Sündisin südasuvisel ajal oma väga noorte vanemate esimese lapsena. Selline stardipositsioon võimaldas mul alustada soojas, valges, nooruslikus ja elujaatavas keskkonnas. Olin esimene lapselaps ka oma isapoolsetele vanavanematele, seega kasvatust olen saanud korralikult.
Nii kaua, kui ennast mäletan, olen alati püüdnud olla kuulekas ja hea laps. See ülesanne ei olnud alati lihtne, sest minu kasvatajate soovid olid tihti väga vastuolulised. Ühel hetkel jõudsin oma elus punkti, kus mõistsin, et kõikide sõna kuulata ei ole võimalik ja et tuleb õppida tegema vahet enda jaoks olulise ja ebaolulise vahel. See valikute tegemine oli alguses väga raske, sest sisemine vajadus kõigile meeldida varjutas tihtipeale MINU TÕE.
Täna olen rahul, et mu teekond on toonud mind siia, kus praegu olen: mul on töö, mis on minu jaoks väga huvitav ja pakub aina uusi arenemisvõimalusi; sõbrad, kellega jagada rõõme ja muresid; abikaasa, kes on olnud heaks sõbraks ja ausaks peegliks juba 26 aastat ning kaks imelist täiskasvanud last – tütar ja poeg.
Üks olulisemaid oskusi, mida ma oma senises elus olen õppinud ja mida jätkuvalt lihvin, ongi vahetegemine tõelise ja näilise vahel. Illusioonidest loobumine teeb ruumi PÄRIS ASJADELE: ilule, armastusele, lähedusele, küllusele, loomingule… – kõigele sellele, mis päriselt õnnelikuks teeb. Maailmas on nii palju kaunist ja nautimisväärset, nii põnev on seda illusioonide alt otsida!
Kui tunned, et sinu elus on midagi, mis takistab sind õnnelik olemast, siis tule teraapiasse ja otsime üles SINU TÕE.