Seksuaalsest väärkohtlemisest on võimalik terveneda

15. mai 2018 | Artiklid, Psühholoogia, Suhtlemine, Teraapia, Tervis

Postituse autor: Pille Alaver

Pille Alaver

Sul on õigus mitte olla seksuaalselt väärkoheldud,
Sul on võimalus tervendada oma hingehaavu!

jaamagiAhistamislood ja õõva tekitavad teated seksuaalsest väärkohlemisest on tänases Eestis muutunud üha sagedasemaks. Uurimistulemused on erinevad, kuid peamiselt arvatakse, et vähemalt üks igast kümnest inimesest on lapsena seksuaalse väärkohtlemise all kannatanud. Me ei pruugi iial teada saada selle probleemi tegelikku ulatust, sest avalikuks tulevad jäämäe tipust vaid vähesed lood. Seksuaalse väärkohtlemisega seotud häbitunne ja saladuslikkus teevad väärkoheldud inimeste arvu määramise iseäranis keeruliseks.

Meil kõigil on õigus tunda ennast nii vaimselt, füüsiliselt kui ka seksuaalselt turvaliselt. Kui see aga pole nii olnud ning seda õigust on rikutud, eriti kui Sind on seksuaalselt väärkoheldud, siis kuidas tulla toime selle raske koormaga ja kas tervenemine on üldse võimalik?

pexels-photo-185939Olen Eesti politseis esimese lastekaitseüksuse looja ning aastatel 2004-2014 selle juht. Selles ametis puutusin kümne aasta jooksul kokku sadade erinevas vanuses seksuaalselt väärkoheldud lastega, samuti paljude täiskasvanutega, keda lapsena seksuaalselt ahistati. Märkasin, et millegipärast oli kõige raskem üleelatust kõneleda just täiskasvanutel. Rääkimist takistas süü, häbi, hirmu tunne. Ohvritel oli väga keeruline kauges minevikus toimunut sõnastada.
Nägin, kui hädas nad olid ja mul polnud just palju võimalusi ega oskusi nende aitamiseks, kui siis ainult nii palju, mida võimaldas politseitöö, süüdlase tegusid päevavalgele tuues. Sain peagi aru, et kurjategija-pedofiili karistamisest ei piisa haiget saanu hingehaavade paranemiseks.

Paremaks mõistmiseks, milline mõju on lapsele seksuaalsel väärkohtlemisel, toon Sinuni mõtted ja info Carolyn Ainscough´i ja Kay Toon´i raamatust “Läbimurre. Abiks lapsepõlves seksuaalselt väärkohtlemist kogenuile”, mis jutustab ellujääjatest. Ellujääjaks kutsutakse käsiraamatus täiskasvanut, keda lapsena on seksuaalselt väärkoheldud.
Soovitan seda lugemist kõigile ellujäänutele, nende abistajatele ja väärkoheldute lähedastele. Tähtis on jagada selle alaseid teadmisi, et need jõuaksid kõigini, keda on lapsena seksuaalselt väärkoheldud, aitamaks neil teha esimesi samme minevikust vabanemiseks.

Väärkoheldud täiskasvanutel on tihti raskusi oma emotsioonide ja eluga toimetulekul. Just seksuaalne väärkohtlemine lapsepõlves on sageli praeguste probleemide peamine põhjus. Paljudel ahistatutel pole kunagi olnud võimalust rääkida sellest, mis oli nendega juhtunud ja kuidas nad end tunnevad. Tähtis on jagada teadmisi, mis jõuaksid kõigini, keda on lapsena seksuaalselt väärkoheldud, et aidata neil minevikutraumad tervendada. Vastutus seksuaalse väärkohtlemise eest lasub alati väärkohtlejal ja mitte kunagi väärkoheldud lapsel.

Laste seksuaalne väärkohtlemine pole uus probleem. Sajandeid on lapsi salaja väärkoheldud ja sellest on vaikitud. Tõenäoliselt me ei arva enam ammu, et lapse seksuaalne väärkohtlemine on kohutav, kuid harva esinev nähtus. Üha rohkem on hakatud probleemile suuremat tähelepanu pöörama televisioonis, raadios kui kogu kirjutavas meedias. Selle tulemusena söendab üha rohkem ohvreid suu avada ning on ilmsiks tulnud, et paljusid inimesi on lapseeas seksuaalselt väärkoheldud. Paljud ohvrid on aga viinud selle saladuse endaga hauda kaasa, teised kannatavad seda koormat edasi ja kannatavad vaikselt.

Seksuaalne väärkohtlemine, mis see on?

Sõna “väärkohtlemine” tähistab ükskõik millise täiskasvanu, mis tahes liiki seksuaalset käitumist, mis on suunatud lapsele või teise lapse mis tahes soovimatut või kohatut seksuaalset käitumist. Siia alla kuuluvad seksuaalvahekord, oraal- ja anaalseks, puudutamine seksuaalsel viisil või kedagi teist puudutama keelitamine. See võib tähendada ka esemete viimist lapse kehasse või seksuaalakte loomadega.
Füüsilised väärkohtlemise aktid sisaldavad genitaalide näitamist, kallistamist, masturbeerimist, seksuaalvahekorda. Seksuaalne väärkohtlemine võib hõlmata ka loomi, grupiseksi, rituaale ja piinamist.

Väärkohtlemine sisaldab paljusid erinevat liiki tegevusi, kuid kehaline kontakt võib ka puududa. Väärkohtlemisena mõistetakse ka seda, kui laps on sunnitud pealt vaatama teiste inimeste seksuaalset käitumist, nende kehasid või seksuaalseid fotosid ja videosid või siis tehakse seksuaalse sisuga materjale neist endist. Seksuaalne väärkohtlemine võib toimuda ühe isiku, mitme erineva isiku või inimgrupi poolt. Väärkohtlemine võib olla aset leidnud vaid ühel korral või korduvalt aastate jooksul. See võib ikka veel kesta. Väärkohtleja on igaüks, kes on last seksuaalselt väärkohelnud. Ta võib olla isa, ema, vend või mõni teine pereliige, sõber, ametiisik, naaber, tuttav või võõras.

Tervenemise protsess

Seksuaalse väärkohtlemise kahjustavatest mõjudest on võimalik läbi murda, kuid see võib võtta aega. Sa võid olla aastaid oma probleemide all kannatanud ja need ei kao lihtsalt üleöö.
Paljud inimesed püüavad seksuaalse väärkohtlemisega toime tulla, blokeerides oma mälu ja tundeid. Halvad tunded ja mälestused tõusevad pinnale õudusunenägudena, paanikahoogudena, hirmudena, probleemidena. Need probleemid on sümptomid ja selleks, et need sümptomid kaoks, on tavaliselt vaja tegeleda algse probleemiga – seksuaalse väärkohtlemisega.
Seksuaalse väärkohtlemisega toimetulek pole mineviku kõrvale heitmine. Sa ei suuda mitte kunagi unustada väärkohtlemist, aga sa võid vabaks lasta oma süütunde ja võita tagasi oma enesearmastuse ja hingerahu.

Ellujääjalt: “Suure saladuse hoidmine pani mind ennast teistest erinevana tundma. Ma hoidsin palju iseendale, ei riskinud lähedaste sõprussuhetega ega püüdnud tõmmata endale mingil moel tähelepanu.”

Mälestused väärkohtlemisest surutakse alla ja teeseldakse, et seda pole kunagi juhtunud. Tuntakse end väärtusetu, räpase, eemaletõukava, häbistatu ja inimeseks mittesobivana. Sageli ägatakse oma emotsionaalsete hädade all kogu elu.
Mõnedel ohvritel tekivad tõsised probleemid paljudes eluvaldkondades ja nad ei suuda oma eluga toime tulla. Mõned leiavad laste ja täiskasvanutena abi ja toetust, mis võimaldab neil üle saada väärkohtlemise kogemuste mõjudest. Teiste puhul võib tunduda, et nad saavad väliselt väga hästi hakkama, aga seesmiselt võitlevad nad hirmude ja ebakindlusega. Sageli ei tunneta ohvrid, kui tugevalt neid seksuaalne väärkohtlemine on kahjustanud.
Paljude ellujääjate meelest on raske aktsepteerida, et seksuaalne väärkohtlemine, mis toimus  lapsena, võib mõjutada neid veel palju aastaid täiskasvanuna. See võib tunduda liiga ulmeline, liiga hirmutav, et seda uskuda.

David Finkelhor, ameerika sotsioloog, on proovinud seletada, kuidas seksuaalne väärkohtlemine mõjutab last ja tekitab pikaajalisi probleeme. Tema väitel põhjustab lapsepõlves kogetud seksuaalne väärkohtlemine probleeme neljal viisil:
1) traumaatiline seksualiseerimine,
2) stigmatisatsioon ehk märgistamine,
3) reetmine,
4) jõuetus.

See mudel aitab mõista, kuidas võib seksuaalne väärkohtlemine nii põhjalikult inimese elu mõjutada. Häbimärgistamise, reetmise ja jõuetuse protsessi kogevad samavõrd ka kõik need inimesed, keda on füüsiliselt või emotsionaalselt väärkoheldud.

Finkelhori mudel: Neli viisi, kuidas seksuaalne väärkohtlemine põhjustab probleeme

Traumaatiline seksualiseerimine

Tavaliselt tunnevad lapsed, keda on seksuaalselt väärkoheldud end hirmunult, segaduses olevat või õnnetuna, samuti võivad nad kogeda füüsilist valu. Nende seksuaalkäitumise ja seksuaalsuse varasemad kogemused olid traumaatilised ja mitte-eakohased. Füüsilise ja emotsionaalse valu tõttu, mis kaasnevad seksuaalse väärkohtlemisega, seostub seks halbade tunnetega. Need tunded võivad jätkuda täiskasvanueas ja viia seksiga seotud hirmudeni ja foobiateni, seksi suhtes vastikuse tundmiseni või seksist, puudutusest ja intiimsusest hoidumiseni. Ellujääjatel võib olla raskusi erutumise või orgasmini jõudmisega ja vahekorra ajal võivad nad kogeda mälupilte väärkohtlmisest.
Siiski ei koge kõik lapsed vastikust sel ajal, kui neid on lastena väärkoheldud, ja mitte kõik ahistajad pole vägivaldsed. Alguses võivad ahistaja suudlused ja kallistused isegi meeldida. Vahel lapsed naudivad mõningaid puudutusi ning paljud kogevad seksuaalset rahuldust ja orgasmi, see ajab nad veel suuremasse segadusse. Sõltumata sellest, kui “mittevägivaldne” on väärkohtlemine, saavad seksuaalselt väärkoheldud lapsed selliseid kogemusi, mis ei vasta nende eale ega arengutasemele. Samuti antakse neile segadusse ajavaid või ebaõigeid sõnumeid seksuaalse käitumise kohta.

Kohatute seksuaalkogemuste tulemusena võib suureks kavades väärkoheldud täiskasvanu olla suures segaduses oma seksuaalsete tunnete ja normaalse seksuaalkäitumise osas. Nende seksuaalkogemused, teadmised ja identiteet ei ole saanud loomulikul teel areneda. See tekitab täiskasvanueas seksuaalelu häireid, alates seksiga seotud hirmudest ja foobiatest kuni selleni, et seks ja seksiga seotud sundmõtted hõivavad kogu tähelepanu. Nad võivad olla ka mures oma seksuaalse suundumuse pärast.

Stigmatsioon ehk märgistamine

Mõned lapsed, keda on väärkoheldud, võivad isegi usukuda, et see, mis nendega juhtus on “normaalne”. Siiski tunnevad kõik ohvrid mingil hetkel, et väärkohtlemine on kuidagi vale ja häbiväärne, isegi kui nad ei mõista täpselt, mis toimus või on toimumas. Väärkohtleja võib käskida lapsel hoida toimuvat saladuses ja isegi hirmutada teda vaikima. Selle saladuse tõttu tunneb laps, et ta on milleski süüdi ja peab tundma häbi. Sageli hoitakse saladust kogu lapsepõlve jooksul ja ka täiskasvanuna jätkatakse saladuse hoidmist, kuna ollakse hirmul teiste inimeste reaktsioonide pärast ja tuntakse häbi.
Paljud ohvrid süüdistavad väärkohtlemises iseennast ja tunnevad end jätkuvalt süüdi kõige halva pärast, mis nendega tehti. Sageli ei ole nad endaga rahul ja neile tundub, et nad on teistest erinevad. Seetõttu isoleerivad nad ennast teistest inimestest ja väldivad lähedasi sõprussuhteid. Häbi- ja süütunne võivad viia omakorda teiste väärkohtlemiseni ja enda karistamiseni narkootikumide või alkoholiga, enese vigastamiseni ja enesetapukatseteni.

Reetmine

Väärkohtlejad loovad sageli usalduslikke suhteid lastega ja tekitavad lastes tunde, et nad on soovitud ja hoitud. Nad manipuleerivad laste usalduse ja kaitsetusega ning ei hooli laste heaolust. Laps võib tunda, et ka ema, kes ei suuda väärkohtlemise eest kaitsta, või teised täiskasvanud on ta reetnud, kui nad ei toeta ega aita teda. Reetmist võib kogeda kaotusvaluna – usaldusliku ja armastava suhte kaotusena. See viib leina ja depressioonini või viha ja vaenulikkuseni.

Hirm reetmise ees võib viia teiste inimeset (eriti meeste) mitteusaldamiseni ja põhjustada eraklikkust või ebamugavustunnet lähedastes suhetes. Sageli ei olda võimeline kedagi usaldama ja intiimsuhteid looma, alistutakse ja määratakse end üksi elama. Teisalt muutuvad mõned väärkohtlemise üleelanud eriti sõltuvaks ja klammerduvaks.

Reetmine nende inimeset poolt, kellest eeldatakse, et neid saab usaldada, võib viia tulemusni, et ellujääjatel on raskusi teiste inimeste usaldusväärsuse hindamisel. Neid, kes on usaldusväärsed, võidakse mitte usaldada, samas usaldatakse neid, kes seda ei vääri. See asjaolu muudab inimese kaitsetuks edaspidise väärkohtlemise ning enda ja oma laste ärakasutamise ees.

Jõuetus

Laps kogeb meeletut jõuetusetunnet, kui teda on seksuaalselt väärkoheldud. Väärkohtleja manipuleerib lapsega või sunnib last kuuletuma. Isegi siis, kui laps räägib kellelegi teisele, võib juhtuda, et ta ei suuda end uskuma panna. Laps kogeb korduvalt hirmu ja võimetust olukorda kontrollida. Jõuetus, mida kogetakse seksuaalse väärkohtlemise ajal, võib viia pikaajalise veendumuseni, et ei olda võimeline midagi ette võtma või olukorda muutma.
Niiviisi tunnevad ellujääjad, et nad ei suuda edasist väärkohtlemist ära hoida ja võivad end kogu elu ohvrina tunda. Jõuetus põhjustab hirmu, ärevust, foobiaid ja õudusunenägusid. Emotsionaalne tagasitõmbumine võib viia depressioonini, eemaldumiseni, pikaajalise või ajutise mälukaotuseni, minestamiseni või fantaasiamaailmas elamiseni.

keha

Pildi autor Jaapani kunstnik Avogado6

Samuti võivad ellujääjaid reageerida jõuetustundele püüdega kontrollida olukorda, muutes end mingil määral jõulisemaks. Sageli hõlmavad söömishäired endas meeleheitlikku katset olukorda kontrollida, jälgides oma toidutarbimist ja kehakaalu. Mõned ellujääjad püüavad end tunda jõulistena, käitudes agressiivselt, teisi narrides, kiusates, väärkoheldes ja kontrollides.

On oletatud, et naisellujääjad reageerivad tavaliselt passiivse jõuetustundega, kuid mehed püüavad sageli oma võimu laiendada. Kui see on tõsi, siis saaks eeldada, et enamasti muutuvad nais-ellujääjad ärevaks ja depressiivseks ning mees-ellujääjad kontrollivaks, agressiivseks ja vägivaldseks.

Seksuaalse väärkohtlemise mõjud:
·  Hirmud
·  Ärevus
·  Foobiad
·  Närvilisus
·  Unehäired
·  Depressioon
·  Häbi
·  Süü
·  Ohvrina tundmine
·  Enesekindluse puudumine
·  Tunne, et ollakse teistest erinev
·  Eneseteadlikkuse tunne (ainult mina tean, mis on toimumas ja ainult mina saan sellest rääkida)
·  Tunne, et ollakse võimetu midagi tegema või olukorda muutma
·  Räpasena tundmine
·  Pidev puhastamine või pesemine (sundkäitumine)
·  Pidevad muremõtted
·  Enesetapukatsed
·  Enesevigastamine (käte lõikumine)
·  Minestamine, lühiajaline teadvusekaotus
·  Krambid
·  Juhtunu mittemäletamine tundide või päevade kaupa
·  Erinevate identiteeetide loomine
·  Liigsöömine
·  Ise esile kutsutud oksendamine
·  Sundsöömine
·  Neurootiline anoreksia
·  Huvi puudumine seksi vastu
·  Hirm seksi ees
·  Mingite kindlate seksuaaltegevuste vältimine
·  Suutmatus öelda “EI” seksile
·  Seks on muutunud kinnisideeks, sundtegevuseks
·  Agressiivne seksuaalkäitumine
·  Mälupildid, välgatused (tunne, et elatakse läbi erinevaid hetki minevikust)
·  Väärkohtleja hääle kuulmine siis, kui teda pole
·  Väärkohtleja näo nägemine, siis kui teda pole
·  Segadus seksuaalse orientatsiooni suhtes (homo-või heteroseksuaal)
·  Segadus soolise identiteedi suhtes (mees-või naissoost)
·  Võimetus saada inimestega lähedaseks
·  Kodust eemale saamiseks varajane abiellumine
·  Abieluprobleemid
·  Võimetus armastada oma lapsi
·  Liialdatud hirm laste pärast
·  Alkoholiprobleemid
·  Narkootikumiprobleemid
·  Tööhõiveprobleemid
·  Taas ohvriks muutmine
·  Kriminaalne kaasatus, vajadus kontrollida olukorda
·  Kuritegelik käitumine
·  Agressiivne käitumine
·  Teiste narrimine, kiusamine
·  Teiste väärkohtlemine
·  Klammerdumine ja ülim sõltuvus inimestest
·  Viha
·  Vaenulikkus
·  Suhtlemisprobleemid
·  Inimeste mitteusaldamine
·  Töönarkomaania
·  Raskused inimeste usaldusväärsuse hindamisel
·  Kehalised probleemid

Seksuaalse väärkohtlemise tagajärjed on ellujääjaid sageli mõjutanud mitte ainuüksi lapseeas vaid ka täiskasvanuna. Palju ellujääjaid ei taju, et nende praegused probleemid on seotud varasemate probleemidega. Seksuaalselt väärkoheldud olemine on nagu katastroofi üleelamine, mis võib olla ühekordne intsident või korduda mitmete aastate jooksul. Seksuaalsel väärkohtkemisel on lisamõju traumaatilise seksualiseerituse näol, mida ei esine teiste väärkohtlemise või katastroofitüüpide juures. Seksuaalse väärkohtlemise kogemusega ellujääjad vajavad nõustamist, tuge ja abi just nii sama palju kui katastroofiohvrid. Seksuaalsel väärkohtlemisel on vahetud ja pikaajalised mõjud. Ilma abita need ei lahene. Abi saamise korral võivad ellujääjad tulla ja tulevadki nende probleemide ületamisega toime.

Kahjustuse ulatus

Erinevad ohvrid on kahjustatud erineval määral. Kahjustuse suurus ei ole seotud sellega, mis tehti nende kehaga. Ellujääja, keda on vägistatud, ei pruugi tingimata olla suuremat viga saanud, kui ellujääja, keda on puudutatud. Kahjustuse määr sõltub traumaatilise seksualiseerituse, stigmatisatsiooni (häbimärgistamise), reetmise ja jõuetuse tasemest, mida laps on kogenud, see omakorda sõltub mitmetest faktoristest, nagu:

·  Kes oli väärkohtleja?
·  Mitu väärkohtlejat oli juhtumiga seotud?
·  Kas väärkohtleja oli samasooline või mitte?
·  Mis leidis aset?
·  Mida öeldi?
·  Kui kaua väärkohtlemine kestis?
·  Kuidas laps ennast tundis ja kuidas ta tõlgendas toimuvat?
·  Kas laps oli muul ajal õnnelik ja hoitud?
·  Kuidas teised inimesed reageerisid väärkohtlemisest rääkimisele või selle avalikuks tulemisele?
·  Kui vana laps oli?

Sul on võimalus tervendada oma hingehaavu

Paljudele, keda lapsena seksuaalselt väärkoheldi on võib olla kurnav ja hirmutav aktsepteerida, et seksuaalse väärkohtlemise ja nende praeguste raskuste vahel on seosed. Nad ei taha uskuda, et ka aastate pärast mõjutab väärkohtlemine neid ikka veel.

Holistiline regressiooniteraapia annab Sulle võimaluse mõista, kuidas Sinu probleemid on seotud väärkohtlemisega ja kuidas neid on võimalik ületada. Terapeut kasutab seansi ajal erinevaid teraapiavõtteid traumaga tegelemiseks ning Sa sammud tervenemise teekonnal täpselt sellises tempos nagu Sulle sobib, Sa ei pea tegema rohkem, kui Sa just parasjagu sellel hetkel jaksad. Terapeut toetab Sind ja oluline on see, et Sa alustad! Julgustan Sind teraapiast abi otsima, sest allasurutud tunnete ja valuga tegelemisel vabanev ressurss annab Sulle rohkem võimalusi elada täisväärtuslikumat ja oma väega kontaktis olevat elu.

Loodan, et see artikkel annab ohvritele kindlustunde otsida abi, mida nad vajavad. Holistiline regressiooniteraapia annab inimesele jõudu ellu jääda, terveneda oma hingehaavu ja kasvada. Oled oodatud teraapiasse!

PilleAutorist:

Pille Alaver – Holistika Instituudi terapeudiõppe neljanda kursuse õpilane ja õppepraktika raames praktiseeriv terapeut, Põhja prefektuuri kriminaalbüroo isikuvastaste kuritegude talituse eriasjade uurija

Facebook: Pille Alaver Holistika Instituudi terapeudiväljaõppe 4. kursuse praktikant

Kas artikkel oli kasulik? Liitu uudiskirjaga ja saad kord kuus värsked artiklid oma postkasti…

E-post:

Perekonnanimi:

Loe ka neid postitusi:

2 kommentaari

  1. Allen

    Tere.

    Mida arvate teie sellest, et lastevastased seksuaalkuriteod teatud aja jooksul aeguvad?

    Vasta
  2. Jaana

    Edastan artikli autor Pille Alaveri kommentaari eelnevale küsimusele:

    Minul isiklikult on kahju, et laste suhtes
    toimepandud kuriteod aja jooksul aeguvad, sest tegemist ei ole selle
    nimistu (n sõjakuritegu, inimsusevastane kuritegu) kuriteoga, mille
    eest on ettenähtud eluaegne vangistus.
    Täpsemalt on kuritegude aegumise asjaolud kirjas Karistusseadustikus § 81.
    Vähemalt on Eestis võimalik I astme (n vägistamine) seksuaalkuriteost teada
    anda kuni 28 eluaastani ja II astme (näiteks n.ö “käperdamine”)
    kuriteost teatada 5 aasta jooksul peale isiku täiskasvanuks saamisest st
    kuni 23 eluaastani.
    Kui laps ei julgenud või ei saanud kuriteost varem teatada on tal
    mingisugunegi võimalus seda täiskasvanuna teha. Iseasi on hilisem
    tõendamise võimalikkus. Teatada tasub, aga alati, sest see võib ära
    hoida teisi kuritegusid. Hinghaavadega soovitan kindlasti teraapiasse
    pöörduda, neid kahjuks politsei tervendada ei saa.

    Parimate soovidega Pille

    Vasta

Komenteeri postitust

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga