Niinimetatud enesearenguga on elu sundinud mind teadlikult tegelema viimased 25 aastat. Selle ajaga oleks mõni teine võinud juba pühakuks saada, aga mitte mina! Muigan vahel, et ju mul on siis nii pikad juhtmed, et pidin muutumisega juba varakult alustama, et ühe elu jooksul ennast enam-vähem korda teha. Ei taha mõelda, milline oleks minu elu täna, kui oleksin oodanud keskeakriisini, mis on tavapäraseim aeg enda ummikusolemist tunnistada!
Olen jah aeglane õppija olnud. Ikka on olnud kiusatus mõne vana mustri korrutamist jätkata, kuigi mõistusega saan juba ammu aru, et see ei tööta. Elu on olnud minuga uskumatult kannatlik! Ju siis minu ponnistused ja jonnakas mitte-käegalöömine siiski miinimumprogrammi täidab. Ja kui igapäevased üles-alla kõikumised välja arvata, siis on elu ikkagi tasapisi, aga kindlalt ülesmäge läinud. Just see, kuidas ma oma elu tajun. Kui varem ainult PAISTIS, et mul on kõik hästi, siis nüüd ONGI hästi. Lõhe välise ja sisemise vahel jääb järjest väiksemaks.
Ei saa mainimata jätta, et „hea“ ja „halb“ on aastate jooksul oma tähendust muutnud. Mida aeg edasi, seda enam mõistan nende suhtelisust. Mitte ainult seda, et hea võib aja jooksul osutuda halvaks ja vastupidi, selgemaks on saanud ka see, et elu koosnebki tõusudest ja langustest, mida tuleb rahulikult võtta, mitte oma hinnangutega asja hullemaks tembeldada või üle idealiseerida.
Nagu üks mulle oluline õpetaja kunagi ütles: hea tuleb võtta südamesse ja halb mõistusesse. Kui võtame halva südamesse, jääb süda haigeks.
Praegu oskan oma pikaldast õppevõimet isegi eelisena näha, sest oma kogemuste najal on lihtsam mõista ja abistada neid, kes elu edenemise või enda edusammude suhtes ülearu kriitilised on. Olen ise piisavalt sageli seisaku konksu otsas kinni olnud, aga sama palju ka lahti pääsenud, nii et mõned nipid ja trikid on mulle teada.
Usun väga sellesse, et inimene on tervik ja tähelepanu väärivad nii meel, keha kui hing. See vist oligi esimene põhjus, miks aastaid tagasi holistiline teraapia mulle silma hakkas ja peale lühikest tutvumist kohe tunde tekitas, et voh, just seda tahan ma õppida!
Peale terapeudikoolituste (vt „Haridus“) olen läbinud lugematul arvul äri-, juhtimise-, müügi-, koolitamise- ja turundusalaseid kursusi, eelkõige seoses oma pikaajalise tööga rahvusvahelises firmas. Kuigi see etapp on tänaseks seljataha jäänud, aitab see äärmiselt mitmekülgne töökogemus paremini mõista ärimaailma võlu ja valu, nagu ka kliente, kes selles maailmas toimetavad. Selle kõrval olen alates 2002. aastast oma enesearengukoolituste firmat vedanud, mis omakorda on laiendanud minu maailmapilti hoopis erineva nurga alt.
Kuigi olen ise igavene õppija, ei ületähtsustaks ma teoreetilisi teadmisi. Need annavad justkui raami meie isiksuseomadustele ja väärtushinnangutele, kuid raam ei tohiks saada tähtsamaks kui sisu.
Olen seda meelt, et erinevad elukogemused on suur väärtus olemaks parem terapeut. Eripalgelised isiklikud kogemused kasvatavad tolerantsust ja vähendavad kõrkust – just seda on minu arvates vaja, et näha teist inimest erapooletult, hinnanguteta, kaastundega.
Eraelu on mulle võimaldanud proovida vabaabielu, lahkuminekut, üksielamist, ametlikku abielu, üksikemadust ja suurpere elu. Mul on kogemus nii pingelisest kooselust kui õnnelikust abielust. Kõige selle kestel olen saanud emaks 4 lapsele.
Aastate jooksul olen lähedalt näinud nii õpetajaid kui õpilasi, kes koolitavad teisi või osalevad koolitustel erinevates enesearengu gruppides. Hindan seda võimalust kogu südamest, sest see on õpetanud: pole gurusid, keegi pole parem või halvem, väärtuslikum või väärtusetum. Igaühel on oma kitsaskohad ja arenguülesanded, nagu igaühel on ka mingi ainukordne oskus või omadus. Õpetaja või terapeudi roll on luua turvaline ja muutustele avatud keskkond, kus saab avalduda inimese sisemine potentsiaal, milleni ta ise on erinevatel põhjustel juurdepääsu kaotanud. Kui oma ressurssidele uuesti ligi pääseda, ollakse võimeline tegema vajalikke muutusi kas oma seisukohtades või füüsilises maailmas, nägema väljapääse ja lahendusi.
Usun sellesse, et aidatakse neid, kes ise end aidata tahavad. Ohvri rollist väljatulemine ja lootuse ärkamine on väga suur samm, aga sellel on ka suured tagajärjed! Rõõmustan alati, kui keegi „avastab“: MINUST ENDAST sõltub midagi!
Elu ei taha, et ma kannatan, aga kui ma ise nii kangesti soovin kannatada, siis ta lahkelt võimaldab seda mulle. Ometi saab ka teisiti. Abitust Elu Ohvrist Elu Juhiks saamine, olenemata senistest kogemustest, on tõepoolest võimalik.
www.inspirekeskus.ee
Gallery
Gallery