Kadri Sakala

Artikkel ilmus ajakirjas EMA, talv 2019

 

empaatiaSuurim kingitus, mida lastele saame teha, on õpetada neid looma ja hoidma häid suhteid. Võti peitub empaatiavõimes. Maailmas, kus silmast silma suhtlust jääb järjest vähemaks, peame seda oskust erilise hoolega harjutama.

Meie aju iga osa ja kogu keha on mõjutatud suhtlemisest ja suhete kvaliteedist. Kui vaadata ringi ja lugeda, mida väidavad uuringud, siis on meie ühiskonnas selles vallas toimumas suured muutused. Suhtlus käib üha enam seadmete abil ja me veedame aina vähem aega üksteisega vahetult füüsiliselt kokku puutudes. Ent see pole ainus muutus. Nüüdisaegse inimese elus on palju vähem suhteid kui varemalt. Mis on sellise arengu pikem tagajärg ja kuidas see muudab meid inimestena? Erinevaid uuringuid vaadates võime seda juba aimata.

Suhted kaitsevad meid

Traumaspetsialistid on aastaid rääkinud, et mida rohkem on meil enda ümber terveid suhteid, seda enam kaitsevad need meid halbade asjade eest ning seda rohkem ja paremini meie aju areneb ning funktsioneerib. Kui veedame oma perega koos rohkem aega, räägime olulistest asjadest, kallistame ja paitame lähedasi, siis me sõna otseses mõttes koome enda ja oma lähedaste ümber kaitsekilbi, mis kaitseb meid ebaõnne eest. Me ei ole aga kunagi elanud nii suhtevaeses keskkonnas kui täna.

Vanasti elasime kogukondades, kus olime ümbritsetud perekonnast, sugulastest ja naabritest ning kus ühe lapse kohta oli keskmiselt neli täiskasvanut. Praegu on tavaline, et lapsed kasvavad üles ühe vanemaga, sugulased on kaugel või puudub nendega tihe kontakt ja naabritega pole ka suurt läbikäimist ehk lapsed kasvavad üles üksinda, sest puudub kogukond. Selleks aga, et laste ajud saaksid hästi areneda ja nad õpiksid empaatiat, on neil vaja suhterikast keskkonda.

Uuringud näitavad, et lastel, kes on empaatilised, läheb koolis paremini, nad saavad paremini hakkama sotsiaalsetes situatsioonides ja on tulevikus töö alal edukamad. Samuti on nad nii füüsiliselt kui ka vaimselt tervemad täiskasvanuna ning neil on armastavad suhted.

Empaatia tähendab, et ma tunnen ning mõistan sinu tundeid ja mõtteid. Ma suudan panna ennast sinu olukorda. Ma olen sinu tunnete ning vajaduste suhtes hooliv ja tundlik. Ja ma suudan jääda hoolivaks ka siis, kui ma olen ise haiget saanud või tunnen ebakindlust. Me ei sünni empaatiliseks, empaatiat tuleb õppida ning vanemad vastutavad selle õppeprotsessi eest. Laps saab õppida empaatiat üksnes eeskujude järgi vanematelt ja ühiskonnast.

Targad tunded

Emotsioone hakati uurima 1990ndatel, sest varem peeti neid ebaintelligentseteks. Tunded aga on väga intelligentsed. Nad suunavad ning õpetavad meid. Hea kontakt oma tunnetega annab võimaluse võtta vastutus oma vajaduste eest. Oma vajadustest on vaja teadlik olla, sest me oleme elus täpselt nii õnnelikud või õnnetud, kui rahuldatud või rahuldamata on meie vajadused.

Oma tunnete mõistmine sõltub emotsionaalsest intelligentsusest. See määrab, kuidas me oskame ära tunda teise inimese emotsioonide väljendust, kui hea tunnete sõnavara meil on, kuidas oskame oma emotsioone juhtida jne. Emotsionaalse intelligentsuse areng on seotud väga paljus keskkonnaga, kus laps üles kasvab. Seejuures on ääretult olulised lapse esimesed kuus eluaastat, sest siis on aju areng väga kiire.

Inimajul on miljoneid närvirakke ehk neuroneid. Kui oleme sündinud, on meil juba 95% neuroneid olemas. Lapse aju areneb 90% ulatuses välja kolmandaks eluaastaks. Selleks ajaks, kui oleme viieaastased, on juba 85% sünaptilisi ühendusi paigas (sünaptilised ühendused juhivad meie aju tööd). Aju areneb altpoolt ülespoole ning seestpoolt väljapoole. Aju alumised osad ehk roomaja aju on seotud südamelöökide reguleerimise, hingamise, magamise, vereringega jne. Roomaja aju peal on limbiline süsteem ehk imetaja aju, mis reguleerib meie tundeid. Ja kõige kõrgemal on ajukoor, kus toimub mõtlemine, info korrastamine, reflekteerimine.

Selleks, et lapse aju saaks korralikult areneda, on tal vaja turvalisi kiindumussuhteid ja stabiilset keskkonda. Turvalises kiindumussuhtes õpime me autonoomiat, sõltuvust ja vastastikust sõltuvust. Kui see protsess on kulgenud edukalt, on meil täiskasvanuna baasusaldus teiste inimeste vastu, me suudame lugeda õigesti suhtevihjeid ning isegi kui meie lähedane ei saa olla füüsiliselt olemas, suudame tunda, et ta on meie jaoks siiski emotsionaalselt kohal.

Kaootiline lapsepõlv

Enamik inimesi ei tea, et aju alumised osad (roomaja aju ja limbiline süsteem) saadavad ühendusi aju kõrgematele osadele ja mõjutavad seda, kuidas need funktsioneerivad. Laste aju areneb varajases eas tohutult, mis teeb nad kogemustele ääretult tundlikuks. Kui lapse elus on liiga palju stressi ja ta kasvab üles kaootilises keskkonnas, siis tema aju alumised osad ei saa hästi reguleeritud, nad ei funktsioneeri nii korralikult, mistõttu on tal tulevikus raskem keskenduda, õppida ning selgelt mõelda.

Need lapsed, kelle vanem oli kas sõltlane, depressiivne või kannatas mõne muu vaimse tervise häire all, oli palju tööl, hülgas neid või suhtles minimaalselt, oli emotsionaalselt või füüsiliselt vägivaldne, pidid varakult ära õppima, et nad saavad loota ainult enda peale. Kui lastel ei ole sellises olukorras ümber piisavalt eluterveid suhteid, mis aitaks tervendada traumat, on neil täiskasvanueas raske teisi inimesi usaldada. Nad võivad siis olla närvilisemad, kergesti ärrituvad, nende paarisuhtes puudub stabiilsus ja emotsionaalne lähedus, neil on suurem risk olla vägivaldsed, sagedamini haiged, immuunsüsteem on nõrgem, ning muidugi võib ette tulla vaimse tervise probleeme, nagu depressioon, ärevushäire jne. Neil võib tekkida hirm hülgamise ees ja nad vajavad palju autonoomiat, mis on tegelikult pseudoiseseisvus. Justkui oleksid väga iseseisvad, aga tegelikult on tohutult hellad teiste inimeste käitumise suhtes.

Kuna neil inimestel on autonoomse närvisüsteemi erutustase normaalsest kõrgemale nihkunud lapsepõlves kogetud pideva stressi tõttu, võivad nende reaktsioonid olla sageli võimendunud. Sellistel puhkudel näeme, kuidas täiskasvanud inimesed lähevad justkui väikeste asjade peale endast välja, ehkki see ei ole selle sündmusega proportsioonis. Kui ta ei tunne ennast partneriga arusaamatuse või konflikti tõttu turvaliselt, võib ta hakata karjuma, kaduda paariks päevaks ära või hoida emotsionaalset distantsi, nagu oleksid tunded justkui haihtunud, selle asemel et tulla rääkima ja kontakti taastama.

Neil on lapsepõlves jäänud kogemata turvalise kiindumussuhte loomulik tsükkel, kus suhte katkestusele ehk konfliktile, arusaamatusele, olukorrale, kus kellegi vajadust ei rahuldatud, järgneb suhte parandamine ehk tervendamine. Tervendamine on selles tsüklis kõige olulisem lüli, sest kui kontakt on taastatud, saame ennast jälle turvaliselt tunda.

Mis on muutunud?

Mitmete uuringute tulemused peaksid meid tõsiselt mõtlema panema. USAs on teismeliste depressiooni ja enesetappude arv pärast 2011. aastat erakordselt suurenenud ja uuringud näitavad, et sellel on otsene seos nutitelefonidega. Mida rohkem veedetakse aega ekraanide taga, seda õnnetumad inimesed on ja seda suurema tõenäosusega esineb neil depressiooni sümptomeid. Teismelised, kes veedavad päevas kolm tundi või rohkem ekraani taga, on 35% suurema suitsiidi riskifaktoriga.

Aastatel 2000–2015 vähenes USAs 40% nende teismeliste arv, kes oma sõpradega iga päev kokku said. See suundumus ei iseloomusta ainult teismelisi. Ka täiskasvanud kasutavad suhtluseks üha enam sõnumite vahetamist kui päris vestlust. Ja kui me saamegi kokku, ei keskendu me täie tähelepanuga teineteisele, vaid sõnumit või kõnet saades katkestame vestluse ning tegeleme oma telefoniga. Kui see juhtub üks kord, saame hakkama. Kui see aga juhtub tihti, kujuneb sellest minitrauma, sest meieni jõuab pidevalt sõnum: ma ei ole oluline.

USAs korraldati metauuring, kus vaadeldi MMPI andmeid (see on test, mis hindab isiksuse eri aspekte ja mida on tehtud aastakümneid). Tulemused näitasid, et aastal 2007 oli meil ühiskonnas viis korda rohkem psühhopaadi tunnustele vastanud inimesi, kui seda on olnud varasemalt. Need tulemused peaksid meid kõiki valvsaks tegema. Uuringu autorite oletusekohaselt oleme kultuuriliselt eemaldunud sisemistest väärtustest nagu kogukond, elumõte ja kuuluvus ning liikunud rohkem väliste eesmärkide suunas, milleks on materialism ja staatus.

Me oleme loonud keskkonna, kus me ei kasuta enam ajuosi, mis soodustaksid empaatiat, kogukonnas olemist, kuuluvust, vaid isolatsiooni. Psühhopaate uurides on samas välja tulnud, et paljud neist on kasvanud üles justnimelt emotsionaalses või füüsilises isolatsioonis.

Headuse kordamine

Niisama kiiresti kui lapsed nopivad üles negatiivseid asju, korjavad nad õnneks üles ka positiivseid asju. Lapsel on vaja eelkõige stabiilsust ning keskkonda, kus ta on pidevalt ümbritsetud turvalistest täiskasvanutest. Probleem pole rasketes olukordades, mis võivad tekkida, vaid kuidas lapse ümber olevad täiskasvanud raskustele reageerivad. Selleks, et laps saaks midagi omandada, on tal vaja sama mustriga tegevusi kogeda, ja vanematena saame talle pakkuda korduvaid mustreid, korduvaid stimulatsioone, mis toetaksid aju alumiste osade arengut.

Lapsel on vaja korduvalt näha oma vanemaid ja lähedasi kallistamas ning üksteisega hoolivalt rääkimas, teineteist kuulamas, mõistmas, lohutamas, vabandamas, leppimas. Kogeda ise korduvalt kallistamist ja silitamist, sõnade kordamist, vanemate tähelepanu ja kohalolu. Just niimoodi õpib ka laps kahvlit ja nuga käes hoidma, palli viskama, pilli mängima jne.

Väärtused on nagu lihased – kui neid iga päev pidevalt treenida, on lihased tugevad. Vastupidisel juhul aga känguvad. Kõik inimesed tahavad ning vajavad lähedust, kuulamist ja mõistmist, aga vähesed oskavad endalt küsida: mil määral olen mina valmis ja võimeline pakkuma neid oma lähedastele? Just lapsevanema töö iseendaga on see, mis lõpuks ka last kõige rohkem aitab.

Lihtne on olla hea, kui asjad on hästi. Mina aga usun, et inimese tõeline pale tuleb välja siis, kui ta seisab silmitsi teadmatuse ning ebakindlusega. Kuidas ta käitub pinge all või kui ta on saanud haiget. Need on hetked, mis määravad ära inimese karakteri.

Alati leiab vabandusi ja põhjusi, miks ei saanud olla kellegi suhtes austav, hooliv ja armastav ehk empaatiline. Terapeudina samas tean, et kui hoolimine, kaastunne ja austus on inimesel tõesti väärtuste nimekirjas, leiab ta oma käitumises võimaluse neid väärtusi demonstreerida.

Meil on siiani palju täiskasvanuid, kes ei teadvusta endale, kui oluline on õppida eluterve paarisuhte oskusi, kui oluline on õppida armastama. Kui oluline on töötada oma peresuhetega ning luua endale suhterikas keskkond. Armastus on minu arvates tegusõna, mis ütleb: ma hoolin. Armastamist peab pidevalt harjutama. Olles vaimselt laisad, tekitame soodsa pinnase emotsionaalseks ning füüsiliseks vägivallaks.

Mida sa tunned?

Väga oluline on õpetada lastele tunnetest aru saama, anda neile tunnete sõnavara. Meil on vaja lastega rääkida oma tunnetest, vajadustest, hirmudest, rõõmudest, unistustest – oma suhetest. See suurendab nende emotsionaalset intelligentsust. Meie ülesanne vanematena on aidata oma last, toetada teda ja kuulata, mitte tormata lahendama tema eest kõiki olukordi.

Seejuures peaksime hoolikalt tähele panema, kuidas kasvatame poisse ja tüdrukuid. Olen tihti kuulnud lugusid, kuidas mees on öelnud naisele, kes üritab poega kuulata või lohutada, et „mis sa lased poisil hädaldada, ta peab kasvama meheks, mitte nannipunniks!”. Mina kuulen, et nendel isadel on oma poegade pärast väga suur hirm ja nad tahavad siiralt, et neil läheks elus hästi. Et pojad saaks selles maailmas hakkama. Aga see, kuidas nad ennast väljendavad, on destruktiivne. Nad halvustavad lapse tundeid ning jätavad oskamatusest ta emotsionaalselt üksinda – ja see võib olla seemneks paljudele hilisematele probleemidele.

Ma kuulen sind

Samuti on vaja hoolega jälgida, et ekraanid ei tuleks meie suhete vahele. Me peame piirama oma ekraanide kasutamist. Vanem võib küll kehana olla kodus, aga kui ta ei ole „kohal” oma mõtetes, veedab enamiku ajast tööd või sporti tehes, mitte aga lapse ja partneriga mängides ning suheldes, koos süües, nii et telefon on hääletu peale pandud, saame tegelikult rääkida hooletusse jäetud pereliikmetest. Me vajame tähelepanu, puudutusi, hellusi, nii füüsilist kui ka emotsionaalset lähedust. Meil on vaja õppida, et kui keegi tuleb meiega rääkima, siis me paneme telefoni käest või teleka/raadio/arvuti kinni ja kuulame teda. Kui teeme kõiki neid väikseid asju, et suurendada ning kasvatada suhtlusi nii pereliikmete kui sõpradega, siis arendame niimoodi empaatiat, meie suhted on paremad ja oleme ka ise füüsiliselt ning vaimselt tervemad.

Me oleme ühiskonnana küsimuste ees: mida saame selles olukorras teha? Mida teha selleks, et luua lastele suhterikas keskkond? Milliseid seadusi oleks vaja selleks, millist ressurssi panna lasteaedadesse ja koolidesse? Kuidas toetada vanemaid, kellel on väiksed lapsed, või üksikvanemaid? Ja meil on vaja toetada ka mõtteviisi, et lapsel on õigus nii emale kui ka isale ehk lahku läinud vanemate lapsi ei tohi isast eemal hoida, kui isa ei ole just lapsele ohtlik.

Meie vastutame laste tervise eest, aga me ei saa vastutada lapse eest, kui me ei ole võtnud ka vastutust omaenda tervise eest. Hea uudis on, et meil on võime teha muudatusi. Me peame lihtsalt seda otsustama.

Loo autori Kadri Sakala koduleht: http://kadrisakala.ee 

Kas artikkel oli kasulik? Liitu uudiskirjaga ja saad kord kuus värsked artiklid oma postkasti…

E-post:

Perekonnanimi: