Kärgpere

7. märts 2017 | Armastus, Artiklid, Pere, Psühholoogia, Suhtlemine

Postituse autor: Katrin Saali Saul

Katrin Saali Saul

Siin ilmas pidada igavesed olema vaid surm ja maksud. Pereterapeudina tunnen pakilist vajadust seda ütlust täiendada. Tahan lisada, et ka lapsevanema staatus on igavene: kes on vanemaks saanud, kannab seda püha vastutust kuni surmani.

Oleks minu teha, annaks ma kõigile sünnitusmajast beebiga väljuvatele vanematele kaasa sertifikaadi, et nüüd on nad kahekesi koos selle lapse vanemad igavesest ajast igavesti, heas ja halvas, tervises ja haiguses, rikkuses ja vaesuses, kuni surm nad lahutab. Just nimelt surm. Suhete jahenemine või katkemine ei muuda mitte midagi nende vanemlikus liidus. See on igavene liit, mida ei väära mingi force majore. Ja lisaksin trükitähtedega sätte, et teineteist ja lapse õigusi austavad vanemad on selle lapse esimene inimõigus.

Tänapäeval lähevad lahku umbes pooled paarid. Märkimisväärsel osal neist unub see ülalkirjeldatud eluline tõde isikliku valu vaevas või pead segi ajavate tunnete pöörises. Kunagi varem pole elu olnud nii selgelt isikukeskne, soodustades isikliku õnne otsimist. Kohustused ja ühiskondlik norm ei hoia enam paarilisi koos nii tugevalt kui varem. Isiklik areng ja õnn on ju praeguse aja inimõigus… Jah, paljud löövad oma suhtele kindlasti liiga kergelt käega.

Ometigi on hea, et lahutamine pole enam häbimärgistatud. Suhtest võib ja mõnikord peabki lahkuma, kui see üldse rahuldust ei paku ning aina negatiivseid emotsioone tekitab. Tõsi ta ju on: parim koht lapsel kasvamiseks asub kahe bioloogilise vanema armastavas ja hoolivas  suhtes. Just nimelt suhtes, sest isegi kui kumbki vanem eraldi last küll armastab, aga vanemate omavaheline suhe on külm või – veel hullem – vaenulik, on see lapsele kehvapoolne eeskuju tulevaseks eluks. Suhe ei ole vangla, kus peab oma 18aastase (või halval juhul eluaegse) karistuse patustamise eest ära kandma, kuigi hing selles suhtes ei laula ja süda ei rõõmusta.

USA pereterapeudi Constance Ahronsi uuringu järgi on üle 80% täiskasvanutest, kes oma lapsepõlves pidid läbi elama vanemate lahutuse, nõus, et parem on omada suurt sumisevat segast kärgperet kui kaht vanemat, kes elavad koos, kuid teineteist ei armasta. Nad ütlevad, et ei soovi oma hingele, et vanem oleks loobunud oma õnnest tema pärast.

Uuel suhteringil

Ideaalsel juhul lahutajad puhkavad ja kosuvad, enne kui nad uude suhtesse astuvad. Et tormid ja tungid jõuaksid raugeda, paarilised uue olukorraga harjuda ja laps(ed) vanemate siseheitluse tulemustega kohaneda. Sageli annab aga põhjuse lahkuminekuks just uus suhe.

Kui vähegi võimalik, tasuks lapse psühholoogilise heaolu nimel kaaluda vähemalt mõnekuulist vahepeatust, kus vanem ja laps on ainult kahekesi, enne kui uus partner pilti tuuakse. Välja arvatud väga väikese (umbes alla kaheaastase) lapse puhul, kes võtab elu lihtsalt ja loomulikult ning on üldiselt suhteliselt rahul seal, kus põhihooldajast vanem asub.

Lahkuläinud lapsevanematele peaks paarisuhet edaspidi asendama sõbralik, hooliv vanemlus, kus mõlemal on endiselt kohustused ja õigused lapse suhtes ning hoolitakse ka ekspartnerist kui kaasvanemast. Selline läbisaamine võimaldab lapsel lõdvestuda, ta ei pea varjama ühe vanema ees, mida ta teeb toredat teise vanemaga. Kumbki vanem rõõmustab, et ta lapsel on teise vanemaga hea koos olla. Kumbki vanem aktsepteerib, et teisel vanemal on õigus tuua lapse ellu kolmandaid isikuid.

Paljudele kõlab see mõte iseenesestmõistetavana, ent ometigi tänapäevase uue peremudeli kärgpere puhul läheb see selge mõte nii mõnelgi sassi. Pole harvad juhtumid, kus pärast lahkuminekut ja uue suhte moodustamist ei vaju uude suhtesse siirdujal unustusse mitte ainult ekspartner, vaid ka laps. Selle asemel, et olla integreeritud kärgperre, saab lapsest justkui ekslaps. Lahutus partnerist ei tohiks kaasa tuua lapse hülgamist.

Kindlasti eksisteerib lapsevanemate seas rongavanemaid, kes pole kasvanud vanemliku vastutuse vääriliseks ja tahavadki jätta maha nii partneri kui ka lapse. Sageli ei jäta uude suhtesse siirduja oma last maha mitte rongavanemliku tuima südame pärast, vaid siiras usus, et nii on parem lapsele ja võib-olla ka ekspartnerile.

See on vana aja lahutusmüüt, et suhtest lahkuja peab uude suhtesse siirdudes eelmise pere maha jätma. Nüüdsel ajal teame, et igikestva vanemliku sideme ja lapse eluolulise kiindumussuhte pärast mõlema vanemaga ei tohiks lahkumineku tõttu kaduda lapse elust kumbki vanem. Teame, et uuele suhteringile minnes pole mitte mingit muud võimalust, kui võtta oma esimese ringi last kärgpere täieõigusliku liikmena, integreerida ta uude suhtesse ja olla talle võimalikult hea vanem, jagades oma armastust, aega, tähelepanu ja raha.

Võimuvõitluse areenil

Juhtub sedagi, et lapsega koos elav vanem on oma ekspartneris nii pettunud, et tahaks ta unustada kui halva unenäo. Ometigi, ta ei tohiks unustada, et ekspartner on lapsele ülioluline inimene. Ta on endiselt lapsele pereliige. Just naistel on sageli see tunne, et „ma lahkun koos oma lapsega“, justkui oleks laps naise oma.

Mõnikord katkeb emotsionaalne side partnerite vahel täielikult ning inimeste vahele tekib rahu. „Mine oma teed, ela hästi!“ Teinekord aga pole ükskõiksusest ja rahust juttugi, ekspartnereid (või vähemalt üht) jääb pikkadeks aegadeks teisega siduma negatiivne emotsionaalne side, mis väljendub vajaduses teisele pidevalt haiget teha. Ühest hingepõhjani haavatud ja/või vihasest vanemast piisab, et nende edaspidine jagatud vanemlus jätkuks võimuvõitluse areenil. Haavatus ja viha tuleneb enamjaolt sellest, et ei suudeta partnerile kuidagi andestada, et tol armastus otsa sai.

Pereterapeudid puutuvad palju kokku lahkuläinud vanemate võimuvõitlusega, kus üks pigistab teist kas raha või lapse abil. Võimuvõitluses käib sageli võistlus lapse poolehoiu nimel. Tänane päev on parim päev mõttemuutuseks. Mõistmiseks, et võimuvõitluse kõige suurem ohver on laps. Raha mittemaksmise tõttu kannatab laps, vanemate kohus on tagada lapsele vastavalt oma võimalustele parim materiaalne kasvukeskkond. Ka teise vanema lapse elust eemaldumise ja väljatõrjumise järel kannatab ikkagi kõige rohkem laps.

Laps on ühislooming

perePaljud paarid elavad koos nii-öelda elutus suhtes, kus säde on kustunud. See partner, kes otsustab suhtest lahkuda, pole ilmtingimata halvem, ta on lihtsalt otsustusjulgem, et lahkuda suhtest, mis talle enam midagi ei paku. Iialgi pole suhe vaid ühe inimese looming. Ka sel „heal“, kes maha jäi, on oma suur vastutus selles, et suhe polnud kahepoolselt õnnistav kooslus. Ning isegi, kui suhtest lahkuja oligi partnerina kehvapoolne, ei tähenda see veel sugugi, et ta vanemana halb oleks.

Lapse elust teise vanema kustutamine või tema rolli pisendamine on aktsepteeritav vaid siis, kui see vanem on füüsiliselt või emotsionaalselt vägivaldne ega hooli lapsest üldse või on lausa pahatahtlik. Teine vanem on lapse poole geneetilise koodi allikas. Vanemate ülesanne on anda oma lastele juured ja tiivad. Kummalgi vanemal pole õigust lapse tiibu kärpida ja juuri läbi lõigata.

Vanemad on lastele justkui maamärgid – sadamasse turvaliseks sissesõiduks on vaja kaht maamärki. Tore, kui nad elavad rahumeelselt ühe katuse all. Aga ka eraldi olles on võimalik maamärkidena edukalt koostööd teha ja lapse eluteed suunata.

Sageli öeldakse, et lahkuminekud ja uute suhete moodustamised toodavad haavatud tiivaga lapsi, kes on määratud igaveseks valujõgedesse kümblema. Lapsed ei saa traumeeritud lahutuse protsessist ja kärgpere elulaadist kui sellisest. Laste hingehaavad tulevad enamasti sellest, kuidas lahutakse, kuidas vanemad teineteisesse suhtuvad ning kas ja kuidas laps uutesse peredesse integreeritakse.

Kui me vaatame kärgpere mudelit lapse seisukohalt, võiksid kõik täiskasvanud – lapse vanemad ja ühe või mõlema vanema uus partner – moodustada ühtse tiimi, kelle kõigi eesmärk ning huvi peale oma isikliku õnne saavutamise oleks lapsele emotsionaalselt stabiilse, arendava kasvukeskkonna loomine. Kasvukeskkonna, kus ta saaks toibuda oma vanemate suhte lagunemisest, kus lapsel säiliks hea kontakt mõlema bioloogilise vanemaga ning tekiks uue suhte loonud vanema uue partneriga hea, sõbralik suhe. Paljudele kärgpere kogemusega inimestele võib selline koostöös toimiva tiimi mõte tunduda kui jutt rubriigist „Ulme ja unenägu“. Koostöö asemel on nad kogenud konkurentsi, vastutöötamist, viha ja valu.

Laste sügavad hingehaavad tulevad sellest, kui nad tunnevad, et peavad varjama ühe vanema eest oma teise vanema armastamist, ja kui nad kardavad tunda teise vanema suhtes üldse mingeid positiivseid tundeid, sest need teevad ühele vanemale kriipivat valu. Lapse kõige sügavamad traumad tulevad sellest, kui vanem, keda laps ise tähtsaks peab, tema elust kaob.

Lapsele jääb tema mujal elav vanem alati pereliikmeks ja õnnestunud lahkuminekujärgse suhtekorralduse puhul võib ka eemal elava vanema uus pere muutuda lapsele pereks. Meie ajastul ei pea pere moodustuma ainult inimestest, kes elavad igapäevaselt ühe katuse all koos, tähtsad on hoopis energeetilised sidemed, mis ei haju ka siis, kui teine vanem elab eraldi.

Kontakt oma esivanematega annab inimesele väe. Saatus, kus sul on elusolev vanem, kes ei soovi sinuga kontakti või kellega sa ei tohi kontaktis olla, sest teine vanem on nii otsustanud, lõikab lapse ära osast tema väest. Nii kasvab laps kui puu, kel on pooled juured läbi raiutud.

Lapse energeetilisi sidemeid bioloogiliste vanematega ei tohiks kunagi täiskasvanute egomängude pärast ohverdada. Lapsel on õigus tunda oma mõlemat vanemat. Tunda mitte ainult nimepidi, vaid päriselt, koosoldud aja läbi. Mitte ükski täiskasvanute valu ei õigusta lapse äralõikamist tema juurtest. Oma juurtega ühenduses olemine annab lapsele tulevikuks tiivad!

Kas artikkel oli kasulik? Liitu uudiskirjaga ja saad kord kuus värsked artiklid oma postkasti…

E-post:

Perekonnanimi:

Loe ka neid postitusi:

0 Kommentaari

Komenteeri postitust

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga