Kadri Sakala

Eesti Naine, september 2015

Inimesed tulevad teraapiasse kui nad tunnevad, et on kas enda või kellegi teisega konfliktis. See, mille pärast kakeldakse, on pealispind. Tegelikult on nad kaotanud kontakti iseenda või selle teise inimesega. Konflikt on lihtsalt kontaktikaotuse tagajärg, protest selle vastu, et ei tunta ennast turvalises ühenduses teise inimese või iseendaga. Konflikt pole halb, konflikt annab märku sellest, et olemasolev käitumisviis enam ei toimi ja vaja on muutust. Kui me ei oska näha konflikti positiivset sõnumit, tunneme eraldatust teistest ja/või iseendast ning see põhjustab hirmu ja valu. Kontakti hoidmiseks on vaja olla teadlik asjaoludest, mis takistavad meil tundmast ühendust ja samuti nn tööriistadest, mida kasutada konfliktisituatsioonis selleks, et kontakti taastada.

Miks kontakt ära kaob?

kontaktMe kõik võtame oma lapsepõlvest kaasa pagasi, kuhu on sisse pakitud neli olulist asja: meie rahuldamata vajadused, kaitsekäitumised, kaotatud osad ja armastuse kuvand. Hoolimata sellest, et vanemad andsid endast parima, ei suutnud või ei osanud nad anda meile päris kõike, mida vajasime.

Me hakkame oma pagasit juba sünnist alates täitma erinevate rahuldamata vajadustega nagu: „Ma vajan rohkem turvalisust/austust/tunnustust/füüsilist lähedust/ jne“. Me võtame rahuldamata vajadused oma suhetesse kaasa ja ootame eelkõige teistelt nende vajaduste rahuldamist.

Õpime väga varakult end kaitsma emotsionaalse ja füüsilise valu eest. Kaitsmine aga tähendab lõhet enda ja teiste vahel, see loob konflikti ning eraldatusetunnet. Näiteks kui tuleme perekonnast, kus oli palju tülisid ja ebaturvalisust, siis õppisime olema head lapsed, kes hoiavad kõike kontrolli all. Või õppisime hoopis nalja tegema, et olukorda kontrolli all hoida naljaga inimeste tähelepanu kõrvale juhtides. Kaitsekäitumisi võib olla palju. See võib olla karjumine, see võib avalduda mõne kehalise sümptomina, näiteks pea hakkab kohe valutama või füüsiliselt hakkab nii paha, et ei saa enam suhelda. See võib olla koristamine, uudiste lugemine, töösse sukeldumine jne.

Kuna kaitsekäitumised on erinevad, siis kaitsekäitumised, mida lapsepõlves õppisime, võivad hirmutada meie partnerit, mille tagajärjel võime kaotada temaga kontakti. Universum suunab kõik oma energia tervenemisele. Lapsepõlves pidime kohanema oma perekonnaga ja õppisime kaitsekäitumisi, mis toimisid meie perekonnas, aga saades täiskasvanuks püüab Universum meid tagasi suunata algse terviklikkuse juurde. Seetõttu viib ta meid kokku inimestega, kes toovad meis need lapsepõlvetunded välja, aga (ja?) kellega need kaitsekäitumised enam ei toimi.

Meil on vaja õppida, kuidas jääda turvaliselt ühendusse ja hoida tasakaalu teise inimesega ka siis, kui asjad ei lähe plaanipäraselt. Seda tehes saame me jääda teise inimesega kontakti.

Me tuleme siia ilma võimega tunda naudingut ja mõnu oma kehast ning meeltest. Väikesed lapsed käivad ringi, nokivad nina ja vaatavad nabaauku või sügavad ennast kusagilt. Nad vihastavad, nutavad, puudutavad oma keha, tahavad tähelepanu, lollitada ja mängida. See tundub mõnus ja loomulik, kuni hakkame saama sõnumeid: „Ära tee seda!“ või „Keegi ei tahaks sind, kui Sa niimoodi teed“, „See on vale! See on õige!“ Selle tulemusena hakkame blokeerima oma terviklikkust. Perekonda ja ühiskonda sobitumise nimel õpime ennast kaitsma ja koos sellega ohverdama osi iseendast. Suureks saades ütleme mitte oma tõde, vaid neid samu fraase, mida öeldi meile lastena.

Igaühe jaoks tähendab õnnelik perekond midagi erinevat. Me saame oma armastuse kuvandi inimestelt, kes armastasid meid esimesena, enamasti emalt ja isalt. Täiskasvanuna valime partneri, olemata ise sellest teadlik, oma hooldajate positiivsete ja negatiivsete omaduste järgi. Näiteks: kui meil oli ema, kes oli kriitiline ja külm, siis tunneme alateadlikku külgetõmmet inimeste vastu, kes meid kritiseerivad ning on külmad.

Kõik need eelnevad neli komponenti tulevad meiega suhetesse kaasa ning mõjutavad iga meie mõtet, sõna ja tegu.

“Vana aju” ja “uus aju”

Harville Hendrix räägib „vanast ajust“ ja „uuest ajust“. Vana aju all peab ta silmas ajutüve ehk roomaja aju, mis tegeleb enesesäilitamise, reprodutseerimise ning eluliste funktsioonidega nagu hingamine, magamine, vereringe jne ja ka limbilist süsteemi ehk imetaja aju, mille ülesandeks on emotsioone tekitada. Uueks ajuks nimetab ta ajukoort (mõtlemine, otsustamine, info korrastamine jne).

Vana aju töötab alati esimesena. Näiteks kui siseneme ruumi ja kohtame uusi inimesi, siis ta skaneerib pidevalt ümbruskonda, kas on turvaline rääkida, liikuda jne. See toimib justkui radarina. Küsimus, mis ta suhtes esitab, on: „Kas ma saan sind usaldada? Kas Sa oled minu jaoks olemas?“ Kui me ei tunne ennast turvaliselt, siis käitume nii nagu kõik teised olendid siin maailmas – me kas võitleme või põgeneme.

Aju on disainitud selliselt, et kui me ei tea teise inimese käitumise põhjuseid, siis meie aju mõtleb need ise välja. Üks tüüpiline näide. Kui Sa ei reageeri mu telefonikõnedele ja ma ei tea miks, siis ma mõtlen välja loo, et Sa väldid mind. Ja need lood, mida me ajud välja mõtlevad, viivad meid võimuvõitlusesse.

Lähisuhtes mõeldakse sageli mõtteid: „Ma olen koos vale inimesega“, „Me oleme liiga erinevad“, „Sa oled muutunud.“ Me ei näe, et muutunud pole mitte teine inimene, vaid kuvand, mille temast ise oleme loonud.

Võitle või põgene 

Osa inimesi, tundes end ebaturvaliselt, hakkavad energiat maksimeerima ehk üle funktsioneerima. Nad räägivad palju, küsivad palju küsimusi, teevad palju häid tegusid. Nende energia läheb välja, et parandada probleemi. Nad lähevad tegutsemisrežiimile. See on võitlemise mentaliteet. Niimoodi reageerib umbes pool inimkonnast.

Teine pool reageerib hirmule vastupidiselt – nad minimeerivad energiat ehk alafunktsioneerivad, hoides oma energiat sees. Nad tõmbavad oma pea sisse nagu kilpkonnad ja väldivad suhtlust, põgenevad sündmuskohalt, jäävad kauem tööle, väldivad probleemist rääkimist; minimeerivad selleks, et tunda end turvaliselt.

„Kas sul on raske mõista, et ma vajan rääkimist ja probleemi lahendamist? Me peame rääkima. Me peame lahendama.“ – räägib ülefunktsioneerija.
„Kas Sul on raske mõista, et ma vajan rohkem aega ja ruumi? Mine ära. Jäta mind rahule. Lase mul olla.“ – räägib alafunktsioneerija.
Seda nimetatakse paralleelseks monoloogiks, milles mõlemad räägivad ja kumbki ei kuula. Mõlemad kannatavad, sest tunnevad end üksinda ja mittemõistetuna.

Me võitleme või põgeneme, et tunda ennast turvaliselt. Tavaliselt lähevad omavahel suhtesse ülefunktsioneerija ja alafunktsioneerija, kes vastastikku oma kaitsekäitumisega teineteist käivitavad. Alafunktsioneerija tunneb, et teda kontrollitakse, lämmatatakse, kritiseeritakse ning tunneb ohtu, et ta kaotab iseenda. Ülefunktsioneerija tunneb, et teda ignoreeritakse, ta pole tahetud, ta on nähtamatu ning mitteoluline.
Mida rohkem seda dünaamikat jätkatakse, seda rohkem tuntakse eraldatust teineteisest. See on mõlemale osapoolele hirmutav ning teeb hingele haiget.

Miks me kardame lähedust?

Me kõik vajame ja tahame lähedust, aga samas tunneme hirmu selle ees. Me kardame taaskogeda lapsepõlves läbielatud valu. Meie ärevustase võib tõusta olukordades, kus tunneme suurt lähedust. See on märk sellest, et need kogemused on meil olemas, me lihtsalt ei pruugi neid lapsepõlvest mäletada. Me kanname endaga kaasas erinevaid lugusid. Näiteks: „Kui ma räägin Sulle isiklikke asju oma pere kohta, siis Sa mõistad mu üle kohut või kasutad seda infot minu vastu.“ „ Kui ma räägin Sulle isiklikke asju, siis Sa ei taha enam minuga koos olla või teed minu üle nalja.“ Need lood käivitavad meie aju.

Kui me ei oleks saanud minevikus haiget, siis me näiteks julgeksime avaldada oma arvamust, küsida tähelepanu või abi, sest meid ei huvitaks, mida keegi meist arvab. Aga me õppisime lapsepõlves, et ma ei meeldi Sulle, kui ma võtan liiga palju tähelepanu endale. Ma ei meeldi Sulle, kui ma avaldan oma arvamust. Need hirmud tulevad üles, sest nad on kusagil meie ajusse salvestunud kogemustega.

Kui me ei tunne ennast suhtes piisavalt turvaliselt, siis võtame kaitsepositsiooni ja ei suuda enam kuulata teist inimest. Me võime interpreteerida oma hirmudest lähtuvalt kellegi teise juttu ja meie vestluspartner ei tunne, et teda kuulame. Mõistes, et konflikt on lihtsalt muutus, mis püüab aset leida, saame õppida, kuidas muuta oma lapsepõlvest kaasa võetud kaitsekäitumisi, mis takistavad meil tundmast ja kogemast lähedust.

Kuidas jääda kontakti?

Kontakti aitab jääda kuulamis- ja rääkimisoskus. Enamik meist ei ole keerulises olukorras head kuulajad. Et ühendusse jääda, peame õppima ületama silda oma maailmast teise inimese maailma – meie laste, sõprade, vanemate ja partneri maailma – ning teada saama, mis tunne oleks seal maailmas olla. Olles teise inimesega kontaktis, on meil võimalus hakata tooma muutust pingelisse olukorda. Kõik inimesed kõlavad loogiliselt, kui me lihtsalt kuulame neid piisavalt kaua. See ei pruugi tähendada, et nendega nõustume või et meile meeldiks see, mida nad räägivad.

Muutus algab meist endist. Kui soovime muuta konflikti kontaktiks, on meil vaja kuulata teist inimest ilma vahelesegamata ning hinnanguid andmata. Proovida leida oma kaaslase jutus loogilisust ja mõista, miks ta tajub maailma selliselt nagu ta tajub; vaadata maailmale läbi tema silmade ja kogemuste ning ette kujutada, mida ta võiks sealjuures tunda. Kuulamise ajal me ei räägi kaasa ega küsi teiselt midagi enne, kuni too on oma jutu lõpetanud.

Alustades ise rääkimist, on oluline vältida süüdistamist ja oma hirmude projitseerimist teisele. Seetõttu on vajalik kasutada „mina“ keelt –
mina tunnen kurbust/viha/reedetust/häbi/süütunnet“ jne
minu lugu, mida endale räägin, kui niimoodi käitud on, et Sa ei austa mind/Sul on keegi teine“ jne
minu reaktsioon, kui ma endale niimoodi ütlen, on mossitamine/eemale tõmbumine/ründamine“ jne
minu hirm on, et Sa ei armasta mind/Sa jätad mu maha/me lähme lahku“ jne
minu vajadus on tunda ennast turvaliselt/armastatuna“ jne.

Kui suudame rääkida „mina“ keeles ja teist kuulata, proovides mõista, siis suudame jääda üksteisega ühendusse. Mõistes teist inimest ei tunne me enam vajadust ennast kaitsta ja saame tunda rahu, turvalisust ja olla mina ise. Nii nagu tõeliselt soovime olla – ainulaadsed, hoolivad ja armastavad.

Kontakt on see, mis tervendab.

www.kadrisakala.ee

 

Kas artikkel oli kasulik? Liitu uudiskirjaga ja saad kord kuus värsked artiklid oma postkasti…

E-post:

Perekonnanimi: