Katrin Alujev
Vaatan kuidas mu mees lastega basseini ääres möllab. Lapsed kisavad, kiljuvad, naeravad, hüppavad vette ja jooksevad ümber basseini. Mu mees ka. Ta loobib lapsi ükshaaval vette ning ka sõprade pere lapsed ootavad järjekorras, et saaks olla väntsutatud. Lärm on hull. Aga lärm pole see, mis mind häirib. See on mingi teine tunne, mis
Katrin Alujev
Ma kirjutasin hiljuti sellest, mis vahet on arvestamisel ja vastutusel. Vastutusel teiste tunnete eest või nendega arvestamisel. Täna kirjutan ma taas vastutusest, kuid sedakorda vastutusest enda elu eest, enda tunnete, mõtete, sõnade ja tegude eest.
Jäin mõtlema ühe kuuldud lause üle: „Teised ei ole minu probleemides süüdi, mina ise olen süüdi“. Mind ehmatas see
Katrin Alujev
Mis vahet on teiste tunnetega arvestamisel ja nende eest vastutamisel? Kust jookseb piir selle vahel, et arvestan teise tunnetega või võtan vastutuse teise tunnete eest?
Ennast analüüsides mõistan, et teiste tunnetega arvestamine ei ole olnud alati mu kõige tugevam külg, küll aga olen endale märkamatult võtnud liiga sageli vastutuse teiste tunnete eest. Ma olen
Gallery
Gallery
Gallery