Marina Eberth (kaasautor)

Selle pealkirja esimene pool võib ärritada. Kriitika ei saa olla ilus, kriitika on valus, isegi kole. Arvatakse, et ei ole inimest, kes vaimustuks kriitikast. Kriitikast õppima, isegi seda nautima, kutsuvad üles juhtimisteooria raamatud. Kuidas on aga lood päriselt, kas nii nagu elus või juhtimisõpikutes?

Psühholoog Voldemar Kolga ütleb, et nii nagu inimesed ja asjad võivad olla ilusad ja inetud, on olemas ka ilus ja inetu kriitika. Sõna kriitika tuleb kreeka keelest (κριτικός kritikós) ja tähendab märkamisvõimet, argumenteeritud analüüsi, tõlgendust, väärtushinnangut (mitte valu tegemist). Just sellisest kriitikast on meil puudu. Tegijad oleksid kindlasti õnnelikud, kui keegi kritiseeriks nende tehtut konstruktiivselt. Probleemiks on sellise kriitika puudus, mitte aga kriitika üleküllus.

Domineerivaks kriitikaks on asjavälised tegurid, nagu kellegi isiklikud huvid, enesekesksus, uhkus, ahnus; võimetus analüüsida asja teistest positsioonidest kui endast lähtuvalt; ei teata kritiseeritava tagamaid; soovmõtlemine; hirm muutuste ees, eelarvamused, hirm eksida, mitte erineda arvamusliidrite seisukohtadest. Isegi majanduslikud ja poliitilised eelistused võivad olla kritiseerimisel olulised. Ei ole ime, et ilusat ja head kriitikat on vähe, rohkem puutume kokku halva kriitikaga, mis muidugi ei meeldi kellelegi. Ilusa ja kasuliku kriitika tegemine nõuab suurt pingutust. Kergem on rääkida aiaaugust, mitte asjast endast. Kriitika tegemine on aga suur väljakutse ja ajutegevust stimuleeriv tegevus, mis on mõnus.

Marina Eberth, holistiline terapeut, Holistilise Teraapia Instituudi looja, juhataja ja koolitaja, lisab:

Kriitika ei kao meie elust, selle eest põgeneda või rusikatega vastu vehkida on mõttetu. Hoopis mõistlikum on õppida kriitikaga hakkama saama. Me haavume teiste inimeste arvamustest. Ükskõik, mida sa ka ette ei võtaks – sa ei saa kontrollida seda, mida teised sinust mõtlevad ja mida nad sinust räägivad.

Mida saab kontrollida?

Sinu teha on see, kuidas sa kriitikat vastu võtad, mida sellest õpid ja kuidas sellele vastad. Lisaks eelnevale veel üks oluline oskus: lasta minna sellel valul, mida kellegi arvamus on sinus tekitanud. Holistilise maailmavaate üks aluspõhimõte on „Mina olen maailma peegel ja maailm on minu peegel“. See tähendab, et ma ei näe maailma mitte sellisena nagu see on, vaid sellisena nagu ma ise olen. Holistikas on kõige aluseks inimese minapilt, see kuidas sa iseennast tajud ning kuidas sa maailma ja teisi inimesi näed ning tõlgendad.

Miks kriitika on tihti valus?

Kui elu tundub valulik ja keeruline ning inimesed on sinu suhtes kriitilised, siis tasub heita pilk iseendasse ja küsida „Miks ma nii tunnen?“ ning „Kui kriitiline olen mina iseenda ja teiste vastu?“. Endasse teadliku pilguga vaadates leiame Sisemise Kriitiku. Sisemine Kriitik kujuneb varases eluetapis. Koos kõneoskuse arenguga võtab laps endasse neid ootusi, käske ja keelde, mis on tema kasvukeskkonnas.

Laps õpib eluga hakkamasaamist ja tema vanemad õpetavad seda talle just nii hästi, kui oskavad, andes hinnanguid, keelates, hoiatades ja häbistades. Lapse arusaamine iseendast peegeldab seda, mida ta ümbrusest enda kohta kuuleb, ja kindlasti ka seda, mida ta kuuldust iseenda kohta järeldab. See info, mis algselt peegeldab reaalsust, saabki sisereaalsuseks, mis omakorda hakkab mõjutama nii seda, milliseid otsustusi laps teeb iseenda ja elu kohta kui ka seda, milliseid valikuid ta elus teeb.

Näiteks: Jüri isa arvab, et poeg pole piisavalt tähelepanelik ja kiirustab liialt, kui nad koos mingit tööd teevad. Isa näitab Jürile, kus ta vigu teeb ja ütleb talle, et ta on pealiskaudne ja hooletu. Isa tahab pojale head: et ta oleks korralik, süstemaatiline, tark ja edukas. Jüri kuulab isa ja tunneb, et ta on vilets, saamatu ja rumal. Lapsepõlves peetud dialoogid saavad sisedialoogideks koos lapse loogikavigade ja emotsionaalsete järeldustega. Need tulevad täiskasvanuikka kaasa, sisedialoogist on saanud igapäevane sisemonoloog, meie igapäevased mõtted, milles me Sisemise Kriitiku häält enam üldse ei erista.

Need lapsepõlve sisedialoogid suunavad meie käitumist täiskasvanuna, kuni me neid ei ole teadvustanud ja muutnud. Kui täiskasvanu hakkab märkama seda sisemist kriitilist häält, kes pidevalt teda kamandab, arvustab ja hinnanguid annab, siis see hääl kasutab tihti samu sõnu ja intonatsiooni, mida kasutasid ema, isa või keegi muu autoriteetne kasvataja.

Peegliprintsiip töötab kogu aeg – kui keegi sind kritiseerib, siis kuuleb seda ka su Sisemine Kriitik. Kriitikale, nii põhjendatud ehk toetavale kui ka põhjendamata ehk lammutavale kriitikale, on kolme tüüpi reaktsioone.

Alistuv. Domineeriv tunne on hirm. Sisemine Kriitik hakkab sind ennast nüpeldama ning see on topelt valus, su enesehinnang langeb veelgi. Püüad iga hinna eest vältida konflikti tekkimist ja oled selleks nõus iseennast reetma, oma väärtusi ja vajadusi eirama. Alistud hirmust konflikti ees.

Agressiivne. Domineeriv tunne on viha. Asud end kaitsma ning vastast ründama. Sinu eesmärk on konfliktne olukord võita. Kui sa asud vasturünnakule, saab suure tõenäosusega pihta teise inimese Sisemine Kriitik ja siis läheb olukord kontrolli alt välja: tegemist on lahinguväljaga, kus täiskasvanuid enam pole – kaks haigetsaanud last klobivad teineteist ja väidavad, et teine lõi valusamini. Tavaliseks tulemuseks on suhteprobleemid.

Adekvaatne. Domineeriv tunne on empaatia. Sa oled enesekindel ja avatud teisele inimesele. Sa kuulad rahulikult ja võtad teadmiseks selle, mis on kriitika saatja jutus sinu jaoks õpetlikku, ja saad seda talle rahulikult tunnistada, olles talle tänulik. Empaatia hõlmab tingimata ka empaatiat enda suhtes. See tähendab, et sa jääd endale truuks, väljendades sedagi, kui sa ei ole sel hetkel valmis saatja kriitikat vastu võtma või seda, et kriitika teeb sulle haiget.

Kaks esimest reaktsiooni ei aita olukordi lahendada, sest märkamata on tegelik kurja juur – Sisemine Kriitik. Ilma Sisemist Kriitikut tundmata ei ole võimalik vahet teha, kus on pahatahtlik kriitikanool, kus heatahtlik tagasiside. Valu ei lase näha ega vahet teha.

Kuidas aga kolmanda reaktsioonitüübini jõuda, et kriitika valust saaks kriitika ilu?

Täiskasvanueas on tähtis oma Sisemist Kriitikut tundma õppida, et oleks võimalik temaga dialoogi pidada, temaga sõbraks saada. Tähtis on mõista, et Kriitiku algseks ülesandeks on olnud aidata sul elus paremini hakkama saada. Ta on sind kaitsnud häbi ja valu tundmise eest, aidanud olla imetletud ja heaks kiidetud, aidanud saada paremaks, pannud tegutsema ja saavutama. Niikaua kui sa pole oma Sisemisest Kriitikust teadlik, juhib tema sind ja su elu.

Sa oled väga valvas ja tunnetad kriitikat ka seal, kus seda võib-olla polegi. Kriitik hoiab su enesehinnangu madala, ei luba sul elus riskida, ta takistab su loomingulist ja vaba väljendust, sest sa kardad vigu teha. Peegliprintsiip töötab ka nii: su Kriitik kritiseerib sind, aga sina peegeldad selle maailma tagasi ja kritiseerid teisi.

Kui saad Kriitikuga sõbraks, ei tee väljastpoolt tulev kriitika enam talumatut valu. Sa hakkad vahet tegema, tunnetama selgeid piire iseenda arvamuse ja teise inimese arvamuse vahel. Sul on võimalik olla täiskasvanu, analüüsida olukordi kainelt ja rahuga, võttes kriitikat kui teise inimese arvamust. Sa oled võimeline sellest võtma enda jaoks õpetliku, jättes kõrvale selle, mis sinu endaga kokku ei sobi.

Kui sa oled Kriitiku hääle endas ära tundnud, siis saad teda taltsutada ja temast saab sinu abiline, kes kui heatahtlik ja tark lapsevanem hoiatab sind tõelise hädaohu eest. Kuid teiste inimeste kriitika pole ju tõeline hädaoht, see on võimalus õppida, areneda, ja see on ju ilus.

Kas ebameeldivat kriitikat ja teiste etteheiteid on võimalik vältida?

Koolitaja Romet Nael firmast Ren Koolitus ütleb, et sellistes kohtades, kus on tegemist suhtlemisega, on probleem juba sinna sisse kirjutatud. See on täiesti loomulik, siinkohal pole küsimus selles, kas tuleb, vaid millal tuleb.

Enamik inimestest õpib oma kogemustest, vähesed suudavad õppida ka teiste kogemustest. Hiljuti oli tule all üks tubli restoranijuht, sest tema töötajad kritiseerisid Facebookis avalikult restorani kliente. Sellest tuli päris suur skandaal ja oma aseisukohti avaldasid mitmed arvamusliidrid. Samas võib aga kindel olla, et nüüd on selle restorani töötajate lepingus sees punkt, et avalikult ei tohi kliente kommenteerida, varem poleks ju seepeale tuldud. See on sama nagu hoiatus, et kassi ei tohi mikrolaineahjus kuivatada. Normaalne inimene ei tule selle pealegi, aga üks inimene ükskord tuli, ja nüüd on see punkt olemas, vältimaks järgmisi juhtumeid.

Kriitika on kasulik siis, kui ta on konstruktiivne ja sellest on midagi õppida. See, kas inimene teeb sellest omad järeldused või reageerib emotsionaalselt, on kinni juba tema lastetoas.

Miks me kipume kriitika edastajat ründama?

Viive Einfeldt Eesti NLP Instituudist selgitab: Me eitame kriitikat ja ründame “sõnumitoojat” seetõttu, et me klammerdume mitteteadlikult arusaamise/uskumuse külge, et me peaksime olema täiuslikud (aga ise tean ka, et ei ole), ja meid ärritab, et keegi selle ka otse välja ütleb. Kriitika teeb haiget vanadele haigetsaanud kohtadele meie täiuslikkuse puudusest (eks me ole kuulnud terve elu, milles kõiges me pole piisavalt head). Nii kui inimene saab teadlikuks sellest, et ta ei peagi olema täiuslik (või siis on juba täiuslik kõigi oma puudustega), kaob valulik reageering väljast tulevatele hinnangutele. See olekski lühike vastus pikale teekonnale iseendas.

Artikkel ilmus ajakirjas “Iluguru”, juuli 2013.

 

Kas artikkel oli kasulik? Liitu uudiskirjaga ja saad kord kuus värsked artiklid oma postkasti…

E-post:

Perekonnanimi: