Kert Grünberg

 

Artikkel on lühikokkuvõte Pia Mellody raamatust „Facing Love Addiction“. Eesti keeles on ilmunud Pia Mellody raamat „ Facing Codependence“ (eesti keeles „Kaassõltuvus“) kirjastuselt Väike Vanker 2007.

Kui sulle tundub, et sa armud kogu aeg „valedesse“ inimestesse, siis võib juhtuda, et sa kannad endas alateadlikku mustrit, mida Pia Mellody nimetab enda raamatus lähedusest sõltuvaks või lähedusest hoiduvaks käitumismustriks. Mõlemad mustrid on tihedalt seotud kaassõltuvusega ja saavad alguse varases lapsepõlvest. Lähedusest sõltuv inimene on valmis kannatama „armastuse nimel“ emotsionaalset või isegi füüsilist vägivalda, kuna tema hirm jääda üksi on suurem kui hirm alanduse ja kannatuse ees.  Lähedusest hoiduv inimene soovib suhtesse astuda ainult osaliselt kuna tal on väga aktiivne elu väljapool suhet. Tal on sisemine vajadus kanda vastutust, mis tagab talle suhtes kontrolli. Tal hirm liigse läheduse ja emotsionaalse lämmatatuse ees, mistõttu tal on soov hoida suhe võimalikult rahulikuna ja madala intensiivsusega. (Loe ka eelmist artiklit samast sarjast “Armastus või sõltuvus?” )

Lähedusest sõltuja

Tema peamine tunnusjoon on see, et ta kulutab suhtele oluliselt rohkem aega kui iseendale. Suhtes olles unustab ta ära ja jätab tagaplaanile kõik selle, mis enne partneriga kokku saamist oli tema jaoks oluline – nagu näiteks sõbrad, hobid, lapsed eelmisest suhtest jne. Ta kipub idealiseerima oma partnerit ja seab talle alateadlikult ebarealistlikke ootusi.

Lähedusest sõltuv inimene pärineb perekonnast, kus vanematel ei olnud laste jaoks aega ega sisemist soovi neid tundma õppida. Nende tähelepanu oli täielikult hõivatud enda probleemidega. Võis juhtuda, et lapse peamine hooldaja oli kogu aeg tööl või tal olid joomahood. Võib olla oli lapsel ainult üks vanem, kes oli kas väga haige, kogu aeg tööl või alkohoolik. Kuna hooldajad olid hõivatud, siis oodati lapselt asju, mida eelkooliealine ja algklassides laps ei peaks tegema – nagu päevade viisi üksi olemine, ise lasteaeda minemine, endale söögivalmistamine või nooremate õdede-vendade eest vastutamine jne. Alateadlik sõnum, mille laps endaga kaasa võttis oli see, et ta pole oluline ega väärtuslik sellena kes ta on. Laps tundis end emotsionaalselt ja füüsiliselt mahajäetuna.

Selleks, et olukorraga hakkama saada ja tähelepanu vääriline olla, õpib ta pingutama ja temast saab tubli laps. Kui temas kaob usk, et ta on väärt positiivset tähelepanu, aktsepteerimist ja armastust, saab temast mässaja. Kuna tema enesehinnang on lapsepõlve kogemuse tõttu väga madal, siis hakkab ta täiskasvanuna ootama oma partnerilt tingimusteta poolehoidu, armastust, pühendumist ja hoolt, kõike seda mida ta oma vanematelt ei saanud. Sageli on Lähedusest sõltuja jaoks partner tema ainuke lähedane inimene. Suured ootused ja lootused takistavad Lähedusest sõltujal näha tegelikkust – seda, et partner ei suudagi pakkuda sellisel hulgal lähedust nagu ta ootab.

Lähedusest sõltuja hakkab iseennast süüdistama ja keskendub sellele, et suhe partneriga muutuks paremaks. Ta püüab rääkida, seletada, süüdistada, tublim olla, aga see palju ei aita. Kui Lähedusest sõltuja saab lõpuks aru, et tema partner ei muutu, kogeb ta emotsionaalset mahajäetust eriti intensiivsel moel, kuna lapsepõlve kogemusele lisandub täiskasvanu kogemus. Ta hakkab otsima kohta, kuhu suunata oma tähelepanu, et vabaneda valust. Ta võib intensiivselt keskenduda tööle, hobidele, lastele, muutuda sõltuvaks religioonist, enesearendamisest, telekast, alkoholist jne. Hirm jääda üksi ei lase tal võtta vastutust enda heaolu eest suhtes, mis on emotsionaalselt, füüsiliselt või vaimselt vägivaldne.

Lähedusest sõltuja kõige suurem hirm on olla maha jäetud ja jääda üksinda. Hirm üksinduse ees motiveerib teda välja kannatama partneri hoolimatust, emotsionaalset ja mõnikord ka füüsilist vägivalda enda või laste suhtes. Enamasti ei oska ta täiskasvanuna oma vajaduste eest piisavalt hoolitseda, nt. luua sõprussuhteid, majanduslikult hakkama saada, tervislikult toituda, liikuda jne.

Kuna ta ei oma kogemust normaalsest lähedusest ja hoolimisest, paneb see teda otsima kedagi „tugevat“.  Täiskasvanuks saades valib ta sageli partneriks inimese, kes kardab lähedust, on sõltlane või vägivaldne. Ta valib alateadlikult partneri, kes toob pinnale lapsepõlves kogetud tunded.

Selleks et paraneda, on Lähedusest sõltujal vaja esimesena õppida ennast tingimusteta armastama ja väärtustama. Tal tuleb lõpetada enda mõõdutundetu kritiseerimine ja ohvrina elamine. Oluline on õppida seadma ennast esikohale, märgata ja tunnistada oma mõtteid ja tundeid, st. enda reaalsust. Lähedusest sõltuja elab tihti fantaasias, et kohe kohe läheb paremaks ja seetõttu lükkab ta edasi vajalikke samme, et olukord saaks muutuda. Tal tuleb õppida nägema reaalset olukorda ja võtta selle eest vastutus enda kätte.

Lähedusest hoiduja

Lähedusest hoiduva inimese tunneb ära selle järgi, et tema aktiivne tähelepanu on suhtest väljapool. Tihtipeale on ta üleliia sõltuv enda tööst, hobidest, kõrvalsuhetest, alkoholist jne. Ta on enamasti edukas inimene, kes tegeleb korraga paljude asjadega. Tal on ebamugav ennast partnerile avada ja tunnetest rääkida, kuna ta kardab kaotada kontrolli ja muutuda haavatavaks. Sageli on see inimene, kellel on „alati õigus“ ja kes „teab kuidas asjad käivad“. Lähedusest hoiduja kõige silmatorkavam tunnus on lähedaste eemaletõrjumine. Ta peidab ennast nähtamatute seinte taha, et hoida oma elu kontrolli all ja suhe piisavalt madala intensiivsusega.

Lähedusest hoiduva mustri kandjad on sageli nö. emapojad ja isatütred. Need on inimesed, kes lapsena pidid olude tõttu asendama reaalselt või mõtteliselt „puuduoleva“ vanema rolli. Võimalik, et ta oli alkohoolikust isa lohutajaks ja „kaitses“ isa ema eest. Võib olla kasvatas ema teda üksi ja olles emale ainuke lähedane inimene, sai lapsest tema sõber ja toetaja. Laps koges emotsionaalset mahajäetust vanema poolt, kes tegelikult pidi tema eest hoolitsema. Kuna laps sõltub täielikult oma hooldajatest, ei jää tal muud üle, kui olukorraga leppida, sest vastasel juhul jääb ta üksi. Ta õpib, et teiste eest vastutamine ja hoolitsemine on tema ülesanne ja võimalus mitte jääda üksi. Lähedusest sõltuv võis kogeda lapsena, et vanemad ja peamised hooldajad ei austanud tema isiklikku ruumi ega vaimseid või emotsionaalseid piire. See juhtub, kui last füüsiliselt karistatakse, väärkoheldakse, kui lapsel ei ole oma kohta, kui vanem mõtleb, tunneb ja otsustab kõike lapse eest. Laps tunneb, et vanema üliaktiivne tähelepanu lämmatab ja ahistab teda ning õpib ennast varjama nö nähtamatute seinte taha – nt vaikuse sein, viha sein, sõnade sein, tubliduse sein. Sein on miski, mis kaitseb ja ei lase teisel teda alla neelata ja lämmatada. Seina taga on turvaline, sest lähedus on lämmatav ja hirmutav. Lähedusest hoiduja on enamasti sõltlane, kuna see aitab taluda sisemist pinget, mis kaasneb nähtamatu seina taga olemise ja mineviku taagaga.

Kuna tal ei ole kogemust turvalisest ja normaalsest lähedusest, siis ei oska ta ennast sisemiselt kaitsta ja võtab kõike väga isiklikult. Tal puuduvad sisemised piirid, mis teda kaitseksid. Tal on vaja õppida mõistma, et ta ei vastuta teiste tunnete, mõtete ja vajaduste eest. Et ta tohib öelda “Ei”. Lähedasest hoiduja vajab sisemisi piire, sest need pakuvad turvatunnet siis, kui tema partner väljendab oma tundeid ja vajadusi. Kui ta kasvas üles olles vanema jaoks „erilises rollis“, asendades puuduvat vanemat, siis usub ta alateadlikult, et ta on teistest parem. Tal on vaja õppida nägema, et iga inimene on väärtuslik ja võimekas, olenemata välistest näitajatest.

Läheduse mõiste

Pia Mellody näeb „normaalset tervet lähedust“ kui olukorda, kus partneritel on võimalik väljendada oma mõtteid, emotsioone ja  füüsilisi vajadusi ilma, et sellele järgneksid hinnangud või kriitika. Sisemiste piiride olemasolu ja teadmine kes ma olen, on selle eeldusteks. Iseenda ja teise inimese aktsepteerimine aitavad luua turvalist lähedust. Suhe Lähedusest hoiduja ja Lähedusest sõltuja vahel on seotud suurte kõikuvate emotsioonidega ja sisaldab intensiivset sundkäitumist. Seetõttu ei ole nad võimelised tunnistama oma elu reaalsust ega looma turvalist lähedust.

Kaassõltuvus

Lähedusest sõltuv ja Lähedusest hoiduv käitumismuster saavad alguse kaassõltuvusest, mis omakorda areneb välja lapsepõlve düsfunktsionaalses keskkonnas. Selleks, et paraneda ja olla võimeline looma tõelist lähedust, on Pia Mellody arvates vaja teadvustada oma kaassõltuva käitumise ilmingud ja asuda neid muutma. Autor arvab, et ilma selleta ei ole inimene võimeline märkama oma lähisuhetes olevaid sõltuvusmustreid.

Enamasti käsitletakse kaassõltuvust kui nähtust, mis tekib perekondades, kus üks või rohkem pereliikmeid kuritarvitab alkoholi. Lisaks on terve hulk teisi sõltuvusliike, mille mõju sõltlasega koos elavatele inimestele on sarnane alkoholile (narkootikumid, hasartmängud, seks, enda tegevuses hoidmine, hobid, sport, arvutimängud, ususektid jne). Kaassõltuvus areneb välja perekondades, kus ühe pereliikme intensiivne sõltuvuskäitumine halvab kõigi pereliikmete omavahelist suhtlemist. Pereliikmed hakkavad ühel või teisel moel kaasa aitama ja toetama sõltlase sõltuvuses olemist, võttes tema elu ja probleemide eest vastutuse enda kanda.

Lähedusest sõltuja jaoks on sõltuvuse tekitaja partner ja fantaasia, mille ta on partnerist loonud. Ta kogeb seoses partneriga intensiivseid sundmõtteid ja sundkäitumist. Seetõttu ei saa nende vahel tekkida tervet ja turvalist lähedust. Lähedusest hoiduja jaoks on sõltuvuse tekitaja alati väljapool suhet (alkohol, narkootikumid, seks, töö, usk, hasartmängud, pidev toimekus, šoppamine jne). See võib olla ükskõik milline aktiivne tegevus, mis aitab hoida piisavat ja vajalikku distantsi partneriga ja seeläbi tunda end suhtes turvaliselt.

Sõltuvuskäitumist ei ole inimene enamasti võimeline teadvustama ega kontrollima. Olenemata sõltuvuse tüübist on sõltuvuslikul käitumisel sõltlase jaoks vaid üks eesmärk – soov muuta enda emotsionaalset seisundit paremaks ja vabaneda hirmust oma elu tegelikkuse ees. Sõltuvus on enamasti seotud enesehävitusliku käitumisega, millega kaasnevad järsud emotsionaalsed tõusud ja mõõnad. Elu on justkui karussell, milles õnn vaheldub ahastusega. Kogu perekonna elu on selle kontrollimatu ja intensiivse olukorra sees justkui tuulelipp. Kõik, kes on lähisuhetes sõltlasega, muutuvad olukorrast ja inimesest kaassõltuvaks.

Kaassõltuvuses oleva inimese tunnusjooned:

  • ei oska ennast armastada ja väärtustada;
  • ei oska ennast kaitsta ja enda vajaduste eest seista;
  • ei saa aru, kes ta on ja tal on hirm ennast väljendada;
  • ta ei märka enda vajadusi ja on keskendud peamiselt teiste vajadustele;
  • tal on keeruline tunnistada enda elu reaalsust ja sellele vastavalt käituda.

Kaassõltuv inimene näeb oma probleemide põhjuseid pigem enda lähikondlastes. Tunded ja vajadused, mida kaassõltlane lähisuhetes kogeb on tihti vastandlikud:

  • Vajadus kontrollida teisi inimesi ja olukordi, et tunda ennast hästi, kaitstuna.
  • Laseb endale ette kirjutada, kuidas elada.
  • Kogeb passiivset viha, vastupanu.
  • Näeb ennast kannatajana.
  • Tal on pidev soov teisi süüdistada.
  • Ei oska hoida enda piire ja võtta nende eest vastutust.
  • Soov omada võimu teise inimese üle neid imetledes või hirmutades.
  • Soov näha ennast väiksemana ja tähtsusetuna.
  • Raskused enda elu tegelikkust tunnistada.
  • Sõltuv kas mõnest olukorrast, inimesest, tegevusest või ainest (alkohol, tubakas, narkootikumid).

tango

Mis neid koos hoiab?

Lähedusest sõltuv ja Lähedusest hoiduv inimene armuvad teineteisesse, kuna nad kogevad tuttavat tunnet, mis on pärit lapsepõlvest.

Lähedusest sõltuja armub enamasti:

  • inimestesse, kes tema pärast ei pinguta. See tekitab tuttava tunde.
  • inimestesse, kes on raskesti kättesaadavad. Nad tunduvad atraktiivsed.
  • võluvatesse, võimekatesse ja vastutustundlikesse inimestesse. Ärkab üles lapsepõlve fantaasia „ päästjast“ .

Lähedusest hoiduja armub enamasti:

  • haavatavatesse ja abi vajavatesse inimestesse. See tekitab tuttava tunde ja ei lase tekkida olukorral, kus ta jääb partneri meelevalda.
  • sõltuvatesse inimestesse, kelles ei ole piisavalt väge, et enda eest seista. See annab võimaluse kaitsta ja kontrollida partnerit.

Kumbki ei armu inimesse, kes ei omaks mingit laadi sõltuvuslikke jooni. Sõltuvuskäituva inimese jaoks muutub suhe atraktiivseks, kui ta kohtab endaga sarnast inimest. Lähedusest sõltuja ja hoiduja jaoks on ilma sõltuvuskäitumiseta inimesed igavad ja nendes ei ole piisavalt keemiat.

Armastuse tango

Armudes tunnevad mõlemad üksteise suhtes tugevat tõmmet, nad justkui kuuluvad kokku. Lähedusest hoiduja tunneb, et ta saab kaitsta ja aidata. Ta kasutab kõiki enda võlusid, et Lähedusest sõltuja tähelepanu leida. Lähedusest sõltujatunneb, et lõpuks ometi on ta leidnud endale inimese, kes pakub turvatunnet ja hoolib temast. Ta ei märka või ei pea seda häirivaks, et tema partner on väga hõivatud väljapool suhet. Sel hetkel kui Lähedusest sõltuja hakkab märkama, et ta ei ole partneri jaoks kõige olulisem, muutub tema käitumine intensiivseks. Ta hakkab avaldama survet, et suhe muutuks lähedasemaks, et partner räägiks endast rohkem, et ta tunneks rohkem huvi, aitaks kodus, et nad veedaks rohkem ühiselt aega, aitaks lahendada probleeme jne. Mida aktiivsem ta on, seda rohkem tunneb Lähedusest hoiduja lämbumise tunnet ja hirmu, et teda üritatakse kontrollida. Sama tunnet kui lapsepõlves, kui peamine hooldaja vajas aktiivselt tema toetust või tungis tema isiklikku ruumi. Selleks, et tunda end lähisuhtes turvaliselt, hakkab ta enda ja partneri vahele ehitama nähtamatuid seinu nagu vaikuse sein, sõnade sein, viha sein. Ta muutub veel aktiivsemaks väljapool kodu, mis annab tunde, et tal on oma elu ja vabadus. Tavaliselt aktiviseerub koos eemaldumisega ka tema sõltuvuskäitumine nt. alkohol, tegus olemine jm. See aitab vaigistada lapsepõlves kogetud negatiivseid tundeid, mis ärkavad ellu koos partneri pealekäimisega. Mida enam Lähedusest hoiduja eemaldub, seda rohkem aktiviseerub Lähedusest sõltuja, kuna temas ärkab ellu lapsepõlves kogetud mahajäetuse tunne. Ta kogeb halvavat hirmu üksijäämise ees. Kui Lähedusest sõltuja lõpuks mõistab, et olukord ei muutu, loobub ta peaga vastu seina tagumisest. Ta võib kogeda väga intensiivseid tundeid, mis sarnanevad sõltuvusainest loobumisega. Ta tõmbub eemale ja hakkab välja mõtlema erinevaid plaane, kuidas kätte maksta või võita partneri tähelepanu. Kui Lähedusest hoiduja märkab, et partner on tõmbunud tagasi, tuleb ta aeg ajalt seina tagant välja ja proovib oma tegusid heastada, kuna ta tunneb ennast veidi turvalisemalt tekkinud distantsi tõttu ning temas võtab maad süü ja hirm mahajäetuse ees. Kui suhe on muutunud liiga lämmatavaks, võib Lähedusest hoiduja alustada uut suhet, valides endale alateadlikult uue lähedusest sõltuva partneri. Mõlemal juhul algab kirgliku suhtetango tõmbumise ja tõukumise uus ring. Tango kestab senikaua, kuni nad saavad teadlikuks enda tegelikest tunnetest, vajadustest ja käitumisest ning on valmis astuma reaalseid samme sisemiste ja väliste muutuste suunas.

 

Kert Grünberg

Holistiline regressiooniterapeut, kaassõltuvuse terapeut, vabastava hingamise õpetaja, TRE – trauma ja stressi harjutuste juhendaja

Lisainfo: www.hingamistuba.ee

25. – 26. märtsil algab kolmeosaline enesearengu ja vabastava hingamise koolitus „Kaassõltuvus ja Lähisuhted“.  Info leiad SIIT.

Kas artikkel oli kasulik? Liitu uudiskirjaga ja saad kord kuus värsked artiklid oma postkasti…

E-post:

Perekonnanimi: