Kuidas võita hirmu?

21. nov. 2014 | Psühholoogia, Suhtlemine

Postituse autor: Katrin Saali Saul

Ingrid Stahl
Pere ja Kodu, aprill 2012

altTerapeut Katrin Saul räägib valikutest, mida keerulistes olukordades teha saab: “Inimeste suurim väljakutse on reageerida elusündmustele nii, et need ei tooks kannatust, vaid rahu. Teismelised vajavad sel teel sageli vanemate tuge.”

Ideaalis elab teismeline oma igapäevaelu ilma suuremate hirmudeta. Käib koolis ja trennis, suhtleb sõpradega, seab sihte tulevikuks. Ent vahel jäävad noored ängistuse küüsi, mis ei lase elus edasi minna.

Kartsin, et midagi võib valesti minna
Tumedasilmne ja -päine Angeliina (13) tunnistab, et läheb vahel nii närvi, et ei suuda muule mõeldagi.
“Tunnen hirmu selle ees, et midagi võib valesti minna või saan riielda. Näiteks kui olen pikka aega koolist puudunud ega tea, kui kaugele teised on jõudnud. Või kui mõni ülesanne on raske ja ma ei saa kohe aru, mida nõutakse. Kardan ka esineda rahvahulga ees, sest on hirm, et tekst võib meelest minna ja mind naerdakse välja. Vahel tunnen, et minult oodatakse vaid parimat. Sõprade jaoks pole aega. Kogu vaba aeg kulub trennile, mis tekitab kurbust.

Isa sõnad tekitasid komplekse
Väiksena ülekaaluga kimpus olnud Birgit (16) peab end toredaks tüdrukuks, ent nii pole alati olnud. Hirmu on ta tundnud palju. On peljanud, et teda ei võeta tõsiselt. On vaevelnud komplekside käes.
“Väiksena tundsin end ebanormaalsena. Koolis oli kõik hästi, kodus mitte. Mul on väga tore ema, kuid isa on suur halvustaja. Algkoolis olin ülekaaluline ja alati kuulsin kodus isa kriitikat. Põhikoolis võtsin pea iga isa sõna tõsiselt. Siiani on ta sõnad sügaval hinges. Alles gümnaasiumis hakkasin nägema, et mul on ka mitmeid positiivseid külgi: olen viisakas ja sõbralik, tolerantne. Nägin, et kaugeltki kõik pole nii kriitilised kui mu isa. On ka palju sõbralikke inimesi.
Kohmakus sai aastaid tagasi ka trennis komistuskiviks. Ikka olid treeneri teravad sõnad suunatud mulle. Tundsin end häbiplekina. See muutis mind väga vaikseks. Leidsin end koju minnes tihti nutmast. Trennis ei käinud pea aasta.
Lõpuks rääkisin oma murest emale, kes lohutas ja andis nõu psühholoogi juurde minna. Psühholoog soovitas arutada muresid rohkem ema ja sõpradega ning sellest oli abi. Muutusin enesekindlamaks. Ma ei tundnud end enam häbiplekina, vaid toreda kaaslasena.”

Võrdlemine “sööb” enesekindlust
Pealinna-lähedases koolis käiv Martin (15) tunnistab, et aasta tagasi oli ta elus hullult pingeline periood. “Ees olid keskkoolikatsed ning kõik varjutas suur mure, mis saab edasi. Võrdlesin end sõprade ja kaaslastega – kus tasandil on nemad ja kus mina. Poiste seas olid väga tähtsad materiaalsed väärtused. Taktitunnet polnud palju, igaüks üritas teist üle trumbata. Olulised olid riided, telefonid, reisid. Pole vist päris tavaline, et 8. klassis Armani teksades käiakse. Kuna mu pere pole rikkaimate seast ega väärtusta asju, tekkis probleeme. Tihti ei öeldud midagi otse, in your face… aga viltuvaatamist oli tunda.”

Väljapääs on olemas. Lausa kolm!

 

Katrin Saali Saul, psühhoterapeut:

Inimeste suurim väljakutse on reageerida elusündmustele nii, et need ei tooks kannatust, vaid rahu. Teismelised vajavad sel teel sageli vanemate tuge.

Kui teismeline tunneb mingi asja, tegevuse või inimese ees hirmu, siis halvimal juhul ta sulgub ja kardab üksi. Paremal juhul jagab ta hirmu sõpradega. Veel paremal juhul vanematega. Siit tulebki esimene soovitus, mida anda teismelisele – jaga oma hirmu kellegi elukogenuga.
Tundemaailmas kaasneb hirmuga kannatus. Tammsaare ütleb Põrgupõhja Jürka sõnadega, et kannatus teeb õndsaks. Mina ei usu kannatuse õilistavasse toimesse. Kannatus kurnab ja teismeiga on isegi niivõrd keeruline vanus, et igasugune kannatus, mida saab vältida, on kurjast.

Mida vanem saab teha?
Teismelised näevad maailma sageli mustvalgena ning hirmutavad olukorrad tunduvad tihti väljapääsmatud. Arukas täiskasvanu võiks suunata lapse mõtteni, et igast olukorrast on väljapääs, aga selleks tuleb teha valik. Siin on täiskasvanul teismelise elus ülioluline roll – aidata lapsel valida kolme muutuse vahel. Enamasti on see valik raske, ent ühe peab valima. Ka siis, kui esmapilgul tunduvad kõik võimatud. Valimata jätmise või valiku edasilükkamise korral astub/jääb lapse ellu kannatus.

Valida saab kolme võimaluse vahel:

  1. Muuda olukorda.
  2. Mine olukorrast ära.
  3. Muuda oma suhtumist.

Mõnikord on kõik kolm võimalikud, mõnikord vaid üks.

Lahkumine. On olukordi, kus ainus viis vältida kannatust on lahkuda. Alati seda valikut teha ei saa. Laps ei saa jalutada ära oma perest, kus on konfliktid. Aga kui tegu on tegevuse või seltskonnaga, mis mõjub ahistavalt, siis sellest keskkonnast lahkumine võib olla küll tervendav, ehkki lapse seisukohalt näib muutus esialgu maailma kokkuvarisemisena. Mõnikord on parim lahendus vahetada kooli või tulla ära trennist, kus kaaslased on halastamatult kriitilised.

Olukorra muutmine vajab õpetaja või vanema tugevat kaasatust. Teismelised on halastamatult hinnangulised ning oma hinnanguid muudavad nad väga raskelt. Kui koolis on keegi sattunud norimisobjektiks, siis parim abiline on mõistev õpetaja, kes aitab näha teistel hädasolevat last uues valguses. See eeldab head ja avatud koostööd õpilase, tema vanemate ja õpetaja vahel.

Suhtumise muutmine. Kui olukorrast pole võimalik lahkuda ja olukorda ei saa/oska muuta, jääb üle muuta suhtumist. Siin vajab aga teismeline kindlasti täiskasvanu abi, et muuta oma mõtteid ja vaatenurka. Nii mõnegi teismeea probleemi puhul on suhtumise (näiteks ebaadekvaatse minapildi) muutmine esimene samm.

Kas su süda laulab?
Hirmuga kaasneb tihti vältiv käitumine, ent vältimine ei vähenda hirmu. Hirmu vähendab edukogemus. Kõigi kolme näite puhul oli teismelisel tegu madala enesehinnanguga. Vanema abi võiks olla suunatud sellele, kuidas laps saaks selles samas keskkonnas või siis alternatiivses keskkonnas tunda edu, mis tõstaks ta enesekindlust. Laps vajab kasvamiseks kiitust, tunnustust.
Kui hirm on seotud trenniga, võiks endalt rahulikult küsida: kas mul seda ala tehes süda laulab? Kui ala tõepoolest meeldib, võiks seda jätkata kaaslastele vaatamata, austades oma südame kutset, ning ignoreerida kommenteerijaid. Ent kui kaaslastel on olnud nii negatiivne mõju, et süda enam ei laula ning olusid trotsida pole enam mõtet, tasuks mõelda uuele tegevusele või kaaslastele, kes näeksid noort uue pilguga.
Veel võib soovitada teismelistele mõeldud teraapiarühmi, kuhu kogunevad toetava terapeudi silma alla suhetemaailmas erinevate väljakutsetega noored, kes pakuvad üksteisele tuge ja mõistmist. Kuna nad ise on sarnaste probleemidega kokku puutunud, pole nad üksteise suhtes nii valusalt hinnangulised. Teismelisele võib olla see esimene kogemus hoolivast omavanuste ringist.

Julgus proovida uusi asju
Veel soovitan julgustada teismelisi, et nad vaatamata ahistavale hirmule leiaks endas uudishimu proovida uusi asju. Võib olla on just sütelkõnd sinu lapsele? Olen näinud kümneaastast tüdrukut, kes sellega toime tuli ja pärast kiirgas enesekindlusest.
Kui koolikaaslaste väärtushinnangud ei küüni Armani pükstest kaugemale, võiks noor endas otsida seda tugevust, mis võimaldab tal distantseeruda neist inimestest ja leida endale kaaslased, kellega tema väärtushinnangud sobivad. Selleks vajab ta jällegi uut keskkonda – võib-olla väitlus- või tehnikaring, mis koondab noori sisukamate väärtuste pinnalt.
Tihti pole elusündmused need, mis meilt vaiba alt ära tõmbavad, vaid meie reaktsioon neile. Meie kõige suurem väljakutse ongi reageerida elu sündmustele nii, et see ei tooks kaasa kannatust, vaid rahu.

 

Loe ka neid postitusi:

0 Kommentaari

Komenteeri postitust

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga