15 aastat Holistilise Teraapia Instituuti – I osa

1. märts 2013 | Instituudist

Postituse autor: Marina Paula Eberth

15 vertik_1051. mail 2013. aastal tähistab Holistilise Teraapia Instituut 15. tegevusaasta täitumist. Instituudi looja ja juhataja Marina Paula Eberth vaatab tagasi möödunud ajale.

I osa

„Lase rõõmul end juhtida,“ on ütlus vanalt targalt mehelt, müütide ja arhetüüpide valdkonna asjatundjalt Joseph Campbellilt. See lihtne põhimõte on olnud mu jaoks kompassinõelaks, mille järgi elus valikuid teha. Mu kliendid ja koolitustes osalejad on seda palju kordi minult kuulnud. Valides paljude võimaluste seast alati selle, mis mind tegelikult ka õnnelikuks teeb, püsin rajal, mis on kooskõlas mu sisemise olemusega, mu hingega.

1. mail 2013 saab Holistilise Teraapia Instituut 15 aastat vanaks. Vaadates käidud teekonnale tagasi noogutan rahulolevalt ja kinnitan, et rõõm on olnud heaks teejuhiks ning unistusest on saanud toekas ettevõtmine, mis on olnud suunaandjaks paljudele inimestele nende teekonnal iseenda juurde.

Õpetaja ilmub, kui õpilane on valmis

Elasin Kopenhaagenis, kui instituudi 1998. aastal registreerisin. Minus oli suur vaimustus äsja leitud ja ülimalt efektiivse inimeste aitamise viisi suhtes, mis andis just selliseid tulemusi, mida psühholoogi ja terapeudina taga olin otsinud. Aasta jagu olin juba õppinud Ingelise Emby juures psühho-spirituaalset teejuhtimist, saanud teada, et on olemas transpersonaalne psühholoogia ning kogenud, et rännakud sisemaailma võivad kaasa tuua imelisi tervenemisi, probleemidest võluväel vabanemist ja häid muutusi inimeste psüühikasse. Minu enda muutused olid märkimisväärsed, sest aastaid kestnud depressiivsus ja iseenda tajumine elu ohvrina, mitte elu peremehena, olid kadunud.

Kaks aastat varem, kui taanlasega abiellusin ja Kopenhaagenisse kolisin, alustasin kõigega nullpunktist. Ma ei teadnud, kas ma üldse saan veel kunagi psühholoogina ja terapeudina töötada. Psühholoog peab ju hästi keelt valdama, aga mina alles hakkasin taani keelt õppima. Kuna mul oli aega, siis sukeldusin raamatutesse ja tol ajal veel uudsesse internetti ning lugesin ja lugesin. Mind inspireeris väga Shakti Gawaini „Loov visualiseerimine“. Tegin tema õpetuste järgi visioonikaarte ning kujutlesin oma tulevikku: „Jeg kan godt tale dansk“ („Ma oskan taani keelt“). Visualiseerimise nõiakunst hakkas ilmselt mõjuma, sest sooritasin taani keele riigieksami poolteist aastat kestnud keeleõpingute järel ja leidsin tänu imelistele sünkroonsustele targa vaimse naise Ingelise Emby, kes sai mitmeks aastaks mu suurimaks innustajaks ja toetajaks. Kui oli vaja oma terapeudipraksisele nime panna, siis tänu Ingelise toetusele julgesin unistada „suurelt“ ja mu ettevõtte nimeks sai „instituut“, kuigi polnud ei kaadrit, õppijaid ega ruume. Minus oli vaid teadmine, et ma oskan ja tahan õpetada, kuna olin seda Eestis palju aastaid videotreeneri ja koolinõustajate õpetajana teinud. Minus oli suur soov kõike seda uut ja head, mida ise olin õppinud ja kogenud, inimestega jagada.

Esimene Taani lend

Vahel oli veider tunne vastu võtta ametikirju instituudi nimele, mida ju füüsiliselt näha ei olnud, aga üllatuseks iseendale julgesin olla veidrik ja mitte hoolida sellest, mida teised võivad must arvata. Kahe aasta jooksul tekkis terapeudipraksis, mis andis piisava sissetuleku, ma pidasin aeg-ajalt loenguid ja üksikuid nädalalõpukursusi. Tihti tundsin kärsitust ja polnud rahul asjade käiguga, mul oli ikka palju vaba aega ja ma soovisin, et areng läheks kiiremini. Vaadates tagasi mõistan, et see oli suurepärane periood, mil mul oli aega süveneda, analüüsida oma kliendilugusid ning lugeda juurde raamatuid regressiooniteraapiast.

Aastal 2000 tuli mu juurde esialgu kliendina üks taanlannast psühhoterapeut, aga peale teraapiaseansside läbimist avaldas ta soovi mu juures teraapiat õppida. Olin meeldivalt üllatunud, kui kokku tuli väike grupp huvilisi ja algaski esimene teraapiakoolitus. Kui ma 2002. aasta algul hakkasin välja kirjutama esimest lõputunnistust, siis oli vaja kirjeldada nii koolituse sisu, kui anda sellele õpetusele nimi. Neli aastat töötamist klientidega oli palju muutunud mu tööviisides, ka koolitus oli saanud hoopis teistsuguse sisu ja vormi kui see, mida ise Ingelise juures õppisin. Uus laps tahtis uut nime. Mu valik kõikus kahe nime vahel „psühhospirituaalne integratsioon“ ja „holistiline teraapia“. Esimene kirjeldas küll hästi teraapias toimuva protsessi sisu, aga kujutledes inimesi oma keelt nende raskepäraste sõnadega murdmas, langes kaalukauss „holistilise teraapia“ kasuks.

Esimene Eesti lend

Aasta 2002 oligi suur kasvuaasta. Ma viisin Eestis läbi esimesed nädalalõpukursused, millest osavõtjaid oli üllatavalt palju. Tore oli valmistada eestikeelseid koolitusmaterjale ja koduselt lihtne õpetada eesti keeles. Sama aasta lõpus tuli mu juurde kaks eesti naist, kes ütlesid: „Me tahame õppida kõike seda, mida sina oskad. Tule Eestisse meid koolitama.“ Kuigi mõtlesin kaua järele, kas seda reaalselt ja praktiliselt on võimalik teostada, sai optimist minus võitu ja ma hakkasin kolmeaastase koolituse kava kokku panema. See periood on meeles kui aeg täis loovaid mõtteid ja inspiratsiooni. Kokku sai õppekava, milles oli vaimsust ja psühholoogiat, terapeudioskuste harjutamist ja ettevalmistust õnnelikuks eluks. Oskust elada ja õnnelik olla olin ma ise kaua taga otsinud, selle puudumist näinud paljude kolleegide juures ja ma tahtsin, et tulevased holistilised terapeudid oleksid ennekõike ise endaga heas ühenduses ja õnnelikud inimesed.

22. oktoobril 2003 kogunes Tallinnas hubasesse koolitusruumi 18 elevil inimest ja algas meie ühine teekond läbi kolme aasta. Arenesid nemad ja kasvasin mina. Mulle on koolitamine alati meeldinud ja suur rõõm oli seda teha. Üllatavalt kiiresti oligi käes 2006. a 2. juuli ja oli aeg anda välja lõputunnistused esimestele eesti holistilistele terapeutidele, kellest 7 töötab aktiivselt ka täna. Peale seitset aastat praktiseerimist on neil kõigil soliidne kogemuste pagas, igati selle nime vääriline, millega neid terapeutide ringkonnas kutsutakse – nad on „seeniorid“. Seeniorid moodustasid peale lõpetamist tubli ja ühtse tuumiku, kelle initsiatiivil loodi Holistilise Teraapia Eesti Selts ja sai alguse enesetäiendamine supervisioonigrupis.

Instituut tahab muutuda ja areneda

2006. aastast peale on mulle tundunud, et iga aastaga juhib „Instituut“ ise aina rohkem oma elu ning mina üritan mõista, millises suunas ta tahab areneda. Kuigi mul oli Kopenhaagenis hästi toimiv praksis ja palju kliente, oli selge, et Eestis vajatakse instituudi õpetusi rohkem kui Taanis. 2006. aasta sügisel kolis Holistilise Teraapia Instituut ametlikult Eestisse ja sai siin ettevõttena kirja. Mu plaanid ei olnud enam väga ambitsioonikad, ma mõlgutasin mõtteid puhkamisest ja kergemast elust ning uuest koolitusgrupist, mis võiks olla mugavalt väike. Analüüsisin esimese kolmeaastase koolituse häid ja nõrku külgi ning panin kokku uue kava.

Koolitus sai kaheastmeline – esimene koolitusaasta nimega „holistiline treening“ ja lisaks võimalus õppida veel kaks aastat holistilist teraapiat. Kui ma teate uuest koolitusest interneti avarustesse välja saatsin, läks lahti protsess, mida ma ei osanud oodata. Sooviavaldusi aina tuli ja tuli ning ühe väikse grupi asemel hakkasin õpetama kahte suurt gruppi. „Instituut“ tahtis kasvada ja kasvu loogiliseks jätkuks oli otsus hakata välja õpetama uusi koolitajaid, kes oskaksid õpetada uue õppekava järgi, mis oli ka minu enda kriitilise pilgu läbi vaadatuna väga hea – süsteemne, uudne ja efektiivne. Katariina Martens, Heili Laido ja Kristiina Garancis on kõik karismaatilised koolitajad, särava mõistusega vaimsed naised, kelle juhendamisel on tänaseks holistilist eluõpetust õppinud mitmed grupid. Aastate jooksul on mul olnud väga hea meel selle tagasiside üle, mida me koolitajatena oleme saanud – tegemist on õpetusega, mis kannab, kuna koolitajad räägivad sellest, mis neil endal läbitunnetatud-kogetud.

Holistilise treeningu on tänaseks päevaks läbi teinud 238 inimest. Avame 3 uut holistilise treeningu gruppi aastas ja huviliste arv aina kasvab. „Aasta iseendale!“ on holistilise treeningu motoks ning see on koolitus, mis tõepoolest aitab inimestel iseenda juurde jõuda, teadvustada oma tugevaid külgi, kasutamata potentsiaali ja julgustab tegema elus selliseid muutusi, mida hing on ammu igatsenud. Õppijad rõhutavad sageli, et nende jaoks on tähtis see avatud, toetav, vaba ja soe õhkkond, mida koolitajad oskavad gruppides luua. Aasta jooksul saab neist ühtehoidev ja üksteist toetav pere – tihti sõbrad kogu eluks.

Loe ka:

Kas artikkel oli kasulik? Liitu uudiskirjaga ja saad kord kuus värsked artiklid oma postkasti…

E-post:

Perekonnanimi:

Loe ka neid postitusi:

0 Kommentaari

Komenteeri postitust

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga