Meie lood

Uue elu loomine kaosest

Koolitaja Jaana Ojakäär käis läbi holistilise treeningu teekonna aastatel 2009-2010. Koolitusel leidis Jaana endas julguse ja inspiratsiooni luua Loovuskohvik.

Minu vaimse arengu tee algas punktist, kus kõik harjumuspärane hakkas järk-järgult kaduma. See MINA, kellena ennast tundsin oli kadunud. Üks hetk ei olnud ma enam õpilase rollis, mida olin algkoolist magistriõpinguteni kandnud; ma ei olnud enam hinnatud töötaja, kuna vahetasin töökohta ja olin uues kohas tundmatu puhas leht ja mis peamine, ma ei olnud enam 7 aastat kestnud suhtes, mis oli samuti üheks minu identiteedi osaks kujunenud.

See kõik viis paika, kus peas hakkas vasardama küsimus: “Aga kes ma siis olen, kui kõik tuttavad rollid minu elus on kadunud?”

See küsimus käivitas teekonna tüdrukust naiseks. Ja ma mõistan nüüd, et kõik need muudatused olid just selleks vajalikud.

A. Nekrassov on kirjutanud, et lisaks füüsilisele ja vaimsele sünnile on ääretult oluline teha läbi ka psüühiline sünd, mille käigus sünnime tüdrukust naiseks/poisist meheks. Minu jaoks seostub see eelkõige oma elu eest vastutuse võtmisega: ma võtan omaks, et ise loon oma elu ja mõjutan kõiki oma elu valdkondi.

Holistiline koolitusaasta andis mulle võimaluse vaadata ausalt otsa oma elule, oma kogemustele ja iseendale. Aitas avastada enda olemust ja mõista seda, mida ma elus tahan luua, kes olla ja kuhu liikuda.

Sain süvitsi tegelda möödunud suhtest vabaks laskmisega, enda kehatunnetuse arendamisega ning oma professionaalse kire avastamisega. Jõudsin olulise märksõnani “LOOVUS”, mis on minu elu üheks keskseks väärtuseks. See viis selleni, et viimasel koolikuul lõin oma firma: Loovuskohviku.

Inimeste toetamine enesejõustamise, kasvamise ja arengu teel on tõeliselt südamelähedane ja oluline tee minu jaoks ja tänaseks on Loovuskohvik kujunenud kanaliks, mille kaudu seda saan koos oma armsate kaaslastega maailma luua.

Minu kogemused ja õpitu võtab kõige paremini kokku eneseväljendusega seotud koolitusmoodulis loodud luuletus, mis tuli mu südamest ja andis palju julgust loomiseks ja enese avamiseks ka teistes eluvaldkondades.

Liblikas
Jaana Ojakäär (2010)

Nüüd tean, et uue saabumiseks lahti tuleb lasta vana…
Nüüd tean, et igas sündmuses on peidus HEA.
Nüüd tean – ARMASTUS, see võtmesõna…
Nüüd tean, kui hea on olla lihtsalt HEA.
***
Nüüd mõistan kohalolemise ILU.
Nüüd näen, kui kaunis väike lilleõis.
Nüüd naeratan, kui õues tuul on vilu,
sest soojast mõttest põu on sooja täis.
***
Nüüd avan südame, kui lausun sõnu.
Nüüd mõttes soovin Sulle head!
Nüüd LOON, sest loomises on VÕLU,
on Võlujõud, mis hoiab maailma hea.
***
Nüüd väärtustada oskan kogemuse MÕJU,
nüüd väljakutset naudin, õpin sealt.
Nüüd tunnen OLEMISE ilu…
ja TEAN et oma elu luua saan!

Enesearengutee jätkub terve elu, sellel teekonnal on kõike – rõõmu, pisaraid, naeru, valu, hirmu ja julgeid eneseületamisi. See on põnev tee ja võttes enda elu loomisel juhi rolli, saame maalida sellest imelise kunstiteose.

Olen tänulik iga kogemuse eest ja iga teejuhi eest ning olen õnnelik, et see teekond on loonud minust inimese, kes olen praegu.

Jaana, Administrator
Minu mõtted holistilisest treeningust

Peeter (36), ettevõtja

Minu lugu 2007. aasta kevadel alustatud holistilisest treeningust hakkas mõni kuu varem kaugel-kaugel Costa Rica rannast leitud raamatuga alateadvusest. Kui õpilane on valmis, ilmub ka õpetaja. Minule ilmus neid pärast selle raamatuga tutvusetegemist suurtes kogustes ning sai vaheetapi kõikide loogikate vastaselt holistilise treeningu (HT) õpperühma vastuvõtmisega.

Peab tunnistama, et esimese mooduli ajal vaevasid mind kahtlused nii valitud tee, kui ka kaasstudeerijate kohta. Esimese mooduli lõpuks aga olid need täielikult kadunud. Sain mingid lisatiivad, mis mind edasi liikuda aitasid.

Kindlustunnet tugevdas holistiline teraapiaseanss, mille läbi sai ca nädalaga terveks minu küünarnukk, millega olin traditsioonilise meditsiini erinevaid võimalusi (süstid, soojendused, laserravi jne) kasutades tulemuseta ligi aasta vaeva näinud ning mille operatsioonijärjekorras ma olin. Viimane jäi tegemata ning üks tubli ja tuntud kirurg jäi vähemalt minu ärajäänud küünarnukilõikuse võrra vaesemaks. HT käigus olen saanud kindlust juurde, et füüsilised hädad algavad peast ning selle mõttega tööd tehes olen tänaseks nii mõnestki keha vaevama tulnud tõvest üle saanud medikamente kasutamata.

Tihti on minult küsitud, et mis “woodooga” te seal tegelete? Olen pidanud neid inimesi kurvastama, et hoolimata sellest vaimsest tööst, mis me seal teeme, jääb kogu tegevus ning sellest tulenev kasu siiski küllalt argiseks. Olen suutnud enamuse viimasest pooleteisest aastast hoida oma energiataset kõrgel. Ma tunnen suures osas positiivseid emotsioone. Kohati olen leidnud ennast mõttelt, et mis selles hetkes siis nii väga head on, et tuju täiesti seletamatult päevade viisi väga hea on olnud. Olen hakanud rõõmustama asjade ja nähtuste üle, mis varem nii loomulikud tundusid, et sellistele asjadele tähelepanu pööramine ning seda enam ka nende üle rõõmustamine ajaraiskamisena oleksid tundunud.

Samas pean aga siinkohal maha tõmbama ülikõrgeid ootusi, et HT on mingi imevahend selleks, et kogu aeg naeratus näol ja südames oleks – ka mina tunnen ennast mõnikord halvasti, kurvana ja vihasena. Viimased olekud on aga muutunud oluliselt teadlikumateks – arvan, et mõnikord ongi hea olla kurb, aga see on nüüd teadlik olek, mitte mingi suruv tunne rinnakorvis. Kui emotsioonist ja selle põhjusest aru saada, siis saad teadvustada oma rahuldamata jäänud vajaduse ning kui oled teadvustanud vajaduse, saad sellega juba edasi tegeleda. HT on aidanud mind elada rohkem teadvustatud elu.

Üks märksõna, millel soovin lühidalt peatuda on “intuitsioon” või nö. kõhutunne, mille olemasolust ma varem midagi eriti ei teadnud, aga mis on aidanud nüüd mind korduvalt valida erinevate valikute vahel ja väidan, et nende valikute kvaliteet on oluliselt tõusnud. Kohati on tundunud ka minule endale, et see ei saa niimoodi olla – aga saab.

Kuigi plaanisin algselt läbida ainult HT, olen praeguseks avaldanud soovi jätkata (ja olen ka vastu võetud) õpinguid terapeudi koolituses. Põhjus on väga lihtne – teema on jätkuvalt väga huvitav ning need mõned korrad, kus olen saanud kedagi oma tagasihoidlike teadmistega aidata, on tekitanud tunde, et soovin seda teha ka tulevikus ning miks mitte ka kunagi päris selle ameti peale jääda.

Lisaks tahaksin tuua välja ühe olulise faktori. Need inimesed ehk holistiline pere, kellega siiani koolituse käigus kohtunud olen, on fantastilised. Kuna tegemist on sarnaste uskumuste ja hoiakutekandjatega, siis need loengud, ühised tööd, meditatsioonid ning harjutused on kujunenud teatud mõttes highlight’ideks, mis oma positiivse energialaenguga täidavad mitte ainult koolitust vaid ka mooduliväliseid aegu.

Kuna minu töö suurem osa on seotud suhtlemisega teiste inimestega, siis väidan, et saan suhteliselt intensiivset praktikat koolitusel omandatu ellu rakendamisel. Arvan, et minust on saanud parem inimene, sõber ja kolleeg.

August 2008. a.

Holistika Instituut, Vilistlane