Instituudi juhataja ja koolitaja Marina Eberth jagab meiega oma sügise kirkaimat kultuurielamust valgusfestivalilt Lux Matrix.

Tallinna vanalinna Ladina kvartalis toimus septembri lõpus Valgusfestival. Mina sain sealt elamuse, mis jääb pikaks ajaks hinge ja silme ette. Sattusin festivali avamisele juhuslikult. Avastasin 18.septembri hommikul, et olin Disainiöö avamise maha maganud. Järjekordselt. Samal õhtul astusin kodust välja sooviga Disainiööst siiski osa saada. Täpset plaani mul polnud ja uidates leidsin end Katariina käigus asuvast Kloostri Aidast, kuhu oli kogunenud hulk inimesi. Üks mustakulmuline mees pidas parajasti inglisekeelset kõnet. Ma olin intuitsioonil lasknud end juhtida ja nagu õige pea selgus, olin õigel ajal õiges kohas. Mees, kes kõneles, oli Valgusfestivali kuraator, portugallane Mario Caeiro, kes rääkis Ladina kvartali erinevates paikades olevatest valgustaiestest põnevat juttu. Sain brošüüri endale näppu ja alustasin. Ringkäik mööda kaardile märgitud paiku oli külaskäik võlumaale, milles segunesid tervikuks kunstnike säravad ideed, Tallinna vanalinna salapära ja muidugi pimedusest väga erineval moel esile tulnud valgus. Kirjeldan vaid mõnda eriti erilist hetke.

Dominiiklaste kloostri Ida ristikäigus oli kolme Balti amatsooni, eestlanna Grete Veskiväli, leedulanna Ruta Palionyte ja lätlanna Krista Dintere ühislooming „Reflexio“.

Reflexio

Pika ristikäigu põrand oli kaetud peegliga. See oli nagu jõgi, mille siledalt pinnalt olid näha seinad, lagi, valgused, mis tekkisid ja kadusid – kogu ümbrus. Kohalesaabunud neiu kõneles festivali peamisest põhimõttest – kõik taiesed on interaktiivsed, see tähendab, et vaataja pole pelgalt kõrvaltvaataja, ta saab olla aktiivne osaline. Neiu osutas käigu alguses olevale kastile, milles oli kuhi valgeid plastiksusse, selliseid, nagu haiglates kasutatakse, mida saab kingade peale tõmmata. Tõmbasin sussid saabaste peale ja astusin peegelpinnale. See kümmekond meetrit oli liikumine teises dimensioonis. Ma kõndisin vee pinnal, otse mu jalge all oli vesi, nii selge, et põhjas olevad kivid olid näha. Kloostrimüüride asemel oli mu ümber ruum, millel polnud piire. Aeg kadus, mu endagi mõtted ületasid tavapiire, meenusid mu lapsepõlvesilmad, mis nägid igal pool imesid. Elu on põhjatult sügav. Kõik on võimalik! See oli põnev seisund, muutunud teadvusseisund, väga vabastav ja avardav.

Seadsin sammud Enke hoovi poole ja mõlgutasin mõtteid. Mõni jookseb end oimetuks, mõni hingab, mõni joob joovastavaid jooke, et meelt rahustada ja teadvust avardada, siin muutus teadvusseisund mõne hetkega selle müstilise ruumi mõjul, mis lõi ratsionaalsel loogilisel meelel kohe jalad alt. Aitäh kunstnikele selle erakordse kogemuse eest!

Dominiiklaste Klausuuri kabelis sain osa Helen ja Oskar Tikka „Saladuste raamatust“. Seisin kabeli uksel ja paar trepiastet allpool pimedas ruumis säras punaste laserkiirte võrgustik. Ainus valgustatud paik oli postament ruumi teises otsas, millel valendas avatuna paks raamat. Selleks, et Saladuste raamatuni jõuda, tuli läbida laser-labürint.

 

Laser1

Laser2

Loomulikult tahtsin ma teada, mis selles raamatus kirjas on. Mis on see suur saladus, mille teadasaamise nimel pingutada? Korjasin oma pika seeliku sabad pihku ja asusin teele. Astusin ettevaatlikult, põlvi kõrgele tõstes. Otsisin labürindis soodsamaid kohti, et mitte laserkiirt puudutada. Kui keegi läks laseri vastu, siis andis süsteem sellest häälekalt märku. Põnev ja lõbus oli see teekond. Tundsin end kui action-filmi kangelanna ja olin endaga rahul, kui jõudsin raamatuni nii, et ei riivanud ühtegi laserit. Lugesin autorite kirjutatud teksti: „Mis on Sinu saladus? Tehtud tegu? Edu valem? Miski, millest justkui tahaks rääkida, aga ei tohi.“. Lehitsesin raamatut ja mu ees avanes imeline kollektiivne looming, inimeste siirad ja südamest tulevad tarkused elust, edust, iseendast. Poleks arvanud, et selline asi on võimalik. Lisasin sinna raamatusse ka oma suurima tarkuse. Mida nimelt? See on saladus. Tagasitee oli kuidagi lihtsam. Viipasin rõõmsalt järgmistele labürindis ekslejatele, õigemini kekslejatele, sest osavust nõudis selle läbimine tõepoolest.

Õues sadas imepeenikest vihma. Mõtted keerlesid veel tükk aega äsja kogetu ümber. Tegelikult on terve mu elu olnud teekond, et elu saladust teada saada. Au ja kiitus autoritele, kes oskasid elu sügavmõttelisust sel moel esile tuua.

Vanalinna kooli aias oli üks uskumatumaid asju, mida sel imelisel õhtul nägin – poolakate Joachim Slugocki ja Katarzyna Maleika taies „Maatriksi interferents“.

 

Maatriks

Vanalinna kooli aia suurte puude vahele oli tõmmatud värvilistest laserkiirtest lint. Lint oli pidev ja katkematu ning kooldus ümber puude. Uurisin seda imet lähemalt ja kaugemalt. Millise nipiga saab laserkiire puude ümber koolduma? See lint oli elav, see liikus ja särises tuule ja ülipeente vihmapiiskade käes. Loodus ja kõrgtehnoloogia koos. Kaks täiesti erinevat tasandit, mis omavahel on seotud. Täiesti holistilised mõtted tulid pähe. Ühendvälja kosmiline maatriks ja selle info füüsiline kehastus – loodus. Teadvus, mis sünnitab mateeria. Kõik on kõigega seotud.

Vanalinna kooli aias olid noored agaralt ametis, et ööpimeduses ringiliikuvaid festivalikülalisi kosutada. Sain minagi tassi sooja teed ja koduküpsetatud pirukatüki. Ühine kogemus lähendab. Eestlaste endassetõmbunud tagasihoidlikkus oli asendunud vaimustusega, mida täiesti võõradki sundimatult jagasid. Kas te seda nägite? Kas te seal käisite? Oi, sinna peate kindlasti veel jõudma! Meie vanalinn on nii õige koht sellise festivali jaoks!

Aitäh Valgusfestivali korraldajatele. Jätkugu neil indu oma asja ikka edasi teha. Ootan põnevusega festivali 2016.

Lisainfo sündmuse kohta: https://luxmatrixtallinn.wordpress.com/concept/

Loe ka teiste Instituudi töötajate kultuurielamustest!

 

Kas artikkel oli kasulik? Liitu uudiskirjaga ja saad kord kuus värsked artiklid oma postkasti…

E-post:

Perekonnanimi: