Rita Eevardi
Ohvrirolli kogevad kõik, kes on sattunud sõjakeerisesse või suurtesse õnnetustesse. Selline olukord on oma olemuselt dramaatiline ning äärmiselt ebaturvaline ja inimene, kes sellesse satub, on tõeliselt raskes ja mõnikord isegi väljapääsmatus seisus. Sageli aga oleme ohvrirollis ka siis, kui pealtnäha pole olukord sugugi nii trööstitu, et ei saaks midagi ette võtta. Probleem tundub
Rita Eevardi
Soome psühhoterapeut Tommy Hellsten ütleb, et armastuse vastand ei ole viha ega vihkamine, vaid häbi. Olen selle väite üle viimasel ajal palju mõtisklenud, otsinud seoseid ja kinnitusi omaenda elust ja kliendilugudest, ning täna julgen sellele kahe käega alla kirjutada.
Kui armastus on see, mille kehastusena me siia ilma sünnime, siis kas kõik, mis meie
Rita Eevardi
Tundub, et tänapäeval näeb enamiku inimeste jaoks õnnelik perekond välja enam-vähem nii: läikivpuhas kodu, päike paistab, pannkoogid auravad laual, kaminas praksub tuli, naeratavate nägudega ilusad ja tervisest pakatavad pereliikmed ümber laua jne. Kui ilmub mõni vari päikese ette, tolmukübe langeb lauale, kamin viskab pahmaka suitsu sisse, kellelgi läheb nägu mossi… süsteem teeb kohe
Rita Eevardi
Kui positiivne tagasiside parandab Sinu eneseusaldust, siis mõtle uuesti – see loogika on olemas vaid inimese peas.
Hiljuti sattus mulle kätte artikkel, milles Soome koolitaja ja kirjanik Niko Leppänen arutleb eneseusalduse teemal. See kirjutis kõnetas mind väga ja kutsus kaasa mõtlema.
Iga laste seltskonnas viibinud täiskasvanu on näinud, kuidas lastel on kasutada piiritu eneseusk. Tavaliselt
Rita Eevardi
Mulle tundub, et tegelikult ei hooma me paljuski, missugused toetajad ja kaitseinglid meie lapsed meile on. Olen oma töös nii iseenda kui teraapiaklientidega puutunud sageli kokku laste jäägitu ustavusega oma vanematele. Me võime täiskasvanutena oma vanemaid isegi hukka mõista ja neist halvasti mõelda, aga sügaval südames, hinge tasandil, ei kao armastus, poolehoid ja
Gallery
Gallery
Gallery
