Jana Reidla

Teadlaste katsed uurimisrühmadega on näidanud, et ülekaalulised inimesed ja dieedisõltlased kasutavad söömist emotsionaalse rahulolematuse vaigistamiseks. Nende hulgas esineb sagedamini depressiooni ja neil on harjumus reageerida ärevusele ülesöömisega. Ka on kindlaks tehtud, et naistel on meestest suurem kalduvus stressisöömisele.

Emotsionaalse rahulolematuse vaigistamine söömisega

magustoitKumb oli enne, kas stress või ülesöömine? Uuringute tulemused vastavad, et algpõhjus on stress. Miks? Üks võimalikke põhjusi on rottidega tehtud katsetest selgunud asjaolu, et stressi korral hakkab keha tootma valuvaigistavaid aineid, mis samal ajal stimuleerivad ülesöömist. Niisiis, kui sa ei märka oma valu, siis jääb tähele panemata ka see, et kõht on piisavalt täis.

Kui asi on nii, siis peaks dieedi alustamise asemel tegema kindlaks, mis su hinge parasjagu vaevab ja end sellest vaevast vabastama. Juhtub sageli, et enesesse ei osata ega julgeta vaadata. Ei osata sellepärast, et lapsest saadik on keegi teine öelnud, mida sa vajad ja kuidas sa ennast tundma pead. Ei julgeta, sest tundmatu hirmutab – las jääb parem kõik nii nagu seni, sest äkki läheb veel hullemaks.

Keelatud tundeid ei ole

Kas oled mõelnud, kuidas on rahuldatud su vajadus turvatunde ja läheduse järele? Kas sind toetatakse ja mõistetakse nii kodus kui tööl? Kas sa saad avaldada oma arvamust? Kas su elus on piisavalt rõõmu ja nalja? Ausust ja ehedust? Seksuaalsust ja liikumist? Loovust ja arengut?

Kuidas sa reageerid, kui mõni sinu jaoks oluline vajadus on pärsitud? Kas söandad öelda, et oled solvunud või et miski tegi sind kurvaks? Mida teed, kui oled segaduses või tunned end nurka surutuna? Mille peale sa viimati ärritusid või nördisid? Kuidas väljendad oma vastumeelsust? Kas oled saanud kaotuste puhul piisavalt tunda leinatunnet?

Sa ei pea emotsioone lahterdama keelatuteks ja lubatuteks, nad kõik on lubatud. New age’i teooriatest võib jääda mulje, et „arenenud“ inimese kohustus on olla üksnes positiivne, kuna negatiivsed tunded näitavad madalat arengutaset. Niimoodi suhtudes ei ole võimalik jõuda täieliku enesearmastuse ja aktsepteerimiseni. Võib-olla on sulle lapsest saati õpetatud, et „meie peres vihane ei olda“. Seepärast oled viha alla surunud ja teeselnud, et sinul seda „nähtust“ ei eksisteeri. Tegelikult on mõõdukas ja teisi otseselt mittekahjustav viha loomulik tunne. Võta viha kui hoiatavat punast signaallambikest auto armatuurlaual. See on sinu sisemine märgutuli selle kohta, et miski ohustab sinu väärtussüsteemi või isegi eksistentsi.

Sageli öeldakse eneseõigustuseks, et ei taheta oma avameelsusega teistele haiget teha. Rohkem on aga põhjus suures hirmus, et „mind ei armastata, kui nähakse, milline ma tegelikult olen, mida ma tegelikult tunnen“. Sellise inimese tunneb ära sellest, et ta arutab meelsasti võõraid probleeme, aga tal pole vaprust jagada enda omi. „Minuga on kõik korras!“ ütleb ta ka siis, kui abikaasa kodus alandab või pikka aega kestnud üksindustunne teeb kurvaks. Niimoodi suhtudes on ta osa endast lukku keeranud ja topib lukuaugust väljaimbuvad emotsioonid toiduga kinni. Aga probleem ei kao kusagile.

Erinevad emotsioonid isude taga

Mitte ainult need inimesed, kes on hädas kehakaaluga ja dieete peavad, ei ole kogenud emotsionaalset söömist, vaid erilised isud võivad aeg-ajalt tabada ka neid, kes tavaliselt söövad lihtsalt näljatunde pärast. Psühholoog Doreen Virtue on põhjalikult tegelenud oma patsientide söögiisude analüüsiga ja leidnud, et isud teatud toitude järele on seotud kindlate emotsioonidega. Oma raamatus „Painav söögiisu“ kirjutab ta, et hirmu, viha ja pinge korral tõmbavad inimest just soolased ja krõbedad või ka krõmpsuvad suupisted. Selle seletuseks on, et kõva tekstuur võimaldab vabaneda lõualuudesse kogunenud pingest. Toore köögivilja või soolapulga närimise juurde käiv ragin ja krõmpsumine asendab tegelikkuses ellu viimata jäänud soovi pahameele põhjustajale koht kätte näidata. Esimene küsimus sellist isu märgates võiks olla: „Mis mind vihale ajas?“ Edasi võid endalt uurida, kas see on ainus võimalus – valada oma viha välja hammastega kõva toitu ragistades. Äkki saad söömise asemel vihastava olukorra lahendamiseks midagi muud ette võtta?

Uuringud on kinnitanud, et elamustenälg seostub isuga vürtsika, hapuka ja eksootilise toidu järele. See ei tähenda automaatselt seda, et su elu oleks parasjagu üksluine. Need vürtsilembesed, kelle elu on üsna adrenaliinirohke, vajavad teravamaitselist toitu tasakaalustajana, et amplituud rahulike perioodide ja adrenaliinisööstude vahel ei oleks liiga suur. Lisaks aktiveerivad tulised vürtsid valuleevendavate keemiliste ainete tootmist ajus. See vaigistab nii valu sellest, et elu veereb igavalt mööda, kui ka valu sellest, et ma rabelen nagu orav rattas, aga tõelist eneseteostuse tunnet pole. Vürtsikat toitu ihaledes tuleks endalt küsida: „Mida ma tegelikult vajan? Mis mind vaevab? Mida ma tahan oma eluga peale hakata?“ Toit on küll naudingu allikas, aga õnnetunne võiks olla saavutatav ka ilma toiduta.

Turvatunnet turgutavad Doreen Virtue raamatu järgi sai, riis ja pasta. Need süsivesikurikkad toidud tekitavad isu eeskätt stressis ja hirmunud inimestes. Pinges inimese aju käivitab valuvaigisti, kortisooli tootmise. See omakorda aktiveerib neuropeptiid-Y tootmist, mis tõstab isu süsivesikurohkete toitude järele. Keha hakkab koguma varusid, et inimene selle eeldatavalt raske perioodi (ta on ju pinges!) üle elaks. Niimoodi stress samaaegselt suurendab isu ja pidurdab rasvast vabanemist. Kookidega liialdamine võib tulla ka sellest, kui neid maiuspalasid kasutati lapsepõlves su kiitmiseks. Nii seostub koogilõhn armastuse ja tunnustusega. Kui kallistusi on su elus hetkel vähe, siis on kooki palju. Järelikult, kui tahad vähem kooki süüa, kallista sagedamini inimesi. Minul on isu küpsiste ja kookide järele olnud suurem just suures asutuses pingelist tööd tehes, kui tunnen, et olen probleemidega üksi jäetud. Aga õhtul kodus ei tule koogiisu meeldegi.

Piimatooted mõjuvad neis sisalduvate ainete tõttu kurvale ja masendunud inimesele ühtaegu lohutavalt ja parasjagu ergutavalt. Süsivesikurikkamad piimatooted nagu jäätis, maitsestatud jogurt, juustud (ka juusturohke pasta) ja majoneesikastmed sisaldavad komponente, mis käivitavad heaolutunnet suurendava serotoniini tootmise. Lisaks mõjub nende kreemjas tekstuur lohutavalt, suhkur ja laktoos tõstavad ajutiselt energiataset.

Oskus iseendast aru saada

Niisiis, kui sööma asud, mõtle, mida sa rahuldama hakkad: energiavarude taastamise vajadust koos maitseelamuste nautimise ja enese hellitamisega või on pealispinna all mõni muu vajadus, mida tegelikult söömisega rahuldada ei saa. Võib-olla oled enda vajadusi millegipärast vähemtähtsateks pidama hakanud kui teiste omi. Söögiisuga sõbraks saada on kergem siis, kui oskad iseendast aru saada. Söömine ei päästa sind tegelikult trööstitust meeleolust või üksindustundest. Pikaajalise depressiooni puhul on professionaalsest nõustajast püsivam abi kui õhtuti liitrikaupa jäätise söömisest. Ka päevikupidamisest, liikumisest ja heade sõprade seltskonnast on abi.

***

Oma keha soovidest aru saamiseks võta endale iga päev kasvõi mõni minut, et viia tähelepanu enda sisse ja kuulata, mida su keha sulle räägib. Selle juures võib sul abi olla Salasõna meditatsioonist „Kuula oma keha“.

Artikkel ilmus Salasõna blogis

Kas artikkel oli kasulik? Liitu uudiskirjaga ja saad kord kuus värsked artiklid oma postkasti…

E-post:

Perekonnanimi: