Rita Eevardi
Vanemate ja laste vaheline side kestab kogu elu. Sõbrad, kolleegid, partnerid võivad elu jooksul vahetuda, aga ema, isa, tütar ja poeg jäävad alati samaks. Ka siis, kui omavaheline suhtlus katkeb ja nagu tänapäeval sageli juhtub – pildilt puuduva vanema kohale astub keegi teine.
See on mõtisklus nähtusest, mis on mind ennast lähedalt puudutanud ning mille
Rita Eevardi
“Inimesed saavad olla õnnelikud vaid siis, kui nad ei eelda, et elu eesmärk on õnn.” (G. Orwell)
Inimestena püüdleme alati parema enesetunde, muretuma olemise, kergema kulgemise poole. Ebamugavatest ja valusatest tunnetes soovime ruttu vabaneda, et end kiiresti jälle “normaalselt” tunda. Ebamugavate negatiivsete tunnetega tegeleda, nendes rahulikult olla ja neid kogeda me ei taha ja ei oska.
Rita Eevardi
Ohvrirolli kogevad kõik, kes on sattunud sõjakeerisesse või suurtesse õnnetustesse. Selline olukord on oma olemuselt dramaatiline ning äärmiselt ebaturvaline ja inimene, kes sellesse satub, on tõeliselt raskes ja mõnikord isegi väljapääsmatus seisus. Sageli aga oleme ohvrirollis ka siis, kui pealtnäha pole olukord sugugi nii trööstitu, et ei saaks midagi ette võtta. Probleem tundub
Rita Eevardi
Soome psühhoterapeut Tommy Hellsten ütleb, et armastuse vastand ei ole viha ega vihkamine, vaid häbi. Olen selle väite üle viimasel ajal palju mõtisklenud, otsinud seoseid ja kinnitusi omaenda elust ja kliendilugudest, ning täna julgen sellele kahe käega alla kirjutada.
Kui armastus on see, mille kehastusena me siia ilma sünnime, siis kas kõik, mis meie
Rita Eevardi
Tundub, et tänapäeval näeb enamiku inimeste jaoks õnnelik perekond välja enam-vähem nii: läikivpuhas kodu, päike paistab, pannkoogid auravad laual, kaminas praksub tuli, naeratavate nägudega ilusad ja tervisest pakatavad pereliikmed ümber laua jne. Kui ilmub mõni vari päikese ette, tolmukübe langeb lauale, kamin viskab pahmaka suitsu sisse, kellelgi läheb nägu mossi… süsteem teeb kohe
Gallery
Gallery
Gallery
Gallery
Gallery