Veebruaris tähistasime oma kodumaa sünnipäeva. See andis ainest mõtisklusteks eestlaseks olemise üle. Mis annab meile juured ja tiivad? Mis meid väestab? Teema üle mõtiskleb instituudi koolitaja Katariina Liisa Martens.

Eesti loodusMeid ümbritseb imeline loodus. Lääne-Eesti puisniidud on maailma liigirikkaimad paigad. Õnneks on meil tänaseni säilinud metsad selle sõna kõige ehedamas tähenduses – siinmail pole need veel jõudnud muutuda monokultuurseteks puupõldudeks. Meie esivanemad on kõike meid ümbritsevat ja olemasolevat tähistanud sõnaga „ilm“. Vasteks sellele sõnale on nii loodus kui ka kogu universum. Eestlaste elutunnetuse üks uurijaid Oskar Loorits on väitnud, et eestlase ilm on hingestatud ja elus. Sellest tõdemusest tuleneb loomulikul viisil respekt kogu ümbritseva suhtes, samuti annab see aluse erinevate ilmingutega suhestumiseks ja suhtlemiseks. Meie suurimaid filosoofe Uku Masing on väga hästi kirjeldanud metsarahvaste hingeelu erinevusi võrreldes indoeurooplaste omaga. Kuna meie ilm on hingestatud, siis kõigi ja kõigega siin ilmas saab suhelda ja kokkuleppeid sõlmida. Sedamoodi suhtekorraldus on ainest andnud meie müütidele ja pajatustele. Mitmed lood on sellest, kuidas Hallataadi või Külmaemaga asju aeti ja kõige krooniks omavahel mingi kokkulepe ja hea suhe sõlmiti. Kokkuleppe tulemusena jäid viljad ja loomad ellu, põldudel ning majapidamistes oli edenemist ja küllust. Kaldun uskuma, et meie esivanemad olid pigem nutikad kui naiivsed. On ju tänapäeval katsetega tõestatud, et oma teadliku tähelepanu ja taotluse suunamise abil on võimalik sündmuste toimumise tõenäosust suurendada. See, millele suunad oma tähelepanu, see kasvab ja edeneb. Kuna meie esivanemad on tundnud seda väga olulist maailma toimimise printsiipi, siis miks mitte seda teadmist tänapäevalgi kasutada?

Lisaks rikkalikule loodusele on meil eriline kliima ja neli täiesti erinäolist aastaaega. Meie elu ei jää seisma ei +25 ega -25 kraadi juures. Üleminek aastavahetuse pimeduselt südasuvisesse valguseaga esitab meie füüsilisele kehale väljakutseid. Kaitsmaks isiklikku nahka, kõrvu ja sõrmi, on eestimaalase garderoob rikkalik erineva paksusega riideesemetest. Inimkeha ainevahetuse peenhäälestus toimub hormonaalsüsteemi abil. Serotoniini teatakse kui valguse-rõõmu-aktiivsuse hormooni ja melatoniini seostatakse une-pimeduse-intuitsiooni ning tähelepanu sissepoole suunatusega. Valguse-pimeduse vaheldumine mõjutab meie organismi melatoniini-serotoniini tootmist. Kindlasti annab seesugune hormonaalne ümberlülitumine meie psüühikale plastilisuse ja paindlikkuse. Rõõmustamine ja aktiivsus pole just põhjamaalaste tugevaimad küljed. Tähelepanuväärse seaduspärasuse leiame erinevate rahvaste folkloorist. Iidsetel aegadel pöörduti häda või haiguse korral abi ja nõu saamiseks targa poole. Kui omamaise teadja väest ei piisanud, siis mindi abiväe järele justnimelt põhja poole. Lätist Liivimaale, Liivimaalt Eestisse, Eestist Soome sepa või targa manu. Vägevaimateks on peetud Lapi nõidasid. Mida rohkem pimedust, seda väekamad targad. Ilmselt igas põhjamaalases on natuke nõida, kelle tööriistadeks on oskus kuulata oma intuitsiooni ja luua visioone. Võime öelda, et nõid loob oma teadvusega maailma ja asub sinna elama. Varem või hiljem kolivad teised inimesed ka sellesse samasse reaalsusesse elama ja uus maailm ongi loodud. Eks olnud ju meie taasiseseisvumine ja praeguse Eesti riigi loomine üks paras nõiatemp? Kuigi väidetavalt suudab põhjamaine inimorganism isegi küünlaleegi abil D-vitamiini sünteesida, on ikkagi väga kosutav aktiveerida rõõmu- ja suhtlemisgeene tule, soojuse, valguse ja koosolemisega.

VäepaigadMõnusat paika looduses on šamanistlikus traditsioonis nimetatud väepaigaks. Isegi kujutluses sinna (tagasi)minek toob selgust, rahu ja inspiratsiooni. Meil on alles metsaskäimise traditsioon – olgu siis niisama uidates, seeni-marju korjates, rahmeldades jalgratta või suuskadega. Looduses olemine kosutab, annab häid ideid ja loovaid lahendusi. Loodusest tuleb looming – isegi need kaks sõna on sama tüvega. Aju uurijad on tõestanud, et looduses olemine muudab inimese teadvusseisundit, aju hakkab tegema rohkem aeglasema sagedusega laineid, mida seostatakse loomingu, ahaa-elamuste ja õnnetundega. Võime uhkusega tõdeda, et Eesti märkideks laias maailmas on looming: regilaul, helilooming, e-lahendused. Nii suvekodu terrassil kui ka Alutaguse metsasügavuses kännul istudes on võimalik telefoni teel dokumente allkirjastada ja riigistruktuuridega asju ajada. Sellises ulatuses on see võimalik vaid Eestimaal! Väepaigana toimib ka suvekodu maal. Suveks minnakse linnast ära, pannakse lihtsamad riided selga, käiakse paljajalu, tehakse puid, heina, põllutöid.

Üksjagu on meie elutunnetust vorminud siinsed mõisnikud. Kindlasti oli aegu, kus maarahvas ei teadnud, kas kuulutakse parasjagu Taani, Rootsi, Vene või Saksa valitsuse alla. Jääb mulje, et siinsed mõisnikud, valdavalt baltisakslased olid omas ajas üsna New Age. Nendes meestes ja naistes, kes turvalisest hõimust ja kodusest keisririigist kaugemale äärealale rändasid, oli ilmselgelt rohkem riskijulgust ja loomingulisust. Ääreala mõttelendu ja isetegevust soosivas vabaduses võrsus nii filosoofe, loodusteadlasi, riigimehi kui ka kunstnikke. Ei saa alahinnata mõisa mõju meie maarahvast esiemadele ja -isadele: puutumata ei jäänud kodukujundus, kokandus, riietus ega põllundus. Paradoksaalsel kombel olid vägevamad põlistalud uhkemad väiksematest mõisatest. Äärealal ja piiril elamine on eriline. Elagu loomingulisus, hullud ideed ja raamist väljas mõtlemine!

Rahvusena säilida on meil aidanud jonn, isepäisus ja eluterve talupoja loogika: seemnevili ja kartul olgu majapidamises alati olemas. See annab nii talule kui riigile sõltumatuse, vabaduse ja järjepidevuse. Traditsiooniline talu on olnud üsna viimase ajani peaaegu naturaalmajanduslik üksus. Sõltumatus ja isepäisus annavad eestlase hingeelule passiiv-agressiivseid jooni, mis omal kombel on kaasa aidanud meie püsimajäämisele rahvuse ja riigina. Meil on vanasõna „narrid põldu ühe korra, narrib tema sind üheksa korda“. Eestlane on lojaalne maale ja põllule, aga riigivõimu ja -struktuuride suhtes on läbi aegade olnud mingisugune skeptitsism ja tõrksus. On hea, kui suudame muutuvas maailmas säilitada mõistliku koguse sõltumatust, isepäisust ja tervet talupojamõistust.

Ega eestlane palju ei räägi, aga kui mees midagi juba ütleb, siis on see öeldud ja selle peale saab kindel olla. Kui teemaks on hellematest tunnetest rääkimine, siis ajab „ma ju korra juba ütlesin“ naised tihti pahuraks. Naine armastab kõrvadega ja ilusaid sõnu tahaks ju ikka ja jälle kuulda! Siiski on äris ja suhetes suureks plussiks teadmine, et sõna maksab ja lubadustest peetakse kinni. Eesti mehele saab kindel olla. Kuldaväärt on nn vana kooli mehed, kes oskavad ise asju teha, ehitada ja remontida. Oleme ülitöökad ja suudame oma kodud ülikauniks kujundada-kohendada. Paradoksaalsel kombel võib töökus meie õuele tuua nii õnne kui õnnetust. Arenguruum on kindlasti olemas mittetegemise hetkedes, võimes puhata, märgata ja nautida ilu, koosolemist ja oma usinuse viljasid.

Terapeudina töötades ja inimeste lugusid kuulates olen olnud ikka ja jälle tunnistajaks, et üheks väe allikaks on lapsepõlve suved maal. Seal on paljajalu käimine, tuttav lehm ja kanad, maasikate ja herneste valmimise maagia jälgimine. See väestab. Puude otsas ronimine annab osavust-nõtkust nii füüsisele kui psüühikale kogu eluks. On tõestatud, et füüsiline aktiivsus koos silmade liikumisega arendab lapse aju. Ja kui selle füüsilise aktiivsuse taustaks on veel ka vanaisa ning vanaema, kel on mahti lugusid pajatada, märgata ja tunnustada, kel on aega ja viitsimist asju koos teha, siis saab noor inimesehakatis toekad ja toitvad juured kaasa kogu eluks.

Meie esivanematele on oluline olnud harjumus kuulata ja panna tähele märke, tabamaks õiget hetke. Olgu siis heinateo, kevadkülvi või viljakoristuse alustamiseks. Harjumus jälgida ümbritsevat ilma ja märke, elab edasi harjumuses kuulata ilmateadet. See on tore ja hämmastav, kuidas ilmateade on paljudes hõimudes praegugi püha – kõrvad aetakse kikki ja tegevused peatatakse.

Praeguses muutuvas maailmas tuleb kasuks harjumus kuulata ja olla tähelepanelik. Panna tähele seda, mis praegu toimub, selmet kaotada end ära mõtetesse selle kohta, mis võib juhtuda homme või mis juhtus eile. Meie kultuuris julgustatakse inimesi ringi tormama ja olema ülestimuleeritud, mitte jääma rahulikuks, teadlikuks ja mõtisklevaks. Pidev kiirustamine ja ringijooksmine aitavad luua erilise tormaka, pisut maniakaalse meeleseisundi, mis aitab vältida käesolevat hetke, valusaid mõtteid ja/või ebamugavat hirmu. Tähelepanelikku inimest on raske manipuleerida või hirmutada. Tähelepanelikkus aitab kohal olla praeguses hetkes ja ruumis. Hetkes kohal olevatel inimestel on võime unistada suurelt, rikkuda reegleid ja muuta olukordi. Õnneks pole lõplikult kaduma läinud oma sisemise ruumi korrastamise harjumused ja praktikad. Meie sisemaailm on meil alati kaasas ja kättesaadav. On vaja vaid suunata tähelepanu oma keskmesse, panna tähele oma keha seisundit, südant. Järgmise sammuna saab siin tekitada korda, rahu ja turvatunnet. See seisund peegeldub meist väljapoole ja mõjutab maailma. Kes poleks kogenud, et tusatuju või kurvastuse perioodil kipuvad potililled kuivama, lapsed ülekäte ja koduloomad kiuslikuks minema? Need on kõige lihtsamad näited selle kohta, et meie meeleseisund mõjutab ümbritsevat elu ja suhteid. Nii meie lähiringi kui ka riiki ja maailma. Meie kõigi võimuses on luua kas tühermaad ja kaost või kasvu ja armastust. Tööriistad on lihtsad: keskendumine, kuulamine, meditatsioon, palve, tänulikkus. Siiras tänu ja sügav kummardus sellele maale ja rahvale, siin on hea elada. Olgu meil kõigil toekad juured ja tugevad tiivad!

Katariina Liisa Martensi juhendamisel alustab aprillis 2016 oma aastast teekonda uus holistilise treeningu koolitusgrupp. Veel on mõned vabad kohad, oled teretulnud liituma!

Loe Holistilise treeningu kohta lisa!

 

Kas artikkel oli kasulik? Liitu uudiskirjaga ja saad kord kuus värsked artiklid oma postkasti…

E-post:

Perekonnanimi: