Liia Loo
Terapeudikoolituse IV kursuse õpilane

LapsepõlvKollakaspruunid lehed langevad õunapuudelt, moodustades hästi hoolitsetud murule kauni kuldse katte. Karge sügistuul paitab puutrepil istuva väikese tüdruku põski. Tema tähelepanu on suunatud aias askeldavale vanapaarile, kellest üks korjab tugevasti räsitud korvikesse sügisõunu ja teine püüab kõrgendatud häälega anda märku oma pahameelest. Selle vanapaariga on tüdruk olnud tuttav vaid lühikest aega, kuid ometi on nad tema lähisugulased: vanavanemad. Kootud mütsikese alt paistavad ulakad lokid, millest ühte tüdruk näppude vahel keerutab. Ta kikitab kõrvu, et mõista õues toimetajate omavahelist dialoogi. Kahjuks tundub sellest jutust tuttav vaid mõni üksik sõna …

Tüdruku hinges valitseb kaos. Ta tunneb ennast nii üksiku ja võõrana. Miski oleks tema sees justkui murdunud. Hing valutab, ta tahaks nutta, kuid pisaraid ei tule, tahaks karjuda, aga häält ei ole. Miks nad mu küll siia jätsid? Kas nad ei armasta mind enam? Need on küsimused, mis keerlevad tema väikeses peas.

See on lugu lapsepõlvest, kus minu halveneva tervise tõttu pidid vanemad võtma vastu väga valusa ja raske otsuse. Elasime tol ajal terve perega kaugel Venemaal, kus kõrged mäed ja niiske õhk kahjustas minu tervist sedavõrd, et ainukene lahendus oli kolida Eestisse. Kolimine ei olnud tollal lihtne ja pika protsessi tõttu sain kogemuse, mis tundus minu vanemate jaoks sel hetkel ainuõige. Tervise taastamiseks plaanitud kogemus aga algatas minus õpperännaku sisemise maailma poole. Paraku on see mind veel tänagi pannud mõtlema lapsepõlvele, kust püüan meenutada päevi vanavanemate või mõne muu lähisugulasega. Iseenesest tundub see kõrvaltvaatajaile täiesti normaalne protsess, kuid me ei tea kunagi, millise jälje jätab nii suur muutus väikse lapse hinge. Mismoodi serveerivad vanemad seda lapsele – see mängib olulist rolli.

Mõni aasta tagasi, kui hakkasin sügavamalt enda sisse vaatama, taipasin, et seesama kogemus lõikas minus läbi võime usaldada ja armastada. Vanemate edukas protsess vahetada Venemaa korter Eesti oma vastu õnnestus ning nende pöördumine tagasi minu juurde vallandas tohutu „kodusõja“ minu ja ema vahel. Ma ei suutnud teda enam endale lähedale lasta ega teda usaldada. Väikse tüdrukuna tundsin, et ta oli mind reetnud. See valu, mida ma tol hetkel tundsin, oli kirjeldamatu, ja mul oli lihtsam seda enam mitte tunda. Mitte tunda enam ühtegi tunnet. Väliselt jätsin kõigile rõõmsa ja väga aktiivse inimese mulje, kuid minu sees oli tohutu kurbus, mis ei leidnud minust kuidagi väljapääsu. See oli tunne, mida ma ka iseendale ei teadvustanud. Ma ei usaldanud tundeid enam kellelegi, ka enesele mitte.

Tänaseks olen võtnud ette teekonna saamaks holistilise regressiooni terapeudiks, et olla oma kogemusega teejuhiks nendele, kes püüavad oma tundeid leevendada ja mõista. Ilmselt tõukas alateadvus mind sellele rajale, et saaksin ka ise enda sisse lõpuks vaadata. See teekond ei ole olnud sugugi lihtne, kuid nüüd mõistan, et see oli hädavajalik. Minu keha karjus appi ja andis aina süveneva stressiga mulle märku, et midagi on valesti. Teekond iseendaga kontakti saamiseks on koorinud minust kiht kihi haaval maha seda paksu seina, mis on aastakümnetega jõudnud kasvada üsna vastupidavaks ja kindlaks. Iga kihiga olen avastanud iseennast aina uuesti ja uuesti. Õpin tundma oma tõelisi tundeid, soove ja hirme ning mõistan, et mul ei ole olnud õrna aimugi, kes ma selline olen. Inimesed minu ümber, ei ole tegelikult näinud minu tõelist olemust ega minu tegelikke tundeid. Kohati tunduvad need tunded ka mulle endale hirmutavad, kuid need on tõelised, ilustamata.

Viimased väga pingelised ja stressirohked kuud on toonud mind oma „hävitustööga“ punkti, kust tahaks kiiruga tagasi keerata. Sees kasvab hirm, mis hoiab mind selles punktis kinni. Minu keha on krampides, kuid hinges mõistan, et olen jõudnud millegi väga suure ja tähendusrikka lävele. Pinged kehas ja hinges on tekitanud tohutut hirmu kogeda uuesti lapsepõlve tundeid ja see on minu südame taas ettevaatlikuks teinud. Hommikul autos muusikat kuulates tabas mind teadmine: minu sees justkui viirusena levinud kartus, et mu usaldust ja armastust kuritarvitatakse, on sundinud mind elus tegema veidraid otsuseid ning pannud käituma vastupidiselt minu tegelikule tahtele. Ma olen alati igatsenud puhast ja tingimusteta armastust, kuid tohtu hirm haavatavuse ees on survestanud mind lükkama endast eemale inimesi, kes on soovinud mulle armastust pakkuda. Nüüd mõistan seda ja seepärast seisab mul ees tähtis valik: kas taas põgeneda või hirmule siiski vastu astuda. Teadmine, millest see tunne pärineb, on õpetanud mul sellele otsa vaatama.

Aknast välja vaadates näen neidsamu kuldseid langevaid lehti, kuid tunne hinges on sootuks erinev sellest, mida tundis see väike tüdruk. Tunnen endas kasvavat jõudu ja tahtmist edaspidi teha südamel põhinevaid otsuseid. Ma mõistan, kui oluline on olnud see lapsepõlve kogemus ja kui oluline oli see õppetund. See kõik on teinud minust tugevama ja teadlikuma inimese, kes on õppinud usaldama oma südant. Pärast kõiki neid aastaid mõistan oma vanemate otsuseid ja sedagi, miks oli see minu jaoks nii vajalik kogemus. Ilma selleta ei oleks ma saanud kasvada selleks, kes ma olen täna. Ilma selleta ei oleks ma õppinud armastama tingimusteta oma vanemaid ning olema tänulik selle eest, et olen sündinud niivõrd kokkuhoidvasse ja armastavasse perekonda. Meie pere iga liige on oma kogemuste ja pagasiga teinud läbi oma teekonna, et kasvada selleks, kes ta on täna. Lihtne on mõista hukka inimesi meie ümber, teadmata nende lugu ja läbielamisi. Tihti ei taha inimesed vaadata sügavamale selle paksu seina taha ega mõista inimese tõelisi tundeid ja hirme.

Ma mõistan, et kõik see oli äärmiselt vajalik. Täna olen arvamusel, et „lapsepõlve trauma“ võib olla hoopis väärtuslik kogemus, mille vanemad meile annavad, sest just sellest kogemusest kasvavad suured asjad.

 

Kas artikkel oli kasulik? Kui tellid uudiskirja, saad kord kuus põnevad artiklid ja koolitusuudised oma postkasti. Soovin tellida uudiskirja:

E-post:

Perekonnanimi: