Anu Hermlin

Kas oled endamisi vaikselt naeru pugistanud, kui mõnes järjekordses Holliwoodi linateoses küsib üks tegelane: „Are you okey?“ ning teine vastab, „Yes, I’m fine!“, vaatamata sellele, kas ta on just äsja kaotanud töö, jala, kodu või mõne pereliikme. Mis ka ei juhtuks, ikka olen rõõmus! Ükskõik kui halvasti ka lood poleks, on justkui elutähtis kohustus hoida näol “keep smilingut.” Me vaatame selliseid stseene võõristusega ning imestame, miks ei võiks olla tegelased nendes stseenides pandud käituma nagu inimesed. Miks ei võiks nad öelda ja teha midagi sellist, nagu ütlevad pärisinimesed päriselus?

Järele mõeldes on „I’m fine“ käitumine muutunud poliitkorrektsuseks ka meil, Maarjamaal. Ka päriselus näeme ümberringi inimesi, kes püüavad jätta, nui neljaks, muljet, et nendega on kõik korras. Ka need, kelle põhitoidus on juba aastaid antidepressandid; ka need, kes ei ole aastaid oma hirmude pärast maganud; ka need, kes näevad kurja vaeva, et sooritada igapäevane toidupoeskäik; ka need, kes katsetavad suitsiide…

Kellelgi neist justkui ei oleks abi vaja, sest kõik on korras! Miks tunnistavad inimesed nii harva, et vajavad abi? Isegi teraapiakabinetti tullakse sageli nii, et tõeline tuleku põhjus on küll vajadus abi järele, kuid seda püütakse esialgu ka terapeudi eest varjata. Tundub, justkui inimesed oleksid kokku leppinud „normaalse inimese“ käsitluses ehk „normaalse inimese“ mudelis, millesse ei kuulu kindlasti oma nõrkuse tunnistamine.

Millest see tuleb? Teraapiakabinetti satuvad ju ometi inimesed, kes vajavad abi, kes tulevadki selle järele, kes loodavad koos terapeudiga oma elu rööbastele saada. Miks siis nemadki üritavad nii sageli varjata oma nõrkust ning hoiavad tagasi pisaraid?

Tundub, et tegemist on pika aja jooksul väljakujunenud standarditega ühiskondlikes hoiakutes, mida on raske muuta ning mida ühiskondlik arvamus siiamaani heaks kiidab.

Nõukogude naine ja Saare naine

strongwomanMisiganes me sünniaasta ka poleks, pärineme nõukogude ajast, kus tõeline naine demonstreeris oma sportlikku vormi põldu kündes, tundis end kõrgustesse tõstetuna kraanakabiinis ja hankis seksika päevituse kombainiroolis. Sellest (ja veel varasemast) ajast on meie energeetilisse DNA-sse korralikult sisse programmeeritud tugevusekultus. Nõukogude naine ei saanud endale lubada nõrkust. Ei olnud näiteks võimalik olla nii nõrk, et hügieenisidemete puudumine igakuiselt su elu nädalaks oleks halvanud. Elu pidi ju edasi elama, niisiis tuli sellest probleemist kuidagi üle olla ehk teisisõnu oli vaja olla tugev.
Ei olnud võimalik olla nii nõrk, et lapse sünnitamiseks inimlike võimaluste puudumine oleks pannud laste sündimise seisma. Lapsed pidid edasi sündima, elu pidi jätkuma, seega tuli sünnitusmajade ebainimlikest tingimustest üle olla, oli vaja olla tugev.

Kõik see, mis kuulub meie tänapäevasesse majapidamisse iseenesestmõistetavusega, oli mitte ainult kättesaamatu, vaid kujuteldamatu. Ka toidupoe letid pakkusid naistele äärmiselt piiratud abi. Kuid söök ei jäänud ju tegemata. Ja vaatamata sellele, et kodutööd võtsid meeletu aja, ei jäetud pesu pesemata, vastupidi, seda ka triigiti, sokkideni välja. Niisiis tuli olla tugev ja selle kõigega hakkama saada.

Ja hakkama tuli saada ka selle paratamatusega, et rinnalaste juurest mindi tööle. Ei mingeid mõtisklusi ega arutelusid sellel teemal, mis tagaks lapse suurema turvalisuse või emotsionaalse stabiilsuse täiskasvanuna.

Kõik see ja veel sajad tuhanded nüansid naiste kollektiivses alateadvuses, mängivad meile täna kätte nii, et me ei julge olla naised, ega siiamaani tunnistada oma nõrkust.

Või tegelikult… kuidas see olekski võimalik? Naisele on kaasaegses ühiskonnas jäetud palju rohkem võimalusi ja aega selleks, et enda eest hoolitseda. Majapidamistööde koorem on kordades väiksem. Kuid kas emotsionaalselt oleme seeläbi ka vastav arv kordi vabamad, rõõmsamad ja avatumad? Sageli mitte. Mõnikord paistab, et raudse nõukogude naise mudeli on lihtsalt väljavahetanud karm Saare naise mudel (kõige õigema eestlase võistluselt).

Täiuslikkuse paine

Meie tänapäeva vaba ja võimalusterohke ühiskond on asetanud naise uue koorma alla, kehtestades täiuslikkuse standardi. Paraku haakub see standard meie naiste alateadvusesse nii jõuliselt, et see võetakse vastuvaidlemata, ilma igasuguste protestideta omaks.

Ja nii usuvadki naised, et nad peavad olema täiuslikult ilusad, hoolitsetud, sportlikud, seltskondlikud, edukad, rõõmsameelsed jne. See on standard ja sellele tuleb vastata! Rääkimata sellest, et naisel peab olema täiuslikult korrektne haridustee, täiuslikult puhas ja kaunis majapidamine, täiuslikult tublid lapsed. Kes standardile ei vasta, tunneb end läbikukkununa. Läbikukkumine on aga OUT! SA EI TOHI OLLA NÕRK! SA PEAD HAKKAMA SAAMA! – on tänapäeva naise mantra. Ja hakkama saada tuleb igal juhul, ka üksi!

Me aina naeratame, viskame nalja, oleme seltskondlikud – mitte sellepärast, et see tuleb hingest, vaid eelkõige selleks, et oma valu varjata. Keegi ei tohi su naeratuse alt avastada sinu tõelist valu! Keegi ei tohi teada saada, mida sa tõeliselt tunned! Sest sa tahad olla normaalne inimene, st sa pead jätma vähemalt mulje, et saad hakkama.

Kus on need kohad, kus naiseks kujunemise ajal õpetatakse tüdrukule võimalust olla vahelduseks ka nõrk, oskust mõnikord toetuda kellelegi, kes on su kõrval? Kelle käest peaks tütarlaps omandama suhtumise, et ennast võib aktsepteerida ka ebatäiuslikuna? Kelle käest peaks tütarlaps õppima, et iga naine on armastust väärt? Kelle käest võiks teada saada, et iga naine ongi ebatäiuslik, kuna täiuslikke inimesi ei ole olemas?

Kus õpetatakse tüdrukutele seda, et sugugi mitte alati ei pea hakkama saama? Seda, et abi palumine kuulub inimeseks olemise juurde? Kes kirjeldaks seda, et meil kõigil on aeg-ajalt paha tuju, et mõnikord tahame inimeste eest põgeneda, teinekord jälle tunda end sõpradest ümbritsetuna, ning et see kõik on ok?

Kindlasti ei õpeta seda tüdrukule ema, keda on kasvatanud nõukogude aegne vanaema ning kes on tunnustuse jahtimisest vaevatud ja kurnatud.
Loomulikult ei kuule tütarlapse sellest midagi ka koolis, kus kogu tähelepanu suunatakse aina kõrgemate lattide seadmisele. Kogu koolisüsteem ongi ju sellele üles ehitatud, et koolitada kuulekaid latialistajaid ning tublisid tunnustusenäljas võistlejaid.
Selline süsteem välistab juba olemuslikult võimaluse, et keegi ei jaksa või ei suuda sammu pidada. Kes oma sisimas siiski tunneb, et samm hakkab töntsiks muutuma, on sunnitud oma nõrkusi kiivalt varjama. Vastasel korral saab talle osaks koolikogukonnast väljaheitmine – põlastusväärne suhtumine õpetajate poolt, haletsemine kaasõpilaste poolt.

Kuidagimoodi naiseks

Ometi sirgume me lõpuks kõik täiskasvanuteks (vähemalt väliste näitajate poolest), kasvame kuidagimoodi ikkagi naisteks. Niisiis on naisel potentsiaalne võimalus oma nõrkust aktsepteerima hakata alles täiskasvanuna, siis, kui ta sellist vajadust läbi oma isikliku elukogemuse tunnetama hakkab.

Alles siis, kui naine on aastakümneid rüselnud ja ponnistanud, et välja teenida hädavajalikuna tunduvaid aunimetusi (abituuriumi lahedaim, kursuse seksikaim, sõpruskonna kauneim, magistrantuuri silmapaistvaim, osakonna edukaim, piirkonna tulemuslikem, elu ilusaim, suguvõsa armastatuim jne), jõuab naine lõpuks küsimuseni, kas seda kõike on ikka olnud vaja. Pärast aastakümneid kestnud rööprähklemist hakkab närima küsimus, kuhu jäi oodatud hingerahu? Ja mis on olnud kõige selle hind? Müüdud naer, see tõeline, mis tuleks hingest ja paneks helisema ka teiste hinged? Kaotatud Mina Ise? Kas see hind pole mitte olnud liiga kõrge? Kui sa ühtäkki avastad, et sa enam ei tea, kes sa tegelikult oled, kõikide nende tiitlite all, siis kas see pole hirmutav?

Kui sinult eemaldada kiht kihilt kõik nimetused, tiitlid ja rollid, kes jääb siis järele? Kas sa tunned seda inimest? Olles kogu oma teadvustatud mineviku püüdnud vastata kellegi teise standarditele – kas maski all on üldse enam inimene või hoopis robot?

Sellised küsimused on mõistagi hirmutavad ning tekitavad omakorda vajaduse pugeda uue maski alla – sellise maski, millest ei paistaks läbi kahtlused. Sest vaatamata tekkinud küsimustele ja kahtlustele tahad ikka veel olla inimeste poolt heaks kiidetud. Sa ei ole valmis äratõukamiseks, väljaheitmiseks, sest pole veel jõudu olla üksi. Ja sa ei julge tunnistada, et vajad sellest kõigest läbi tulemiseks abi.

On ju tuntud tõde, et probleemi teadvustamine on esimene samm probleemi lahenduseni jõudmises. Kuid mismoodi see siinkohal võiks aidata, kui oled teadvustanud probleemi, kuid seda on häbi tunnistada? Kui seda ei ole kellegagi jagada? Kui tundub, et mitte keegi ei mõista?

Kas surnud ring? Uued maskid, uued rollid, uus võidujooks uue antidepressandi toel?

Stopp! Siin ongi see koht, kus tuleb peatuda!

Tugevusekultusest läbi

abiTugevusekultusest läbi murdmine ei käi läbi tugevuse. Küll on aga selleks vaja üksjagu julgust – julgust tunnistada oma nõrkust.

Kui sa julged öelda, et vajad abi või et sa ei saa mingil hetkel üksi hakkama, siis ei maksa hakata end pidurdama selliste küsimustega nagu “Kuhu jäävad siis positiivsed kinnitused? Kui ma ütlen välja, et ei saa hakkama, siis sellega ju kinnistan oma seisundit?”

Siinkohal tuleks endale aru anda, kuidas toimib enesesisendus. Juhul, kui pöördud kaotsiläinud Mina Ise ülesleidmiseks terapeudi poole, sellega tunnistades, et ei tule selle ülesandega üksi toime, siis sellega sa mitte ei kinnista oma seisundit, vaid vastupidi – astud suure sammu selles suunas, et sellest vabaneda. Pöördudes terapeudi poole, annad Universumile märku, et oled teinud otsuse astuda uuele levelile, see on teade selle kohta, et senine viis elada ei ole sulle enam vastuvõetav ning sa viid sisse muudatused. Alateadvuses vabaneb justkui pind, selleks, et saaksid sinna anda uusi sisendeid.

Seevastu probleemi eitamine, oma tunnete ja küsimuste allasurumine hoiab sinu energiat kinni, laskmata sul edasi liikuda. Seega just abi vältides ning enda sees peituvaid küsimusi eitades kinnistame oma seisundit. Alateadvus suunab fookuse nagunii meid häirivale probleemile, ja kui üritame tahtejõuga probleemidest „üle olla“, siis justnagu korrutaksime pidevalt mantrat „mul ei ole midagi viga!“, mis kõlab alateadvuse keelde tõlgituna „midagi viga“.

Ettevaatust! Varisemisoht!

Igal asjal ja nähtusel siin ilmas on kaks otsa. Nii on ka tugevusekultus üheks polaarsuseks, mille teiseks otsaks on ohvrimentaliteet. Ohvrimentaliteedist tavatsetakse rääkida ja kirjutada sagedamini, sest see haagib meie ühiskondlike mudelitega paremini. Kirjeldused selle kohta, kuidas ohvrimentaliteeti ära tunda ja õpetused sellest vabanemiseks on inimestele arusaadavamad ja söödavamad just tänu tugevusekultusele.

Nagu räägib Marju: „Kõikjal, kuhu sa ka ei lähe, eeldatakse sinult, et sa oled reibas, vitaalne ja produktiivne. Isegi paljudel eneseabikursustel, mille eesmärgiks on osalejaid ennastkahjustavatest mustritest vabastada, vaadatakse altkulmu nende peale, kes esimese korraga asjast jagu ei saa! Jah, ma tunnistan, et olen elu aeg tundnud end saamatuna. Miks siis arvatakse, et kõik muutub sekundiga? Ausalt öeldes olen end pärast mõnda eneseabikursust tundnud süüdi ja veelgi rohkem saamatuna kui enne. Kuidas ma siis ei saanud enda muutmisega hakkama? Kas ma olen siis lõplikult rikkis?“

Kui selline inimene laseb end heidutada kursusel osalejate kiirematest edusammudest ning jätab abi otsimise katki, võttes teadmiseks, et „asi on lootusetu“, siis varisebki ta ohvrienergiasse. Sealt välja tulla on väga raske, sest ohvril on veelgi väiksem tõenäosus abi küsimiseks kellegi poole pöörduda.

Sellistel puhkudel on tegemist klassikalise olukorraga, kus inimene kõigub kahe äärmuse vahel, olles kord tugevusekultuse haardes ning üritades üle oma varju hüpata, seejärel aga, nähes oma võimetust, püherdades ohvrienergias.

Meil ei ole mingil juhul vaja teha nii meeleheitlikke ponnistusi (hüpata veelkord üle oma varju?), et jõuda skaala teise otsa. Ohvrienergiasse varisedes oleme mustas pimeduses ning abi on taaskord kättesaamatu (ohver ei oska seda vastu võtta).

Seega – tuleb teha selget vahet, millises punktis sa skaalal täpselt asud. Kui jõuad mõistmiseni, et tugevusekultus on sind alla neelanud, siis ürita liikuda rohkem keskele.

Anna endale aru, et sa ei saa olla perfektne, sest inimene ongi loodud olema ebatäiuslik. Proovi endale teha järeleandmisi, loobu enda piitsutamisest, liigsetest nõudmistest ja ülemäärasest kriitikast. Kui näed, et see ülesanne on sinu jaoks raske, küsi abi mõne terapeudi käest. Tea, et eluterve oskus tunnistada oma nõrkusi ning julgus küsida abi nendega toimetulekuks elu on edasiviivad omadused.

Ja pane tähele, et sa ei variseks ohvrienergiasse! Kui lased käed liiga rippu ja kuuled kuklas häält: „tegelikult ma ju teadsin, et mul ei ole mõtet mitte mingil alal pingutada – ma ei saa nagunii mitte millegagi hakkama! Ma olen läbikukkunud!“, siis tea, et oled juba teises servas. Nüüd tuleb astuda kiireid samme, et sealt minema saada! Ohvrimentaliteet on igati pidurdav ning ainuke võimalus sellesse mitte kinni jääda, on lõpetada teesklemine ja küsida abi.

 

Kas artikkel oli kasulik? Liitu uudiskirjaga ja saad kord kuus värsked artiklid oma postkasti…

E-post:

Perekonnanimi: