Rita Eevardi
Tundub, et tänapäeval näeb enamiku inimeste jaoks õnnelik perekond välja enam-vähem nii: läikivpuhas kodu, päike paistab, pannkoogid auravad laual, kaminas praksub tuli, naeratavate nägudega ilusad ja tervisest pakatavad pereliikmed ümber laua jne. Kui ilmub mõni vari päikese ette, tolmukübe langeb lauale, kamin viskab pahmaka suitsu sisse, kellelgi läheb nägu mossi… süsteem teeb kohe
Rita Eevardi
Kui positiivne tagasiside parandab Sinu eneseusaldust, siis mõtle uuesti – see loogika on olemas vaid inimese peas.
Hiljuti sattus mulle kätte artikkel, milles Soome koolitaja ja kirjanik Niko Leppänen arutleb eneseusalduse teemal. See kirjutis kõnetas mind väga ja kutsus kaasa mõtlema.
Iga laste seltskonnas viibinud täiskasvanu on näinud, kuidas lastel on kasutada piiritu eneseusk. Tavaliselt
Rita Eevardi
Mulle tundub, et tegelikult ei hooma me paljuski, missugused toetajad ja kaitseinglid meie lapsed meile on. Olen oma töös nii iseenda kui teraapiaklientidega puutunud sageli kokku laste jäägitu ustavusega oma vanematele. Me võime täiskasvanutena oma vanemaid isegi hukka mõista ja neist halvasti mõelda, aga sügaval südames, hinge tasandil, ei kao armastus, poolehoid ja
Rita Eevardi
Öeldakse, et kaotust ei eksisteeri: kui ei võida lahingut, võidad õppetunni. Jah, kuidas saakski alati esimesel korral kohe võita? Ilma kogemuste, teadmiste ja oskusteta? Mõnikord võib ju õnneks minna, aga kui alati nii oleks, siis kaoks peagi igasugune motivatsioon midagi uut õppida ja areneda. Ja kui puudub suund, kuhu liikuda, pole see ju
Rita Eevardi
Viimasel ajal satun ikka ja jälle kokku vastutuse teemaga. Ilmselt on see mulle oluliseks õppimiskohaks olnud kogu elu, kuid viimased pool aastat olen saanud vastutust kui nähtust vaadelda lähemalt ja erinevate nurkade alt.
Olen endale teadvustanud just seda osa oma Minast, kes kipub liiga palju ja kergesti teiste vastutust enda peale võtma. Kuna olen
Gallery
Gallery
Gallery