänud hingetrauma toonud mõtte- ja energiaväljast ellu aina uusi sarnaseid valutekitavaid kogemusi.

Olen ka ise kogenud, kuidas kunagine lahenduseta valus kannatus hilisemas elus aina uutes situatsioonides kordus, kuni põhjusele iseenda sees alles holistilisel rännakul ligi pääsesin. Kunagine lapsepõlvetrauma ei lasknud kaua üles ehitada toimivat paarisuhet. Blokeerunud tunne saadaks kui aina uusi kirju: „Tegele minuga!“ Kunagises valusas kogemuses kaotsiläinud hingeosa tagasisaamine toob tagasi ka hingerahu, rõõmu, kerguse.

Jah, kas Sinu elus ja selles, mida Sa teed, on piisavalt, veel parem küllaldaselt, rõõmu ja kergust? Kui ei, siis varjutab aeg praegust hetke ning elu paistab koormana, võitlusena. Siis elad valusate minevikukogemuste mõju all või varjutavad ebakindlus ja hirmud usku tulevikku. Holistiline inimesekäsitlus põhineb veendumusel, et inimese tunded, mõtted ja keha on omavahel lahutamatult seotud ja nendega sügavas lõõgastusseisundis tegelemine viib lähemale inimese harmoonilisele olemusele. Holistiline regressiooniteraapia on üks variant, kuidas koormat päris oluliselt kergendada, sest siin pääsed ligi oma algsetele traumadele. Mulle meeldib mõelda, et see on osalt nagu algseadete taastamine! Sest, nagu laulis kunagi „Vennaskond“: „Inimesed kõik on head!“ Teraapia aitab jõuda selleni, mis ei lase meil oma tõelist elu elada. Kui on käes tunne, et ma ei pea enam endast muljet jätma ega olukordi kontrollida püüdma, kui usaldus elu vastu on taastunud ja enese piirid selged, siis võin ka teise inimesega tundeid ehedalt jagada. Siis võin oma suhte üles ehitada nii loomulikult kui need erinevatest suundadest tulevad lained fotol, mis tehtud Sõrve sääre tipus. Ei karda nad ka teise laine vahuharjasid, elavad kirega ja on usaldavalt üksteisele avatud.

Kas artikkel oli kasulik? Kui tellid uudiskirja, saad kord kuus põnevad artiklid ja koolitusuudised oma postkasti. Soovin tellida uudiskirja:

E-post:

Perekonnanimi: