Rita Eevardi

Kui positiivne tagasiside parandab Sinu eneseusaldust, siis mõtle uuesti – see loogika on olemas vaid inimese peas.

Hiljuti sattus mulle kätte artikkel, milles Soome koolitaja ja kirjanik Niko Leppänen arutleb eneseusalduse teemal. See kirjutis kõnetas mind väga ja kutsus kaasa mõtlema.
Iga laste seltskonnas viibinud täiskasvanu on näinud, kuidas lastel on kasutada piiritu eneseusk. Tavaliselt pole 3-4- aastasel probleemi laulda täiest kõrist ja piiramatu entusiasmiga toatäiele külalistele: “Kauges küülaas, vanaema juuuureees…!”. See laps ei ole veel õppinud hindama ennast ja oma oskusi teiste tagasisidest lähtuvalt. Ta on täiesti veendunud ja kindel oma esituse õigsuses ja headuses.

Eneseusk on ruum, millesse laps sünnib.

Niko Leppänen ütleb, et eneseusk on ruum, millesse laps sünnib. Maailmas on miljoneid inimesi, kellel on piiritu eneseusk, kuid enamasti jääb nende vanus viiest eluaastast allapoole.
Kui inimene kasvab, siis midagi juhtub – ta hakkab seostama oma sisemist seisundit kõikvõimalike asjadega – välimusega, saavutustega, haridustasemega, palganumbriga, ilmaga jne.

Kui laps õpib uusi oskusi, nagu näiteks kõndimine, kogeb ta selle käigus jätkuvat ebaõnnestumist. See kogemus aitab tal õppida selgeks viisid, kuidas asju EI peaks tegema. Kui laps astub sammu ja kukub, ei ütle ta ometi: “Okei, see ei ole minu jaoks. Kõndimine paistis küll täitsa vahva, aga see ei ole minu teema ja ma ei saa sellega hakkama.” Vastupidi – ta üritab aina uuesti ja uuesti, kuna tal on olemas loomulik eneseusk – miski, mis tõukab edasi proovima. Usk, et ma saan sellega hakkama.

Niko Leppänen toob näite oma elust: “Kui olin väike, elasin perega ridaelamus. Suuremad naabripoisid mängisid hoovis pesapalli (ühest neist sai hiljem kuulus NHL-i täht. Olin sellal umbes nelja-aastane. Läksin julgesti oma kurikaga suurte juurde. Oma lapsemeeles ei osanud ma mõelda, et olen kuidagi kehvem või et ma ei võiks minna ja olla teistega samaväärne.”

Kui inimene kasvab, siis midagi muutub. Endine piiritu eneseusk tõmbub kokku.

On oluline teha vahet pädevusel ja eneseusul. Pädevuse alla kuuluvad oskused – see, kui hästi inimene teatud asja teha oskab. Eneseusk on tegutsemisviis: laps annab endast alati parima, sajakümne protsendiliselt.
Oskused ei ole alati suured, kuna nende taga ei ole aastatepikkust harjutamist, aga kui laps läheb näiteks jooksma, teeb ta seda maksimumvõimekusega. Välistest tingimustest sõltumatu eneseusk on siin põhitegija.
Kui inimene kasvab, siis midagi muutub. Endine piiritu eneseusk tõmbub kokku. Teeb seda senikaua, kuni järele jääb ebakindel teismeline…või täiskasvanu. Leppäse sõnul on põhjus ilmselge: me õpime asetama eneseusku endast väljapoole. Võtame omaks mõttemallid ja uskumused, mida meie süsteemis järgitakse. Õpime panema oma meeltes eneseusu ja oskused ühte patta. Kui kogeme, et me ei ole sama head kui kasvõi näiteks naabripoiss, mõtleme, et oleme ebaõnnestunud. Hakkame endas kahtlema, võrdlema oma võimeid ja pädevust teistega, ning selle põhjal teeme järeldusi.

Võimekus ja eneseusk lähevad segamini.

antTegelikkuses ei tähenda see, et inimene on kehvem kui naabri Jüri või Mari, mitte midagi. Oma peas on ta aga loonud seose selle vahele, milleks ta on võimeline ja kui hea ta selles on. Võimekus ja eneseusk lähevad segamini.

Oregoni Ülikoolis tehti huvitav uuring, kus küsitleti algklassiealisi lapsi. Küsimusele, kas nad enda arvates oskavad tantsida, laulda, joonistada või lugusid jutustada, vastasid eranditult kõik igas osas “jah”. Viisteist aastat hiljem, kui needsamad lapsed olid esimese aasta üliõpilased, küsiti neilt sama küsimus uuesti. Mitte ükski ei vastanud, et oskab kõike.
Midagi oli vahepealsetel aastatel juhtunud nende eneseusuga. Tõenäoliselt olid nad oma elu jooksul sattunud nägema ja kuulma võrratuid lihvitud tantsu ja lauluesitusi, näinud imelisi kunstiteoseid ja kuulnud täiuslikult sõnastatud lugusid ning järeldanud sellest: ei, mina nii ei suuda, järelikult ma ei oska ei laulda, tantsida, maalida ega lugusid jutustada. See loogika on olemas vaid inimese enda peas.

Kui inimene asetab oma eneseusu iseendast väljapoole, loob ta ise loogika ja reeglid sellele, millal tema eneseusk kasvab ja millal mitte.

See, et saame kiita oma välimuse, tegutsemisviiside või tegude eest, ei oma tähtsust. Või omab? Kui inimene oma meeltes hindab kiituse oluliseks, siis see ka on tähtis.
Kui inimene mõtleb, et tema eneseusk, enesetunne, inimväärikus ja sisemine heaolu sõltuvad välistest tegijatest, siis need asjad ka kujunevad väliste tegijate järgi. Kui selline inimene saab positiivset tagasisidet, siis ta kogeb eneseusu kasvu. Kui tuleb negatiivne tagasiside, eneseusk kaob. Tegelikult on see loogika olemas vaid inimese enda peas, tema ise on selle loonud. Tõsi, võiks öelda, et “kõik mõtlevad ju nii”, kuid see, et kõik nii mõtlevad, ei tähenda, et asjad nii on.

Leppänen toob näite: kunagi arvasid inimesed, et maakera on lapik ja et selle ääre pealt võib alla kukkuda. Maakera ei ole kunagi olnud lapik, kuigi kõik justkui teadsid, et see nii on. Siin on sama lugu – kui ka kõik inimesed mõtleksid ühtviisi, on see viis olemas vaid inimese enda meeltes. Igaüks loob ise oma loogika. Kui inimene asetab oma eneseusu iseendast väljapoole, loob ta ise (võibolla teisi jäljendades) loogika ja reeglid sellele, millal tema eneseusk kasvab ja millal mitte. Seejärel kogeb ta oma loodut tõena – süsteem hakkab ennast looma.

Eneseusk ja enesehinnang on inimese loomulikud põhiseisundid.

Leppänen usub, et eneseusk ja enesehinnang tulevad seestpoolt, et need on inimese loomulikud põhiseisundid. Kui me ei asetaks oma eneseusku ja enesehinnangut endast väljapoole, teiste kätte, saaksime neid kergemini tajuda.
Kui me loome seoseid ja loogikat, paneme need sõltuvusse erinevatest asjadest ja kogeme neid vaid aeg-ajalt. Teatud mõttes asetame ennast oravarattasse, kus peame kõiki väliseid tingimusi kogu aeg oma kontrolli all hoidma. Hakkame jahtima asju, millest loodame toovat meile juurde eneseusku. Samal ajal püüame vältida teisi asju, mis võivad eneseusku vähendada. Sellises elus pole kuigi palju vabadust.

Kui inimene usuks, et eneseusk on temas loomupäraselt olemas, saaksid tundeseisundid tulla ja minna spontaanselt. Muidugi võib ka siis tulla ette hetki, kus usk endasse tundub olevat madal.
See, mis määrab, millal kogeme eneseusku ja millal mitte, on tegelikult vaid meie enda meeleseisundi vaheldumine. Meeleolud vahelduvad, kogemused vahelduvad ja see kõik on normaalne. On täiesti okei, et mõnikord tundub maailm sünge paigana ja meeleolu on madal. See on täiesti normaalne senikaua, kui selle põhjust ei hakata seadma väljapoole.  Kui kehva meeleolu põhjus seada väljapoole, hakkab inimene uskuma, et ta ei saa tunda end paremini enne, kui väline faktor X muutub teistsuguseks.

Inimesed otsivad oma sisemise seisundi põhjuseid kõikvõimalikest asjadest; näiteks ilmast. “Nüüd on mul tuju kehv, kuna ilm on pilves ja vihmane. “ Niimoodi teeme endast automaatselt ohvrid, sest mõtleme, et kuna on kehv ilm, siis on ka meie päev kehv. Oleme abitud, kuna mitte keegi meist ei saa muuta ilma. Kuigi ilmateadetes hirmutatakse vihmaga ja rõõmustatakse päikese üle, ei ole halvaks nimetatud ilm tegelikult halb – see on lihtsalt ilm. Tegelikult teame ju kõik, et oleme olnud õnnelikud ja heas tujus ka siis, kui on olnud pilvine ja sadanud. Samas võib inimene olla väga murelik, kuigi õues on 25 kraadi sooja ja päike paistab. Ehk siis – ilmal ei ole tegelikult kuigi suurt mõju.

Seestpoolt väljapoole kandunud eneseusu tõttu kandub väljapoole ka eneseväärtus.

Oma isiklikus arengus ja teraapiaklientide lugusid uurides olen jõudnud arusaamiseni, et seestpoolt väljapoole kandunud eneseusu tõttu kandub väljapoole ka eneseväärtus. Kui teiste inimeste reaktsioonid panevad minu jaoks paika selle, milline on minu väärtus, siis olen omadega lõpmatute tõmbetuulte käes, kuna teiste inimeste tundeid ma ju kontrollida ei saa. See, mida teine inimene näiteks minu uuest soengust arvab, sõltub väga suures osas tema maitse eelistustest, vanusest, soost ja millest kõigest veel. Kui ühele võib soeng tunduda uus ja moekas, teisele aga täielik õudus, siis kus on seal olukorras minu soengu tegelik väärtus? See ei saa olla mujal, kui minu enese sees, teadmises, et MINU meelest on see parim ja just seda ma endale soovin. Kui iga erinev arvamus paneks mu endas kahtlema ja juukseid aina uuesti ja uuesti üle värvima/lõikama, ei jääks neist üsna pea enam midagi järele. Sellist tulemust, mis absoluutselt kõigile meeldiks, on ilmselt võimatu ja ka täiesti ebavajalik saavutada.

Kui seesama soengunäide kanda üle väikesele lapsele, kes tegutseb täielikus eneseusus ja hakkab siis välismaailmast saama hinnanguid oma olemise ja tegemiste ebatäiuslikkuse kohta: keegi teine on tublim, targem, osavam, puhtam, ilusam… , hakkab ta varem või hiljem oma väärtuses kahtlema. Reeglina ei süvene hindajad sellesse, kuidas see tublim ja targem niisuguse tasemeni jõudis, sõnum on vaid: sa pole piisav. Laps ei keskendu enam iseendaks olemisele, vaid hakkab end kohandama ootustele, mis väljastpoolt tulevad. Esialgu pole hindajaid palju: vanemad, vennad-õed… Sellises väikeses grupis on ilmselt üsna lihtne ära õppida kellegi teise ootused ja ennast nende järgi kohandada. Kui aga ühel päeval tuleb minna lasteaeda ja kooli, ilmneb, et “selles suures grupis on hoopis rohkem inimesi sageli hoopis teistsuguste ootustega minu suhtes ja seni kui ma neid ära ei õpi, on minu väärtus väga madal.”

Tegelikult on iga inimene ju ikkagi see kes ta on – hinnang “õige” või “vale “– “hea” või “halb” saab tulla ainult väliskeskkonnaga suhestudes.
Väikesel lapsel ei ole väga palju võimalusi jääda oma täieliku eneseusalduse juurde, kui ta saab oma arengus vähe või üldse mitte toetust ja julgustust. Kui last saadab pidev kriitika selle kohta, kuidas ta jälle eksis või millegagi hakkama ei saanud, jääb tahes – tahtmata mulje, et “olen üks saamatu ja väärtusetu eksemplar ja minust pole asja.” Miks me vanematena suudame kõndima õppivat last õhutada aina uuesti ja uuesti proovima ja usume kindlalt, et ühel päeval ta seda suudab, selle usu hiljem kaotame?

Hiljuti kuulsin lugu, kuidas esimese klassi juntsule oli kolmandal koolipäeval kirjutatud veidi kõvera “A”- tähtede rea alla suurelt ja punaselt.”Väga halb!” Kui juba esimesel nädalal ei suuda õpetaja väljendada usku, et alguse kohta pole viga ja et aina paremaks läheb, siis kustkohast peaks väike inimene võtma jõu oma eneseusku sellegipoolest säilitada? Kas hinne “väga halb!” näitab minu väärtust õpilasena? Kas see, kelle töö alla kirjutati “väga hea!”, on õpetaja silmis suurema väärtusega?

Tean omast kogemusest, et kui lapsena tagasisidet oma väärtuslikkuse kohta ei saa (kuigi tegelikult olen oma vanematele ilmselt vägagi väärtuslik), kui peremuster on pigem: ”alati saab paremini”, või “tee, kui hästi tahad, kunagi pole piisavalt hea”, või “ära hõiska enne õhtut!”, siis areneb üsna pea välja arusaam endast kui väärtusetust ja lootusetust tegelasest, keda ümbritsevad inimesed lihtsalt oma suurest südameheadusest ja vastutulelikkusest välja kannatavad. Sügaval alateadvuses arvame, et kuna oleme nii väärtusetud, ei vääri me muidugi ka midagi head ega ilusat: hoolivat partnerit, armastavaid lapsi, head tervist, rahuldustpakkuvat tööd jne. Me küll TAHAME neid, aga sisimas ei pea end nende VÄÄRILISEKS. Ja nii satumegi olukorda, kus teadlik soov on alateadliku uskumusega, et me “pole väärt” täielikus vastuolus. Kuna meie teadvus on alateadvusega võrreldes kordades väiksema mahuga, siis on selge, kumb peale jääb. Seepärast on oluline teha tööd oma eneseusu ja eneseväärtusega – mõelda oma elule ja sellele, millistes olukordades oleme oma eneseusu ja -väärtuse erinevatest välistest asjadest sõltuma pannud.
Võiks näiteks mõelda “millistes asjades mõtlen, et siis, kui saavutan selle või teen toda, minu eneseusaldus kasvab”. Meil kõigil on palju asju, millesse me oma eneseusu paigutame.

Soovin, et inimestes tekiks uudishimu selle vastu, kuidas nad ise loovad ühendusi välistingimuste ja olukordade, ning omaenda sisemiste seisundite vahele. Tundes nende asjade vastu huvi, saavad nad meie argielust esile kerkida ja nähtavaks saada.
Teiseks soovin, et igaüks hakkaks mõtlema iseendast kui väärtuslikust, ainulaadsest ja erilisest inimesest, ning kinnitama endale head soovides: “MA OLEN SEDA VÄÄRT!”
Rita Eevardi
Holistilise reressiooni terapeut

loe veel: www.holist.ee

Kirjutises on kasutatud mõtteid artiklist: https://www.mtv.fi/lifestyle/tunteet/artikkeli/jos-hyva-palaute-parantaa-itseluottamustasi-mieti-uudelleen-tama-logiikka-on-vain-olemassa-ihmisen-mielessa/6413004#gs.b7NCSt4

Kas artikkel oli kasulik? Liitu uudiskirjaga ja saad kord kuus värsked artiklid oma postkasti…

E-post:

Perekonnanimi: